Minust sai müüja…

Jah, uskumatu, aga tõsi – minust on saanud müüja. Teenindan kliente, helistan võõrastele inimestele, arvutan rahaga. Kõik see, millest olen siiani ringiga mööda käinud. Miks? No ei ole väga minu teema. Ma olen avatud ja hea suhtleja, aga telefoniga kellelegi helistada, eriti võõrastele, kohe mitte ei meeldi. Pigem suhtlen tet a tet, kui et võtan kõne. Aga inimesed on toredad. Eriti telefonis. Ma olen üllatunud. Üllatunud veel vanas eas.

Mis kõige hirmsam – ma arvutan! Matemaatika on teema, millest mu sõbrad hoiavad mind heaga eemale, sest kui mina arvutama hakkan, siis sellest head nahka ei tule. Kunagi aastaid tagasi tellisin välismaalt ühe asja. Enda arvutuste kohaselt vaatasin, et oo, nii hea hind! Ainult 300 krooni maksab! Tegelikkuses maksis aga 2000 krooni. Mis nipiga ma 300 sain, pole teada.

Relax, ma teen seda tööd kellegi teise heaks, seega vastutan ka rohkem ning kontrollin oma arvutustehteid korduvalt üle – siiani on kõik klappinud. Õnneks.

Igatahes, minust on saanud müüja. Mis järgmiseks?

Bataadi-porgandipüree kukeseenekastmes

Üle pika aja tuli isu taas uute asjadega katsetamist. Nimelt sel korral võtsin ette bataadi, mangoldi ja kukeseene jahu.

Kui oled tüdinenud keedetud aedviljadest ja tavalisest kartulipudrust, valmista ülimaitsev püree:

keeda 2 suurt porgandit. Kui porgand on peaaegu pehmeks keenud, lisa suur kooritud ja tükeldatud bataat ning 2 kooritud ja samuti tükeldatud keskmist kartulit. Maitsesta vesi soolaga. Mina lisasin ka teelusikatäie soolatilli.

Kui viljad on pehmeks keenud, nõruta vesi ära, lisa supilusikatäis võid, sojakastet, tilgake köögikoort (sobib hästi sojaköögikoor). Püreesta nuimiksriga või köögikombainis. Võid lisada oma soovi järgi maitseaineid. Mina rohkem midagi ei lisanud, kuna tegemist on tugevamaitselise kooslusega ja valmismiks tuli ideaalne.

Kukeseenejahust kaste:

pane vähesesse leigesse vette 1-2 supilusikatäit kukeseenejahu, jäta see sinna seisma. Seniks haki väike sibul, prae kastrulis võiga pruuniks. Valmis sibulale vala kukeseenepulbri vedelik. Sega. Lisa köögikoor, piim või vahukoor. Kohvikoort ei soovita, võib tükki minna. Maitsesta soolaga. Lase keskmisel tulel keema paariks minutiks.

Serveeri püreed suurel mangoldi lehel. Garneeringuks sobib ideaalselt minimais.

Kel soov siia juurde midagi toekamat lisada, siis sel juhul soovitan veisesteiki.

Naudi hea veini juurde! :)

P.S. Kuna nälg oli suur ja fotoka mälukaart kadunud, pilti ei teinud. Pilt Googl’ist. Ongi teil põnevam, katsetage!

k151723

Ja muide, mangold on ülitervislik (väljavõte Aino Luigela artiklist):

Tervistavad omadused

Kaloreid on lehtpeedil napilt, kuid toiteväärtuselt on ta võimas — teda loetakse ravimköögiviljaks. Eriti oluline on karotenoidide (vitamiini A eelvitamiinid) ja flavonoidide sisaldus. Flavonoide on rikkalikult just punasevärvilistes sortides. Viimased on tugevad antioksüdandid, mis kaitsevad keharakke ja tugevdavad südant. Suur kiudainete sisaldus soodustab seedimist ja eriti soovitatav on lehtpeet vanemaealistele, kes kannatavad kõhukinnisuse all. Aitab kaasa valgu ja maksa ainevahetuse parandamiseks, tugevdab verd ja närvisüsteemi. Lehed sisaldavad rikkalikult mineraalaineid (kaaliumi, magneesiumi, fosforit, joodi, rauda jt) ning B-rühma vitamiine ja vitamiini C.

Koht rahvameditsiinis

Rahvameditsiinis on lehtpeeti alati soovitatud kui verd kosutavat ja soolestikku puhastavat vahendit. Ta aitab meid:
* kehvveresuse korral
* veresoonte lupjumisel
* astmahoogude vähendamisel
* kilpnäärme alatalitluses
* kõrgvererõhktõve leevendamisel
* allergia korral
* naha põletike korral (eriti mahlaga) nii väliselt kui ka seesmiselt
* vähktõve toetusravina

Sport on meestele – naine olgu ilus!

Seda lugu ärgitas mind kirjutama sõbranna, kuigi järgnev on suht soolane amps, ei olnud algselt plaanis sellest pasundada. Niisiis – mõnus neljapäevane õhtu, spordisaal ja kaks korvpallinaiskonda eelolevaks võistluseks sooja tegemas. Mina istusin lauakohtunikuna puldi taga, valmis skoore salvestama. Saabus kohtunik, ainukene mees selles naistekarjas. Istus pläraki keset kohtunike lauda ja hakkas tüdrukuid alkulmu vaatama, siis pöördus minu poole küsimusega:

“Kes need on?”

Mina:”Mis mõttes, kes need on? Harrastuskorvpallurid?”

Tema:”Miks nad korvpalli mängivad? Miks nad fitnessis või aeroobikas ei ole?”

Olen hetkeks sõnatu sellise küsimuse peale: “Ju siis meeldib. Liigutama ju peab ja seltskond on tore.”

Tema:”Fitness on ka liigutamine.”

Mina:”Jah, on küll, aga see ei ole tiimisport ja pole nii lõbus ja huvitav jne.”

Tema:”Nii, ma ütlen nüüd ausalt, et naised spordis….hmmm…no võtame näiteks naiskuulitõukajad, no vaata neid! Sellistel naistel ei olegi elus muud väljundit, kui kuuli tõukamine, nad ei sobigi mujale. Ja samamoodi vaata neid korvpalli naisi. Neil ei ole midagi muud siin elus või ei saa midagi muud lihtsalt!”

Mina:”Ära hinda raamatut kaane järgi!”

Selle peale tekkis hetk vaikus, vaatas mulle pikalt otsa ja ütles:”Jah, seda küll” ning sellega oli teema lõpetatud. Õhku jäi vaid küsimus, kas see jõudis ka temani või mitte.

Ma ei ole mingi feminist ega midagi, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas paljud mehed ei saa aru, et ka naised on suurepärased tippsportlased. Juba füüsilises mõttes ei saa naised paljudel aladel meestega võrdselt võistelda, mis ei tee neid, kui naisi, viletsamaks. See on puhas anatoomia. Meenub ühe kuulsa endise tennisisti John McEnroe, kes hiljem mänge televiisoris kommenteeris, märkus US Openi naiste finaali ajal (mängisid Venus Williams ja Lindsay Davenport): “Noh, ärgem unustagem, et tegu on ikkagi naistega…see ei ole professionaalne tennis, aga meelelahutuseks hea küll”.

Nüüd jätkuks natukene teemast välja. Sattusin eile History kanalilt saadet vaatama, kus tänapäeva Inglismaal kutsuti kokku 3 perekonda, kes olenevalt nende ajaloolistele juurtele pandi elama üleeelmisele sajandile vastavatesse elutingimustesse – üks perekond vaeselt, teine kesklassi ja kolmas kõrgklassi. Kodud, miljöö, riided, kombed ja tööd olid 1-1le matkitud aastatest 1800. Peatun siinkohal keskklassi perekonna juures. Ema oli kodune, lapsed samuti. Pereisa käis kuskil kontoris ümbrikuid kokku liimimas ja adresseerimas. See oli tol ajal üsna kõrgepalgaline töö. Kodus valitses vaid isa sõna. Nii naised kui lapsed võisid rääkida vaid siis, kui isa seda lubas. Mees võis käia ja tulla, millal tahtis, teha, mida tahtis ja elada, kuidas tahtis. Naisel mehe tegemiste kohta pärimisõigust ei eksisteerinud. Tema kohus oli vaadata, et mehel oleks puhtad riided ja toit laual. Punkt.

Pärast katse läbimist said kõik asjaosalised muljetada. Keskklassi naine oli šokeeritud, kuidas oli võimalik üldse naisena vanadel aegadel elada?! Naine oli, kui ei keegi. Tal ei olnud midagi teha, kodust väljas käia ei tohtinud, hoolitses vaid mehe eest, kes teda, kui naist tähele ei pannud. Ta mainis, et kui see naine oleks kodust minema jooksnud, siis mitte keegi poleks isegi märganud tema kadumist…nii tühi koht oli olla naine. Ja siit tekib küsimus – kas 200 aastat on tõesti liiga vähe mõne mehe jaoks, et sellest “mees ja maailm” rollist välja astuda?

korvpallid

Foto: Google