Hobune, tüdruk ja usukuulutajad.

“Nagu muinasjutt!” ütles mu sõbranna, kui olin talle rääkinud loo, mis Rocca Al Mares ühel laupäeva hommikul juhtus. Aga eks muinasjutud sünnivadki elust enesest. Antud juhul oli siiski täiesti ilmsi juhtunud sündmusega.

Laupäeva hommik, kell 10.03. Sõitsin töölt koju suunaga Rocca keskusest mere poole. Oma tänavale keerates märkasin mööda Rocca promenaadi suurt täiskasvanud hobust tulevat. Hobune oli saduldamata, kaelas peenike nöör ja nööri otsas jooksis väike tüdruk. Esmapilgul tundus vaatepilt veider. Mõtlesin, et ju on ikka täiskasvanu ka kaasas. Hobused siinkandis ei ole harv nähtus muidu. Sõitsin 100 meetrit edasi ja keerasin maja hoovi, kui näen, et hobune on jooksma hakanud ja väike tüdruk püüab teda meeleheitlikult kinni hoida. Loom kappas võimsalt edasi, laps kukkus ja lohises meetrikese mööda maad hobuse järel. Õnneks lasi tüdruk nöörist lahti. 10 sekundi pärast oli loom silmist kadunud Paldiski maantee suunas.

Hüppasin peaaegu sõitvast autost välja ja üle aia. Haarasin telefoni ning helistasin päästeametisse. Teatasin ehmunud hobusest, kes tundmata suunas ajama oli pannud. Päästeametit hobune ei huvitanud, vaid nemad tahtsid teada, kuidas tüdrukul lood on. Laps oli end juba püsti ajanud ja kõndis pea norus minu suunas. Ütlesin, et lapsel on okei, aga et HOBUNE JOOKSEB LINNAS! Ikkagi neid see hobune ei morjendanud: “Proua, kuidas lapsel on?” küsis vanem daam juhtimiskeskusest. No mis ma nendega vaidlen! Kutsusin lapse enda juurde ja andsin telefoni talle, rääkis ise 112-ga. Lõpuks otsustasime dispetšeriga, et laseme kiirabil lapse üle vaadata. Politsei pidi niikuinii asja uurima tulema.

hobune

Vaatasin lapse luud ja naha üle. Esmapilgul mingeid vigastusi ei olnud, tüdruk ise ka ei kurtnud. Jäime tee äärde ootama. Sain teada, et loom oli 9-aastane ja tüdruk ise 8-aastane. Kuulasin juuksed püsti peas, kuidas ta oli loomaga üle liiklust täis Paldiski maantee tulnud. Õudukas! Varsti hakkasid paistma vilkurid – politsei jõudis kohale. Siis asusid nemad tüdrukut ülekuulama. Selgus, et plika oli Tabasalust pärit, hommikul bussiga Tallinna tulnud ja talli läinud. Seal töötavat tema tuttav tädi, kes oli lubanud hobusega jalutama minna. Politsei küsis, kuhu nad siis jalutama suundusid? Laps vastas, et Tabasalu metsa… Ja jätkuvalt ootasime me kiirabi. Lõpuks see tuli – 43 minutit hiljem. Minult võeti kontaktandmed ja lubati ära koju.

Kuna õues seismisega oli veidi jahe hakanud, tegin omale sooja teed. Istusin köögilaua ääres ja jõin. Kõlas uksekell. Mõtlesin, et ju siis politsei ikka tahab midagi juurde küsida ning läksin ukse juurde ja küsisin fonoluku telefoni: “Kes on?”. Torust hakkas kostuma õrna meeshäält, kes rääkis, et nemad on siin naabruskonnas liikumas ja tahaksid tulla külla ja mõned küsimused esitada. Midagi ütles ta veel, aga ma ei saanud sellest aru. Kuna järgmisel päeval olid valimised, siis arvasin, et ju mingi erakond pressib end tordiga tuppa mind meelitama. Igaks juhuks küsisin uuesti üle: “Ma ei saanud päris täpselt aru, kes te olete?”

Noormees: “Me oleme Jehoova tunnistajad!”

Mina (tüdinult): “Oh jumaaaal!”

Noormees (ülirõõmsalt): “Jaaaaa!”

Panin toru ära ja läksin teed jooma.