Koduloom

Mul on koduloom. Päris isiklik. Elab mu akna taga juba pikemat aega. Päeval on ta kadunud, ju teeb oma tegemisi. Õhtul ja öösel istub kodus ja vaatab läbi klaasi minu tegemisi. Enamiku ajast on mul aken lahti, kuid tuppa ta ei tule. Ta ripub oma võrgukeses ja kõigub. Olgu vihm või tuul; päike või udu – ta on alati kohal – iga ilmaga. Kõigub. 
Tiina kardab teda. Kui ta mul külas käib ja aknale suitsule läheb, siis pean ees minema ja esimese pahvaka oma loomakesele puhuma. Siis punub see kiirelt üles akna ääre alla ja ootab. Ootab, mil meil tossutatud ning lippab tagasi oma pesa keskele. Ja kõigub edasi.
Tegelikult oli mul temast päris kahju. Ta oli nii üksik. Tundide kaupa istus ja ootas süüa – kui miski jäi võrku kinni, sööstis ta imekiirelt ohvrini, haakus ta ümber ning imes tühjaks. Enamik kordadest küll tolmukübemeid ja puudelt lendlevaid seemnetutte. Vegetariaan :)
Täna varahommikul, kui käisin viimast suitsu pahvimas ning tema imelist kõikumist nautimas, avastasin ma mööda võrgu äärt imetillukest ämblikku kõndimas. Jeeee – tal on tita!!!! :)  Mul on nii hea meel – ta ei olegi enam üksi. Ja nüüd ma tean, mis tegemisi ta päeval käis tegemas, kui ma teda võrgus kiikumast ei leidnud… :)
Nüüd on mul 4 kodulooma: 2 kassi ja 2 ämblikku. Te ikka saite aru, et ma ämblikust rääkisin, eks? :P

Hedvigu kontsert Olustvere mõisas

30*c sooja. Tuuletu ilm ja rikkis kliimaseadmega Chrysler. Mis sellest! Sõitsime Hedvig Hansoni ja Andre Maakeri kontserti kuulama. Sel aastal siis Olustvere mõisa. Tahaks seda elamust sõnadesse panna, aga ei oska. Võib olla isegi oskaks, aga selle kohta ei ole piisavalt häid sõnu loodud või puuduvad need eesti keeles. 
Minu jaoks on film, raamat, kontsert puhas enetertainment, mis lõputiitrid saades automaatselt lülitab mu ajus ja meeltes off nuppu. Kui läbi siis läbi, oli tore. Aga SEE kontsert. Kustumatu elamus. Ja sõnal “kustumatu” on siinkohal üks ja ainus tähendus – KUSTUMATU! Liialdan? Eksite.
Esimest korda läksin Hedvigu kontserdile paar aastat tagasi Hiiumaale Suuremõisa lossi. See vahetu side, mille nad loovad oma kuulajaga, see on võrreldav vaid tundega, mida loovad sinu ümber su parimad sõbrad. Sõbrad, kellega on sul hea, kodune ja siiras olla. Sõbrad, kes teevad head nalja ja samas teavad su ootusi. Sõbrad on tükike su hingest, nad on osake sinust ja sinuga kaasas, kas mõtteis või reaalselt. Nad ei unune. See on see tunne, millest ma räägin – kustumatu. Just sellises meeleolus kuulata poolteisttundi ülimusikaalselt kokkusulavat paari, see jätab jälje. Positiivse. Küllastumatu.
Nagu Andre ütles tänasel kontserdil, et tema soov oleks, et need kontserdid oleks kuulajaile nö “raviks”. Puhastuseks päevamuredest, põige peateelt kõrvalteele, mis on tavapärasest erinev ja ootamatu. Mis viib mõtted mujale kõigest halvast ja täidaks hinge rõõmuga.
Neil õnnestus see…