Ikkagi Ameerika!

Kui ma väike olin, siis kõik tegid kuskil konserve. Ema, vanaemad ja muud vidinad. Mõtlesin, et kui mina suureks saan, mina neid küll tegema ei hakka. Pealegi tundus see kõik nii hirmus keeruline olema. Sain suureks – ei teinudki mingeid purke sisse. Milleks? Aeg ajalt sai kõike paremat ka küla pealt. Sain veel vanemaks ja mõtlesin, kaua sa ikka küla pealt asju kerjad ja pealegi ei saa sealt ju liitrite viisi asju ära tassida, kuigi isu võib olla suur. Mitte siis tassimise, vaid söömise järele.

Üleelmisel aastal sai tehtud esimest korda marineeritud seeni, ei õnnestunud. Eelmisel aastal proovisin uuesti – imehead tulid. Kolm purki on siiani külmkapis, ei raatsi lahtigi teha. Sel suvel proovisin esimest korda eestlaste lemmiksalatit: tomati-sibula möginat. Tuli hea, tegin veel. Kui juba hoog sees, siis tegime veel ka ise Toomet. Kah superhea.

Märkamatult hakkas külmkapis ruumi väheks jääma, aga peale tuli sügis ja seened karjusid metsast mu nime. Läksin neile ka järele. Lausa 3 korda. Sel aastal ma ei marineerinud, tegin soolaseeni. Soolakatega see hea asi, et pane hiljem, kuhu tahad. Tee kastet või salatit, pitsale või pirukasse. Neid sai ka nüüd päris ports valmis, jätkus sõpradelegi jagamiseks. Ja mis kõige toredam, avastasin, et seda kõike on lausa nauding teha. Pealegi lihtne, uurida veidi siit ja sealt ja kuulata mõnd head nõuannet ja pole retsepti vajagi!

Miks ma seda mõttetut lugu kirjutama hakkasin, oli see, et seentele külmikusse ruumi tehes, leidsin sealt ühe purgi. Nimelt pähklivõi maasikamoosiga. Ostsin selle 2000. aastal USAst. Jah, te lugesite õigesti – aastal kaks tuhat. Aegumiskuupäev purgil on juuni 2002. Aga arvake – see on täiesti korralik, samasugune nagu 12 aastat tagasi. Võtsin isegi riski ja maitsesin väikese tükikese. Peab see alles keemia olema! Ja mõelda vaid, kuidas ameeriklased seda tonnide viisi endale sisse ajavad. Elus mumifitseerimine.

Kui te arvate, et ma olen seda ka kõik need 12 aastat maiustanud, siis eksite. Seisis see mul vaid selleks, et purk oli ilus ja ma ei raatsinud seda ära visata. Pealegi oli see külmiku all tagumises nurgas rahulikult peidus. Küll aga otsustasin selle sisu täna ära visata. Purgi jätan alles – kenake ju teine. Ikkagi Ameerika :)

Õnnetus, hoolimatus, tänamatus

Ausalt öeldes ma ei viitsinud seda järgnevat lugu kirjutama hakata, aga kuna soovitati, teen seda. Ütlesin eile, et minuga kogu aeg juhtub igasuguseid asju ja sisimas lootsin, et sel päeval küll enam midagi toimuda ei saa, on ju õhtu. Aga võta näpust!

Sõitsin kesklinnast koju. Teele jäi Selver, kust otsustasin läbi hüpata. Ma ei pargi kunagi poe peaukse lähedale, sest ma ei viitsi seal tagurdada ja trügida. Ehk siis teisisõnu, pargin veidi eemale. Kaupluse parkimisplats on eraldatud kõrgemate teeribadega, mis on on mõeldud jalakäijatele. Ühel sellel nn kõnniteel jooksis keskealine daam, samal ajal lähenes mööda parklat kõnniteele hall auto, mis ei kavatsenudki hoogu maha võtta. Ja juhtuski, mis juhtuma pidi – auto ja jalakäija sattusid samasse kohta täpselt samal ajal. Auto põrutas daamile jalgadesse. Naine lendas kapotile ja sealt kaarega meeter eemale asfaltile maha. Täpselt minu nina alla. Pilt

Aitasin naise üles ja korjasin tema kassikullast kellatükid kokku. Uurisin, kas ta vajab abi? Kas tal on kõik korras? Kas ma kutsun kiirabi? Selle peale röökis naine vihaselt minu peale, et ta ei vaja mingit abi, vaid tahab koju minna! Üritasin talle selgeks teha, et ta on shokis ja ei pruugi praegu valu tunda, et siiski peaks laskma end üle vaadata. Kisas mu peale edasi. Seisin seal nagu juhm, soovides inimest aidata, aga tunne oli nagu oleksin MINA talle otsa sõitnud.

Arvake nüüd kolm korda, kas õnnetuse põhjustanud autojuht tegi midagi? Ei! Ta isegi ei tulnud autost välja, istus seal ja vahtis. Naisterahvas oli, muide. Kaks meest tegid eemal auto juures suitsu ja irvitasid. Ma ei osanud ka enam midagi teha, veendudes, et naine on püsti ja liikumisvõimeline ja abi ei soovi, hakkasin vaikselt poodi minema. Autojuht lasi akna sentimeetrivõrra alla, hüüdis sealt: vabandust!, vajutas gaasi ja tõmbas minema.

Järjekordselt olen ma dilemma ees, et kas olen mina imelik või jääb teistel millestki puudus? Arvestades seda külmust, ükskõiksust, tänamatust ja hoolimatust, pluss irvitavaid möödujaid, siis järeldan, et mina olen imelik. Imelik, kuna pöörasin võõrale tähelepanu, muretsedes, et kas temaga on kõik korras, pakkudes abi. Ma armastan Eestit ülekõige maailmas, aga ma hakkan tundma, et ei sobi siia. Vähemalt mitte selliste inimeste sekka. Ühes asjas olen kindel – vähemalt minu sõbrad oleks igaüks ka appi läinud! Kati ja kari tema imelikke – emotsioonide ja südamega sõpru…

Pilt pärit Google’ist.

“Tupeväänaja” – (andestage mu otsekohesus!)

Ei tahaks nüüd väga shokeerida kedagi oma järgneva jutuga, aga vaba maa, kirjutan, mida soovin. Laske heamaitsta!

Ma ei viitsi oma eelnevaid blogisid alla kruttida, et vaadata, kas ma juba rääkisin oma Soomes käigust või mitte. Igatahes – käisin augustis Soomes, nõelravis. Põhjuseks radikuliit ja meeletud seljavalud (vana, mis teha!). Minu nõelatädi on soomlane ja praktiseerinud Hiina meditsiini juba 10 aastat. Tuttavaks sain temaga läbi teise tuttava. See selleks. Sel korral oli kokku 3 seanssi kolmel päeval. Esimesed kaks korda läksid edukalt, peale kolmandat nõelakuuri aga hakkasid meeletud pea- ja seljavalud. Ikka sellised mõnusad, et kui hommikul sõprade juures üles ärkasin, oli selg viltu ja käia/istuda/seista väga ikka ei saanud küll. Võtsin nõelatädiga ühendust, kes kohe kohale sõitis ja mind 2 lisapäeva tasuta läbi torkis. Vigade parandus? Nu, ei tea.

Kõige toredam oli see, et eelmisel korral 2 aastat tagasi ja ka nüüd esimesel päeval, ütles ta mulle, et mul on üks jalg veidi pikem kui teine ja sellest selja minimaalne kõverus ja valud. Ma ei osanud midagi tarka öelda. Olen end vahel poeklaasidelt peegelpildis kõndimas näinud ja tõesti, väike lonkamine on sees. Ise ma seda muidugi ei tunne. Nii. Nüüd siis viiendal päeval vigade parandust tehes, ütles, et mul on hoopis alumine seljalüli viltu. Ta olla helistanud oma tuttavale osteopaadile, et see siis järgmisel päeval mind vastu võtaks ja lüli paika lükkaks. Ma ei osanud mingit seisukohta võtta. Lamasin seal sõprade voodis, nõelad peas ja jalgades, kui nõelatädi peale väikest pausi ütles:”Seda alumist lüli pannakse paika nii…” ja kummardades minu kohale, näitas kahte näppu suunaga mu jalgevahe poole. Mul käis elu silme eest läbi ja kangestusin. Viis minutit lamasin seal tummalt ja kramplikult. Oo, ei, selliseid mänge ma küll mängida ei taha! Ma olen kuulnud küll neist kondiväänajatest ja muudest imearstidest, aga et keegi su tuppe roniks luid paika panema???? sellest ei tea ma midagi. Polnudki meeldiv. Ja aina ebameeldivamaks see tunne mu sees kasvas. Seljavalusid ma ei taha, aga ma ei ole ka nõus kellegi rusikat oma sisemusse surkima laskma. Ilmselgelt ühe näpuga täiskasvanud inimese konte paika ei pane! Günekoloogi vastuvõtt tundus selle mõttega võrreldes lausa paradiis.

Ühesõnaga, ma ei tea, mis ta minuga tegi, aga järgmisel päeval olid valud minimaalsed. Tormasin kiiresti laevale ja Soomest minema. Tagasivaatamata. Järgmisel päeval panin oma perearsti juurde aja kinni ja läksin jutule. Minu tupejutu peale pööritas ta silmi ja oli ilmselgelt shokeeritud. Ja mul on muide väga tore ja asjalik perearst. Hakkasin sisemiselt juba hulle mõtteid mõtlema, et kurat teab, mis imelikku sekti mind meelitada äkki püüti. Nii. Tegime seljast röntgeni – jah, alumine lüli ongi veidi viltu. Helistas mulle perearst ja ütles, et annab mulle saatekirja spets-kirurgi juurde. Me kõik teame, et nuga on viimane asi, millega tegemist teha. Kui sind on juba hakitud, siis tagasiteed ei ole. Püüaks ikka teha eelnevalt kõik võimaliku alternatiivseid meetodeid kasutades. Eestis on nii mõnigi tunnustatud tegija. Emme-issi leidsid mulle ühe kogenud Hiina meditsiini doktori. Rääkisin sellest ka telefonis perearstile ja ta lausa kilkas, et tal oli seljaga samad probleemid ja käis selle sama mehe juures ja sai abi. Seda oli lohutav kuulda.

Panin aja kirja, sain praktiliselt kohe löögile. Ootasin ooteruumis, kui äärmiselt kena ja pikk mees kutsus mind sisse. Kui ma ütlen pikk, siis see tähenab ka ikka tõsiselt pikka, arvestades, et mina oma 180 sentimeetriga olin talle õlani. Ma protseduuridel pikemalt ei peatu, kui vaid mainin, et aluspüksid jäid mul kindlalt jalga. Sellega vähemalt nüüd mureta! :) Aga nalja sai ka. Mingil hetkel, kui ta mu üht jalga väänas ja küsis, kas on valus? Ma vastasin. et veidi on jaa, et mul on põlv ka haige. Rääkisime paari lausega sellest põlvest, kui helises uksekell ja tuli sisse teine klient, teise kardina taha. Doktor tuli tagasi, piserdas midagi lõhnatut mu põlvele ja askeldas selle kallal natukene, siis läks riiuli juurde ja võttis kaks pikka ja teravat ja suht jämedat metallora ning suundus sellega mu peataha, kuhu ma lamades ei näinud. Käivitas suure ragina ja surinaga mingi aparaadi. Tundsin, kuidas paljast mõttest mingitest oradest hakkab pilt kaduma. Püüdsin hingamisrütmi säilitada ja mõtted välja lülitada. Kus sa saad siis! Juba nägin vaimusilmas, et ahaa, selle vahendiga ta tuimestas oma aruga mul põlve ära ja nüüd torkab need hiigelmõõgad mu kõhredesse. Liigutasin salaja jalga, kurat! Jalg pole tuimgi! Mürin lõppes. Nüüd ma suren!

Aga ei, arst jalutas teise kardina taha ja möödudes minust, tundsin värsket ja head kohvi lõhna. Selged pildid, ta tegi ootavale kliendile lihtsalt kuuma kohvi! Hirmul on suured silmad, nagu öeldakse. Aga minusugust idiooti annab ikka otsida tikutulega (tuletikuga, nagu üks tarkpea oskas kunagi öelda). Vot sellised lood. Jälle läks veidi pikaks, sorry! :) Mõnusat õhtut!