Tahan teile kirjutada ühe loo. Või, noh, mitu lugu ühe korraga. Enne ütlen kohe ära, et ma ei ole pädev ega ka vastavate teadmistega, kogemustega järgnevat objektiivselt hindama. Aga sees kripeldab. Kripeldab just selle kõige uue pärast, mis meid ees ootab: puudega inimesed tööle! Vanainimesed tööle!
Jah, väga kena. See kõik on absoluutselt positiivne ja edumeelne areng meie tänases ühiskonnas, ent kas ei peaks selliste kiirete otsustega enne finishijoont spurditempot maha võtma, et mitte lõppjoonel ninali kukkuda? Me keegi ei ela kotis ja me kõik teame, mida tähendab puue ja milline on vananenud inimene. Misasi on puue ja töövõimetus saate lugeda siit: http://www.tallinnakoda.ee/1,92
Peatudes ainult vaimse puude juures, siis mind huvitab küsimus, milline on piir, kust alates inimest enam tööle lubada ei ole mõeldav? Ei abiga ega iseseisvalt? Kas uus seadus paneb need piirid paika? Tallinna Puetega Inimeste Koda kirjutab oma lehel ka seda, et inimese töövõimekust näitab tema eelnev töökogemus. Kui aga enamik puudega inimesi, kellele tulevikus võimaldatakse töökoht, ei oma eelnevat kogemust? Kes julgeb nende võimekuse eest vastutada? Või siis eelneva eduka töökogemusega inimene alustab tööd temale täiesti uues valdkonnas. Kes garanteerib, et ka seal ta saab piisavalt tublisti hakkama?
Neid küsimusi on veel ja veel? Ma ei hakka nendele vastama ega nende üle siin filosofeerima. Küll aga räägin reaalsetest kogemustest kõrvaltvaatajana. On kõigile teada, et suuremates kaubanduskeskustes töötab nii mõnigi vaimsete puudujääkidega inimene. Kõige tüüpilisem töö, mis meilegi silma jääb, on ostukorvide koristamine ja keskusesse tagastamine. “Noh, so what?! Iga loll saaks hakkama!” kehitavad paljud teist praegu tuimalt õlgu. Eks ole – iga loll! Aga vot ei saa! Kas te teadsite, et enamikel nendest puuetega töötajatest peab olema nö abistaja ja saatja kaasas? Tegelikkuses seda ei ole, nad visatakse pea ees uude keskkonda ja peavad hakkama saama nagu sina ja mina. Ka korvilükkaja töö on ohtlik. Ohtlik eelkõige teistele. Olen kordi ja kordi sattunud peale, kui väike kõver mehike lükkab 10-meetrist korvirongi enda ees ja on peaaegu alla ajanud väikese lapse või aeglase vanainimese. Tema ei peatu. Tal on tööülesanne ja ta täidab seda, mis toimub kõrval ja ümber, siis tihtilugu ei ole need inimesed võimelised seda märkama.
See meenutab mulle üht hetke eripedagoogika tundidest, milles elus palju kogenud õppejõud rääkis meile ahastamapanevaid lugusid. Oli noor Downi sündroomiga naine, vaimse alaarenguga, aga siiski piisavalt taiplik, et ära õppida üks kindel töö. Teda õpetati pesumajas pesu pesema. Rasket seal midagi ei olnud – masina uks lahti, määrdunud pesu ja vahend sisse, uks kinni ja nupuvajutusega tööle. Midagi muud ta ei osanud, aga oma tööd tegi ta hästi – neid 3-4 üksluist liigutust. Vahepeal juhtus aga see, et naine jäi rasedaks. Ma kahjuks ei mäleta, kas seda teati või mitte, ent sünnitushetkel kedagi juures ei olnud ja vastsündinu lupsas ema kõhust välja niiskesse pesuruumi. Imik oli verine ja limane. Määrdunud! Mida teha määrdunud asjadega, seda teadis too Downi naine hästi….. Laps leiti mõne tunni pärast surnuna pesumasina trumlist.
Selles samas kaubanduskeskuses, kus ohtlik kärurong võib väiksemad inimesed alla ajada, töötab laos ka paar-kolm puudega inimest. Neile kõigile, muide, on ettenähtud järelvaataja/abistaja. Keda ei ole, seda ei ole! Inimesed on visatud pea ees vette, küll poe töötajad nende eest hoolitsevad! Aga ei hoolitse! Miks nad peaks? Neil on endal personali nappus, tööd üle pea ja kellegi järgi valvamine ei tule kõne allagi.
Ma mõtlen, mida mõtlevad küll need ametkonnad, kes abivajavaid inimesi niimoodi üksi elumerre lükkavad? Süüdimatult, teades, et nad ei tule tegelikkuses üksi 100% toime. Aga noh, plusspunkt on kirjas – saime puudega inimesele töökoha! Seisin papipressi järjekorras. Minu ees oli see sama üksi töörindele saadetud invaliid (kui nii võib öelda). Seisis ja ootas rahulikult (temale omaselt häälitsedes ja hüpeldes) kuni laomees pressi tühjendas. Press tööks valmis, näitas laopoiss talle, kuidas pressi täita. Toonitas mitu korda, et ÜHTLASELT! ja kärutas 400-kilose papikuubikuga minema. Ma ei pööranud vahepeal pressi ees toimuvale tähelepanu, kui ühel hetkel avastasin, et puudega mees on peadpidi pressi vahel ja ehitab paberipakkidest torne. Liikusin tasapisi talle lähemale, et ta jumala eest sinna sisse ei kukuks (oli ta minust umbes 20-30 cm lühem ka) või mingit nuppu ise vajutama ei hakkaks!!! Seekord läks õnneks – kedagi päästa mul ei tulnud. Küll aga ühtlase jaotuse tema tehtud pabertornidest tegin ise ära. Ootasin hetke, mil ta lahkus ning käivitasin pressi (pole tal vaja näha, kust neid nuppe vajutada saab!).
Vot ja nüüd mul ongi hirm nende hordide pärast, kes uhkelt ja rõõmsalt töömaastikule tormavad, eirates enda või teiste puudujääke. Praktika näitab, et abistajaid/valvajaid juba praegu pole nende kõrval. Kust need sajad või tuhanded abilised siis äkitselt välja ilmuda kavatsevad?
Vanainimestest ma ei viitsi pikalt rääkida. Kui nad on võimelised tööd tegema kasvõi saja aastani, lasku käia! Olen poolt! Kui aga mitte, siis soovitaks diivanil telekat vaadata ja lastelastele moosi keeta.
Kevadel sattusime ühte supermarketisse, üsna tuntud, aga mitte väga suur. Et keegi ei tunneks end puudutatuna, siis nime ei nimeta. Poes oli paar kassat ja alkoholilett, mille tagant ka tavakliente teenindati. Selle päeval kassad olid tühjad ja alkoleti taga askeldas 70-80-aastane mees. Me ei pööranud alguses sellele tähelepanu. Ostud korvis, sättisime end järjekorda. Olin nn ootelistis kolmas. Müüjast mees tõstis esimese kliendi korvi enda ette ja hakkas värisevail käsil juustupakki välja koukima. Uups, libe – pakk kukkus tagasi korvi. Teine katse. Juust käes, väristas ta teise käega laserkiirt kohakuti toote triipkoodiga. Üritas ja üritas, aga piiksu ei kostunud. No ju on EAN kulunud, ikka juhtub. Toksis paar minutit klahvidel ja hakkas numbreid ükshaaval masinasse toksima, numbriklahve usinalt otsides. Ega kõik need 13 triipkoodil olevat numbrit nii selged tema prillide jaoks polnudki. Pani paki tagasi korvi, sahistas leti all sahtlikeses ning vahetas prillid tugevamate vastu.
Järjekord oli vaikne, ent pead hakkasid ääri-veeri kiikama, kas ehk kedagi teistesse kassadesse tulnud ei ole. Ei olnud. Onu võttis taas juustupaki kätte ning alustas uuesti numbrite toksimisega – on see 8 või 6? küsis ta kliendilt. Kaheksa, vastas kannatlik noormees. Ilmselt oli ikka 6, sest arvuti andis veateate ning müüjaonkel alustas taas klahvidelt numbrite otsimisega. Minu kannatus ei ole kohe mitte paremate killast! vaatasin poes ringi – mitte ühte ostvat klienti ma ei näinud!! Viimne kui üks saalis olev inimene ootas selles usjas järjekorras.
Ma usun, et ma valetan, kui ütlen, et möödunud oli 30 minutit ja mitte ükski inimene ei olnud veel oma kauba eest maksta saanud. See aeg, oli mis ta oli, tundus igavikuna. Aga vihastada ei saa, ikkagi vanainimene! ja kes ütles, et ma vanana parem olen? Vaevalt… Õnneks vuhises lõpuks leti taha “lasernaine”, kes ultrahelikiirusel vanamehe sujuvalt eemale lükkas ning närviliste klientide õhtupooliku päästis.
Vot nii, kallikesed! Jah, ma saan aru, et puuetega inimeste integreerumine meie kõigi sekka on ja peakski olema loomulik. See olekski, ent see vajaks ka toetavaid inimesi, kes aitaks kõigel sellel valutult kulgeda ning areneda. Eelkõige peame meie, ilma puudeta inimesed (või kas me olemegi?) püüdma areneda ja hakkama austama kaaskodanikku. Praegust igapäevapilti vaadates, mul sellesse usku ei ole. Eestlane on äärmuslik – kas liiga hea või liiga halb. “Tavaeestlasi” on vähe.
KÕIGILE! JA KIRSSIDEGA! 