Tra, teeme ühed õlled, rsk!

Sain täna kokku ühe sõbrannaga, kes tuli kaugelt ja pikalt reisilt. Kuulasin tema muljeid ja arutasime maailma ja kodumaa üle. Koduigatsuse ja inimeste üle. Ma ei tea, kas me oleme temaga inimestena paljuski sarnased või siis kiidame ja laidame elus sarnaseid asju ja olukordi, aga järgnev lugu on selline, mille ebameeldivuses me kumbki ei kahtle.

Nimelt eestlane välisreisil ja veel hullem – eestlane teel kodumaale. Välismaal on tore käia. Inimesed on lahked ja kenad; uued ja põnevad kohad kosutavad vaimu; igapäevamured ei jälita sind. Mingil hetkel saab reis läbi, väikene koduigatsus kriibib südant ja asud põnevusega koduteele. Pikemad lennureisid on tavaliselt mitme ümberistumistega erinevates lennujaamades. No pole hullu, kõik on üleelatav.

Sõbranna reisis seltskonnaga, kus oli kaasas ka kaks aastast pisipõnni. Välismaalased kallistasid, tupsutasid lapsi. Lehvitasid igal pool, abistasid kärude tõstmisega ja lennukis isegi üks vahva pilusilmne vanem daam loovutas oma koogikese laste heaks. Kuumas kliimas ja konditsioneeritud hotellitoas õnnestus lastel köhapoiss endale hankida. Nõrkus, valutav kurk ja elu esimene haigus ei tee lapsi just eriti rõõmsaks.

Lõpuks ometi saabuti Helsingisse, kust vaid veel üks viimane reis teha koju – Tallinnani. Ühtäkki olid kuhugi kadunud need meeldivad ja abivalmid lahked välismaalased. Tallinna lennu väravas lärmasid rögastavad ja juba jommis soomlased, kellest püüdsid üle kisada mehised Eesti noormehed, kel kõigil vaja kuulutada, mitu välismaist litsi sai läbi tõmmatud; millises Berliini pubis külm arve tehti ja kus vanalinnas purjus jõmmilt iPhone pihta pandi. Wow! Millised tublid Eesti poisid! Meie au ja uhkus!

Arvate, et naised on paremad? Ega vist. Värav lennule on avatud, buss kogub rahva peale ning sõidutab lennuki juurde. Helsingis on alanud talv. Puhub kibedalt terav kirdetuul, mis keerutab tuisku silma ja suhu. Kartuses, et lennukile mahuvad vaid 3 esimest inimest, algab meeletu amokk uksele. Trügitakse meetodil “kes ees, see mees/naine” . Nutvad ja köhivad aastased lapsed emade süles on muutunud ühtäkki nähtamatuks. Neist tormeldakse mööda, pea et lükatakse kõrvale. Pohhui see haiglane laps külma põhjamaa tuule käes! Pohhui see ema, kes on seda last võib olla juba ligi tund süles hoidnud! Ma olen eestlane ja mul ei ole kombeid ja ma ei tahagi, et mul neid oleks. Milleks?

“Türa, saaks juba Tallinnasse, siis teeks ühed õlled, raisk!” ütles iPhone’i mees oma sõbrale, lükkas lastega naised kõrvale ja astus lennukisse…

Tere tulemast kodumaale – Eestisse!

Pilt

Foto Google’ist nagu ikka.

“Keepsmiling” – kena viisakus või geneetiline moondus?

Eks me enamik ole elus kokkupuutunud võltsi ja pinnapealse ameerikaliku kiipsmailinguga (keep smiling). Mind see isiklikult pole iial häirinud, küll aga on see mind viimasel ajal mõtlema pannud. Võib olla ehmatanud, kui täpsem olla. Olen suur dokumentaalfilmide austaja ja tihtipeale lausa naelutatud teleri ette. Ja eks nii avastadki asju, mis su enda riigis puudub. Nimelt siis võltsnaeratust täiesti vale koha peal. Muidugi on imeline vaadata teleekraanilt naeratavaid inimesi, aga see võib olla ka väga õõvastavalt ebameeldiv. Kuidas nii? küsite. Kujutlege, et teie laps, kallim, perekonnast keegi või sõber on vägistatud, piinatud ja kohutaval viisil tapetud. Paneb naeratama? Ega vist. Aga paljusid ameeriklasi paneb. Ma vaatan neid saateid ja ei jõua ära imestada, kuidas nad naerulnäol kirjeldavad õuduslugusid, mis on juhtunud nende lähedastega.

Jah, ma saan aru, et elu läheb edasi ja me ei pea igavesti nutma, aga seda kõike saaks ju ka neutraalsema näoga serveerida. Noh, meie, eestlased saame.

Ilmselt nad ise enam ei adugi, et nad naeratavad ja seda valimatult igal ajal ja igas kohas. See kõik on juba geenides. Kui meile kunagi ülkoolis räägiti, et ka kombed ja inimkonna üldine olek ja meeleolu on geneetiliselt edasiantav, siis miks peaks võltsnaeratus erand olema? Meie inimene on loomult ja välimuselt morn tänu aastasadu kestnud välisrõhujate poolt pandud koormale. Nüüd, olles alles paarkümmend aastat kivikoorma alt vabanenud, sirutame oma kanget selga. Tee sirge rühini on pikk, aga mitte lõputu. Mis meid ootab seal ees? Võltsnaeratus? Pinnapealsus?

Ah, tegelikult oli mul nii palju mõtteid sellega seoses, aga ma ei viitsigi neid enam siia lisada. Peale selle, et just kõlas televiisorist ühe ameeriklase suust küsimus:” Me oleme maailma parim riik, miks meil juhtuvad tapmised?”. Kui see mees oleks olnud 3-aastane, ma poleks selle küsimuse peale imestanud…aga jah, ta oli umbes 50-aastane. Maailma parim riik m_  a_ _! Minu soov ei ole siin kellegi riiki ega rahvust solvata, aga no tõesti kuskilt peab ju naiivsuse piir ka minema…

Mis seal ikka – võltsnaeratus näkku ja elame edasi!

ELU ON ETENDUS, ROLLIDE JADA

KÕIKIDEL MASKID ON PEAS

MASKE ON PALJU, KÕIKIDEKS PUHKUDEKS

ELUTOASEINAL NAD REAS

SEALT SA NEID VÕTAD JA RIPUTAD ETTE

TÕELISE NÄO PEIDAD ÄRA

KÜLMALT JA KÕLEDALT MASKI PEALT VASTU

VALENAERATUS SÄRAB

Kahjuks ei mäleta ma selle luuletuse autorit, aga need read on ustavalt mul peas olnud teismeliseeast saati… Üli head ja üliõiged.

Söö või lõhki – Tomati-shampinjonisupp sojahakkmassiga

Ma olen ammu juba mõelnud, et mingi toit mind eriti ei rõõmusta ehk siis jutt käib nendest tavalistest eestlase toitudest. Küll aga igakord, kui olen teinud või saanud maitsta taimetoitu, on mu vaimustus suur, rääkimata enesetundest. Nüüd, kui ma sain teada, et mu emagi on ammu taimetoitlane ja näeb tänu sellele oma vanuse kohta väga hea välja, siis tegin ka oma elus kardinaalseid muudatusi. Eks muudatusi on teisigi, aga just elukvaliteedi ja tervise koha pealt on saanud siin nii mõndagi tehtud: suitsetamine maha jäetud, trennis käima hakatud, kaalus alla võtmine eduka alguse saanud. Viimase tõuke andis mulle aga film “Forks Over Knives” (Kahvliga skalpelli vastu). Tegu on dokumentaalfilmiga, mis on maailmas muutnud hulga elusid, päästnud surmast ja taandanud ravimatuid haigusi. Ja milles on point? 101% taimetoidus. Mina ei ole arst ega teadlane ja ei hakka teile selle filmi sisu siin ümber jutustama, aga kel võimalus, see hankigu endale ja vaadaku ja mõelgu. Kõik asjad maailmas ei sobigi kõigile ja omad valikud teete ise.

Olen juba 3 päeva edukalt taimetoitlane olnud, avastanud uusi asju toidumaailmas ja proovinud tooteid, mille peale olen inimesi kuulnud vaid öökivat – näiteks soja. Ja ma ei mõtle siinkohal seda musta sojakastet, milles te oma sushit tupsutate, vaid EHTSAT SOJAT. Esimene toode, mida proovisin, oli soja koorepulber. Kohv selle pulbriga on lihtsalt SUPER! Ma kartsin, et ma oksendan selle välja, aga üllatus oli suur, kui mu maitsemeeled said hoopis hellitatud. No see selleks, ega teid väga ei huvitagi, mida keegi sööb või kuidas. Kuid, keda huvitab, siis minu esimene taimesupp sojaga valmis täna. Mis kõige toredam – ühest kausist saab kõhu nii täis, sa tahaksid sisimas juurde võtta aga tunned ja tead, et ei mahuks. Ja see tuli äärmiselt maitsev. Retsepti polnud, leiutasin ise.

Jagan teiegagi:

peotäis hakitud porrut

samapalju hakitud shampinjone

1 dl külmutatud porgandi/herne segu (võivad olla ka värsked viljad)

2 tl oliiviõli

sojakastet

2-3 dl aedvilja puljongit

200 g purustatutd tomateid v tomatipüreed

tilli, pipart, purustatud chillit

1 tl punast pestot (soovi korral)

3 spl sojahakkmassi (kuiva)

Kuumuta ja pruunista kastrulis õrnalt porru, shampinjonid ja porgandi/hernesegu. Samal ajal keeda valmis aedviljapuljong. Kalla valmis puljong aedviljadele, lisa tomatipasta ja 2-3 spl sojakastet. Keera kuumus madalamaks ja raputa sojahakkmass supi sisse, keeda 10-15 minutit. Lisa maitseained ja till. Tummise supi soovija võib sinna veel panna peotäis täisterapastat. Ja kes teravaid elamusi ei armasta, võib chilli vabalt ära jätta. Head isu! Tasub proovimist, te ei kahetse :)

Aa, muide, rääkides sellest hirmsast vaarika ketooni dieedist. Nii kui selle õuduse ära lõpetasin, läksid kilod uuesti alla ja enesetunne heaks. Milleks meile need kallid ja ohtlikud abiained, kui me saame kõike vajalikku meie endi loodusest.