Fuck you! – Mina tulen!

Ma lihtsalt ei väsi imestamast, kust need inimesed küll tulevad? Okei, jaa, ma tean, KUST nad tulevad, aga kuidas neil õnnestub selliseks kasvada? Sõidan mina Paldiski maanteel linna poole. Ummikud ja tihe liiklus. Kuskilt ilmub vana VW Passat, noori kutte täis. Meeletute ohtlike nüketega süstiti kahe rea ja autode vahel. Igapäevane asi, eks. AGA sealjuures igast autost möödudes sirutas see kari oma keskmised näpud välja ja näitas kaasliiklejatele koha kätte. Ja niimoodi terve tee. Lihtsalt vaata ja imesta, nuta või naera.

Ma üldse ei imesta, et keegi suurema muskliga vend neile sappa võttis ja hiljem koha kätte näitas. Öeldakse, et loll saab kirikuski peksa. Ilmselt need noormehed sellisest asutusest pole kuulnudki. Aga noh, selle eest leidub neid, kes ei pane pahaks oma aega mõnele lõuahaagile raisata.

Kordan – lihtsalt vaata ja imesta. Selle jutu lõpetuseks maiuspalaks üks tõsiselt tabav pildike:

Pilt

Kas eestlane on südamlik?

Selle küsimuseni jõudsin mõtteid mõlgutades tulevasest Susan Boyle’i kontserdist. Kas eestlane on südamlik inimene? Ma ei tea seda ja ilmselt ühest vastust sellele pole kerge leida. Õeldakse ju, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Tõdegem, väga vale see ei olegi. Ka mina olen eestlane ja aeg-ajalt maiustan oma kaasmaalaste kallal. Piinlik, aga tõsi.

Aristoteles teadis kunagi öelda, et me kõik sünnime tabula rasa ehk puhta lehena ja ometi me suudame kasvades selle täis sodida. Joonistada sinna mustreid, mida ikka ja jälle ületoonida. Mõned mustrid vehime teiste pealt maha – ju neil on õigem värk ja olulisemad teadmised! Ja nii me elame oma stereotüüpides, mida on raske murda, veel vähem lahti lasta. Inimest tundmata, me viskame pilgu peale ja anname oma hinnangu. Üldjuhul kriitilise ja äärmiselt subjektiivse. Susan Boyle’i näide oleks siinkohal üks ehedamaid. Me kõik mäletame, kui lavale ilmus viisakalt öeldes, silmapaistmatu välimusega keskealine vormitu naine ja tahtis kuulsaks saada. Rahvas irvitas, kohtunikud enam-vähem mõnitasid näkku ja televaataja oli naerukrampides. (tegelikult on mul piinlik kõikide nende inimeste pärast). Susan avas imelisel lauluhäälel suu ja minutiga muutis maailm oma arvamust temast.

No, kuidas nii saab? Aga saab! Ja nii me elame ja kritiseerime teisi, omame arvamust, kui meil selleks tegelikult õigustki ei ole. Ja kui meil polegi arvamust, siis kindlasti leidub keegi, kellel on ja me noogutame asjalikult kaasa. Kust küll on tulnud eestlase sallimatus? Kas tõesti on tollane Nõukogude Liit jätnud meie geenidesse oma jälje, et kõik, mis oli teistsugune, ei ole normaalne? Meie riigis elasid praktiliselt kõik heledanahalised; puuetega inimesed hoiti nelja seina vahel; me kandsime ühesuguseid riideid ja meie toidulaual olid ühesugused road. Ühel hetkel see kõik lõppes, piirid avanesid ja avanes ka eestlase meel ja olek, ent kuskil sügaval sisimas säilis mõttemudel – kõik, mis on erinev, tuleb välja naerda! Ja me naerame siiani. Iga pisiasja üle.

Me irvitame kõige üle: kui venelane, keda me soovime eesti keelt rääkimas kuulda, seda valesti räägib; me naerame, kui sõber oma uue auto sodiks sõidab; jube naljakas on, kui keegi riietub teisiti kui meie. Me kommenteerime, arvustame, teeme maha kõike ja kõiki. Ei usu? Võta minut ja kuula kõrvalt oma töökaaslasi või sõpru rääkimas või loe misiganes artiklit lehes või internetis ja maiuspalaks sinna otsa veel postitatud kommentaare. Palun väga! Ja see on nüüd see koht, kus ma ei oska ei nutta ega naerda enam. Häbi on. Teie pärast, meie pärast ja enda pärast.

Ja ma ei ütle, et kõik on sellised. Kindlasti mitte. Ja ma ei ütle ka, et ainult eestlane on selline. Inimene on inimene, olenemata rahvusest. Ent tõsi on see, et mujal maailmas ON inimesed südamlikud ja hoolivamad. Mul on üks sõber Norras. Kasvas üles teiste naeru ja norimise saatel, juba enne 20-seks saamist oli peast hall. Ülekaaluline ja tavalise välimusega. Sõpru oli tal vähe. Seda just tema välimuse pärast. Mina tutvusin temaga pea 15 aastat tagasi internetis, kirjasõprade leheküljel. Kirjutasime aastaid, käisime teineteisel kordi külaski. “Ära hinda raamatut kaane järgi!” – ütlus, mis peab selle mehe kohta 100% paika. Ta on üks lahedamaid inimesi, keda ma olen oma elus kohanud: äärmiselt südamlik, üüratu huumorimeelega, väga tark, osav, hea kokk ja kõik muu sinna otsa.

Vaja on vaid natukene aega ja KUULATA teist inimest. Kuulata, mitte kuulda! Isegi, kui räägitav teema meid ei huvita. Kuula, süvene ja õpi inimest tundma. Ühtäkki “kole” inimene muutub su jaoks ilusaks ja vastupidi, imekena näolapp, mis midagi asjalikku öelda ei oska, võib kiirelt muutuda mittemidagiütlevaks halliks lõustaks. Vabandage seda karmi lauset!

Jah, ma saan aru, et ma räägin siin pigem eelarvamustest ja stereotüüpidest, kui südamlikkusest. Aga mis siis! Omamoodi see kõik ongi osa südamlikkusest või selle puudumisest. Me hoolime üksteisest nii vähe. See meenutas mulle praegu tuntud nalja, kuidas kaks ameeriklast saavad kokku, keep smiling näos ja üks küsib teiselt: “Hi, how are you doing?”. Teine vastab: “I’m very sad, my mother died yesterday”. Mille peale ta saab vastuse samasuguse naeratuse taustal:”Oh, good, good!”.

Tegelikkuses ei näita see lause mingitkimoodi hoolimatust, sest see on lihtsalt üks pinnapealne tervitus, millesse keegi tegelikkuses ei süvene. Eestlasel läheb ju ka alati hästi, olgem ausad. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis me üldjuhul vastame “hästi” ja vestlus muudel teemadel võib alata. Teemadel, kuidas kõik on nõmedad ja elu on sitt. Kuidas läheb? HÄSTI :)

Ühesõnaga, püüame olla vähem kriitilised, märgata kaaskodanikke ja süveneda oma lähedastesse ja sõpradesse. Kes meid ikka paremaks kasvatab kui mitte me ise!

Toreda lipuvärvides ikooni eest välgnen tänu flags.redpixart.com-ile.

Tund aega kassa järjekorras…

Oi, kuidas mulle ei meeldi poes käia. Lähen sinna nii harva, kui võimalik ja nii vähe, kui kannatab. Täna siis oli vaja minna. Jalgpall oli linna meestest tühjaks meelitanud, ent see-eest sebis meie piirkonnas meeletus koguses värvilistes seelikutes naisi. Ju mingi tantsupidu jälle tulemas.

Läksin poodi. Tantsijad hõljusid kergel sammul lettide vahel ja neid oli PALJU. Sel hetkel ma eelistasin seal näha tavalist Eesti meest, kes võtab oma õlu näppu ja läheb maksma – ei mingit vahekäikudes pläägutamist, sädistamist ja kaupade valimist! Mis teha, mul oli ka vaja üht-teist seal valida.

Ostud korvis, suundusin kassasse. Töötas 4 kassat, kõigis oli enam-vähem ühepikkune järjekord. Sättisin end esimesse siis ootele. Rahvast teenindas mulle tundmatu kassapidaja, ilmselt õpilane. Midagi vist läks sassi, sest järjekord ei liikunud ja neiu helistas kuhugi, ise näost iga minutiga punasemaks minnes. Inimesed minu ees muutusid kannatamatuks ja lahkusid teise järjekorda, mis liikus imekiirelt. Jäin kannatlikuks ja seisin edasi. Lõpuks ilmus neiule abikäsi ja koos hakati probleemi lahendama. Minutid kulusid. Veel kaks inimest minu ees vahetas järjekorda. Seekord siis haakisin neile sappa ja sättisin endki ümber.

Uues järjekorras liikus lint kiirelt ja kassapidaja peaaegu et loopis kaupa. Ebameeldiv, aga kannatan ära. Sättisin kauba lindile, minu ette oli jäänud veel üks inimene, kui kassaaparaat läks katki. Välja pandi silt, et kassa on suletud ja meil paluti minna järgmisesse järjekorda. Möödunud oli juba pool tundi.

Kraapisin lindi oma träänist kokku ja jäin nõutult seisma. Esimeses kassas õpilane ikka kuulas õpetussõnu ja toksis kassanuppe, suu imestusest lahti. Ok, sinna ei lähe. Asusin kolmandat korda saba lõppu, mis oli tänu eelnevatele viperustele ja värvilistele tantsuseelikutele muutunud imepikaks. Oeh, mis teha, seisan siis siin. Tundsin, et ka minu kannatusel on piirid. Surusin hambad kokku ja kannatasin vaikides.

Möödus veel kümme minutit. Eelmine klient pani pulga lindile, haarasin korvist leivapaki ja kuulen kõlarist: “Vabandame, aga hetkel on häiritud kaardimaksed, teenindame ainult sularahas!” APPPPPIIII!!!!!!!!!!!!! Ei ole võimalik!!!! Mul polnud taskus mitte ühtegi senti!

Mida ma teen nüüd? Jätan kauba sinna ja lähen koju või toon aparaadist raha? Oi, ma ei kannata poes käimist! Läksin automaati, võtsin raha. Sädistavaid tantsijaid oli juurde voolanud ning nüüdsed järjekorrad ei kannatanud enam kriitikat. Olgu, neljas kord, sättisin end järjekorda ootele. Möödunud oli 50 minutit. Ja arvake ära, kas kaardimakse toimis, kui minu kord oli LÕPUKS maksta??? Toimiski! Seisin seal nagu tola oma sularahaga.

Ka see kassapidaja oli noor õpilane. Küsis, mis hinnaga mul pirnid olid? Ma ütlesin, et ma tõesti ei tea, ma ei vaadanud. Tema siis, et ma panen need siis kõige odavama hinnaga. Kaalus ka õunu ja küsis, ehk tean nende hinda. Ei teadnud. Pani ka need kõige odavama hinnaga. Ma siis, ausa kodanikuna, ütlesin, et need kõige odavamad küll ei olnud. Ta ainult naeratas kenasti ja ütles:” Mis siis, ma panen ikka kõige odavama hinnaga.” Mis ma ikka vaidlen :)

Väljusin poest täpselt 60 minutit peale sinna sisenemist. Olgu, need soodsad pirinid ja õunad kompenseerisid selle kaose. Isu poodelda aga kadus väga pikaks ajaks.