Võililled

Kas sa teadsid, et võililled sobivad sulle? 
Sobivad.
Väga. Tühine lilleke aga ometi nii oluline. Meenuta, kui palju me oleme nendest rääkinud – telefonis, laivis. Ja nüüd on nad mu mõtetes. Ma kuulen su häält rääkimas, kuidas istud võilillede keskel ja neid mõtlemata katsud nii, et käed on kollased. Jaa, ma kuulan sind. Alati. Ka siis, kui räägid millestki nii lihtsast nagu on võililled. Ma mitte ainult ei kuula ega kuule sind läbi telefonitoru, ma näen sind seal istumas, aimates kevadesoojust ja värske rohu lõhna. Sinu lõhna.
Ma olen kogu aeg teadnud, et lihtsuses peitub võlu, ent täna adusin ma selle tõelist väärtust. Meie absoluutselt lihtne, SEOSEID loov, vestlus lummab mind siiani. Kui väga ma olen sellest puudust tundnud. Väga kaua. Ma ahmiks kõike, mida sa räägid. Ma ahmiks su sõnu, su vaikust. Ma loeks su huulilt ja vaataks su silmist. Sa oled hea. Sa oled lihtne ja ilus. Sa oled väärtuslik. 
Sa oled mu võilill.

Annetaja.

Nii, tahtmatult olen hakanud toetama kummalisi asutusi, millel ilmselt niigi hästi läheb, sest nad eksisteerivad ju. Vaatamata sellele, et ostsin pileti, et oma sõpradele Soome külla minna, jäi reis ära. Kuigi oleks olnud võimalus see pilet määramata ajaks edasi lükata – ma ei teinud seda. Tallink toetatud.
Täna siis otsustasin hakata taas kultuurseks, minna teatrisse. Kuna etendusele, mis mind huvitas, võimalik minna ei olnud, siis valisin välja mingi suvalise tüki, suvalises teatris. Sättisin end pileteid ostma, internetist siis. Peale makset klikkisin “Tagasi kaupmehe juurde”…ent see leht jäigi end avama. Pidin kõik sulgema. Nagu KÕIK lehed. Ja kuna ma ei olnud süvenenud, mis etendusele minek on, siis järjekordselt olen oma raha kuhugi musta auku paigutanud. Sõna otseses mõttes lasub mingi hall loor mu silme ees ja tume laik mu ajus. Kus mu mõistus küll on?
Igaljuhul maksekorraldusel on mingi tellimuse number. Eks vantsin siis Piletimaailma ja üritan oma piletid sealt kätte saada. Hmm, aga mis kuupäeval see etendus oligi…. Võib olla homme?! No tere tulemast siis – jälle hiljaks jäänud! :P Teatrirahvas toetatud!

Ma ei joo üldiselt…

Okei, kell on juba 3:26 ja meil ei ole märkigi unest. Minul vähemalt mitte aga see ilmselt ei tule kellelegi ka üllatusena ja kuulame “Lutshaja notch’i” ja see ongi hetkel nii…parim öö. Joome Tiinaga maeiteamida ja kogustes ja üldse pähe ei hakka. Aga meil on megatore. Enamus ajast vaikime ja vaatame oma arvutisse, tegeleme seal millegagi. Tema eest ma rääkida ei oska. Mina vaatan pilte. Sattusin lummusesse…taaskord. Kellestki. Juhtub. Nõrk olen. Aga see selleks… 
Me nüüd suitsule.


Tagasi ja OH JUMPSUS! ;) Jutud lähevad aina kahtlasemaks ja avameelsemaks. Aga see on tore ja alkoholi süüks seda ajada ei saa – ME OLEME PARIMAD SÕBRAD. Homme saab meie sõprusest täpselt 9 aastat. Mõnele palju, mõnele vähe. Koos on mitu puuda soola söödud, mõne oleks see kogus juba ammu veresoonte lupjumisega hauda ajanud. Aga meie oleme siin ja praegu ja täna. Näinud koos häid ja halbu aegu; nutnud ja naernud; riielnud ja lõbutsenud. Sa oled minu Tiina! Minu väga kallis sõber ja ma armastan Sind! Kogustes. Sest sa oled teistsugune. Sa oled nagu öö ja päev; eile ja täna; pimedus ja päevavalgus. Ma tunnen sind nii kaua ja ometi ma siiani ei TUNNE sind tegelikult. Aga võib olla see ongi meie sõpruse alati värske ja meeldivana hoidnud – sa oskad mind üllatada. Ja kuigi ma sageli ei mõista su tegusid või ei kiida neid heaks, ometi ei pane ma sulle mitte midagi pahaks. Vähemalt südames mitte. Me pole aastaid tülitsenud ja sõna “tüli” tundub olema täielik võõrkeha meie suhtluses. Ma ei kujuta ette, mis see peaks olema, mis suudaks MEID veel kunagi riidu ajada. Seda asja ei saa ju olla???
Igatahes, Tiina, siin me jälle oleme, joogid nina all ja muie näol. Ära haiguta nüüd seal, ma ei lase sul veel magama minna, ma tahan sinuga veel siin üleval olla ja ongi tore…
Kallis oled!