Meriton Spa ja Röga-Kirill

Veekeskused on toredad kohad, eriti spa-taolised. Mida ikka kaunil vabal päeval teha, kui sõbrannaga ühte nendest sulistama minna. Valisime Tallinna Meriton Spa Hotel’i. Kumbki meist polnud seal enne käinud. No minu jaoks oli selline spa-asjandus üldse esimest korda, seda innukamalt olin nõus minema. Esimest korda tekkis tunne, et maakas on linna sattunud – kõik uksed ja väravad olid nii elektroonsed ja peened, et ma esiti ei osanud oma kiibiga midagi pealegi hakata. Õnneks olen kiire õppija. Suundusime dushiruumi. Meeste ja naiste dushiala oli eraldatud mati läbipaistmatu klaasiga, ometi litsus üks isane end nägupidi vastu klaasi ja üritas naiste paljaid kehi piiluda. Viimati nägin sellist pilti esimeses klassis, kus poistele tüdrukute pesuruum meeletut huvi pakkus. Aga noh, öeldakse ju, et mehed arenevad kauem.

Sulistasime ja saunatasime ja võtsime vesimassaaže. Mingil hetkel hakkas taas jahe ja läksime aroomisauna tagasi. Sisse astus mees, kes oli kõrvalt soolasaunast meeletu kihi soola endale peale mätsinud ning nüüd sellega meie aroomisauna kerise juurde seisma asutas. Teenindaja neiul ei jäänud see nüke nägemata ja tuli noormeest sellest saunast välja ajama. See tal ei õnnestunud, mehe sõna jäi peale. Lahkusid aga kõik teised, ka meie. Kaua sa ikka vahid jõmmi, kes seisab sauna keskel naiste poole näoga ja muudkui tatistab sinna samma põrandale. Jälkus.

Parkisime end ümber mullivanni, et enne äraminekut lihtsalt relaxida. Ja juba ta tuligi, pooleldi soolane ja oksad laiali. Istus vanni ja torutas oma prunthuuli nagu pornostaare järgiahvivad tüdrukud rate.ee fotodel. Koomiline. Ei süvenenud temasse enam, kui äkki ta lihtsalt nuuskas löraka tatti otse mullivanni. KUIDAS NII SAAB??? Samal ajal astus basseini ilmetu keskealine blondiin, kes istus minu ja mehe vahele, sest see oli ainus tühi koht. Sekundiga oli mees naisega õlg õla kõrval ja juba tutvustas end – Kirill. Saime ka meie teada, ilmselt kõik spas viibijad, sest oma hääletooni see mees ei reguleerinud. Naisele ilmselt see tähelepanu meeldis, hakkas meeletu sädistamine ja kihistamine ja itsitamine. Nagu teismeline plika, kes ootamatult poiste tähelepanu keskmesse on sattunud. No lasku käia. Me ei viitsinud seda tsirkust pealt vaadata ja läksime dushi alla ja aurusauna ära. Vastarmunud paarike ilmus ka sinna. Kuna aurusaun on dushiruumidega ühenduses, siis nii mehed kui naised saavad sinna ainult läbi oma dushiruumi minna. Saun ise on ühine. Blondiin tormas amokki läbi pesuruumi, nii et nagidel rippuvad rätikud suutsid end vaevu konksude abil seina küljes hoida. Ja sinna auru noorpaar kaduski. Kihistades ja tatistades. Palju õnne!

Foto pärit Google’st.

P.S. Siinkohal ei ole ma mõelnud kuidagigi laimata Meritoni ega nende teenuseid!

Kuidas ma Hiltonis ööbisin

Vanadus ei hüüa tulles ehk kuidas lapsepõlves tehtud rumalused annavad nüüdses eas kehas tunda. Nimelt aeg-ajalt tabab mind radikuliit, metsikud seljavalud, millega põrandalt püsti tõusta võimatu. Rääkimata kõndimisest. Kannatus on üsna vaevaline ja taastumine aeganõudev. See selleks. Nõelad pidid sellise probleemi vastu aitama. Sai kunagi proovitud – 2 aastat oli mureta. Kirjutasin oma nõelaarstile ja panin aja kinni – Soome. Plaanis 3-päevane nõelaseanss ja veel nädalavahetus sinna otsa sõprade seltsis.

Ööbimiskohta otsima ei pidanud, kuna palju häid sõpru ammu Eestimaalt lahkunud ja teenivad nüüd Soome riiki. Siiski mõtlesin, et kuna ma ei ole iialgi kallis hotellis ööbinud, siis võiks ju ühe korra endale nö välja teha. Ega ma väga ei otsinud, valisin Helsingi lennujaama hotelli Hilton. Bronnisin ja maksin läbi online’i. Tohutu valik lehekülgi, mis pakuvad hotellide broneeringuid, hinnad suht samad. Milline neist kõige normaalsem on, pole aimugi ja ilmselt neile kõige soodsamatele tavainimene ligi ei pääsegi.

Istusin kuumal päikesepaistelisel hommikul sõprade aias, arvuti netipulgaga kaasas ja rõõmustasin vastu valgust ekraanile vaadates, et lähen 5tärni hotelli. Põnev ka ju.

Kuna esimene nõelte aeg pidi olema kolmapäeval 12:15, siis ostsin pileti kõige esimesele Vikingi väljumisele varahommikul. Hirmus! Arvestades, et olen ööinimene ja und tihtipeale enne 3 või 4 ei leia ja 6st vaja tõusta, siis polegi tore. Üles sain. Üks tund magamist ja elu läks edasi. Krahmasin hommikul veel viimased asjad, sõpradele konservid ja keerasin sõlme prügikoti, valmis. Kõik oli olemas peale mu autovõtmete. Lappasin läbi kõikide viimati seljas olnud riiete taskud, keerasin kotid pahupidi, vaatasin igasse võimalikku ruumi – no, ei ole! Kell ei halastanud ja juba oli äärmiselt viimane aeg minema hakata. What the fuck, mis ma teen nüüd siis??? Ei ole rohkem variante, kui et jätsin eelmisel õhtul ilmselt võtme autosse ette. Ma ei tahagi teada!

Valmis juba reisist loobuma, seisin nõutult esikus. Mõtle, mõtle, mõtle! No mul ei olnud ühtegi taskutega asja eile seljas ju, kuhu kurat ma toppisin selle võtme siis??? KUID!!!!! Kuid, ma käisin hiljem korra R-kioskis. Millega? Hallid dressikad, TASKUTEGA! Tormasin pükste kallale – olemas! Jumal tänatud. Krahmasin kotid ja kohvri, hüüdsin linnukestele tadaa ja kappasin treppidest alla. Auto juures otsustas kohver mulle vastu hakata ja keeldus väljatõmmatavat sanga tagasi alla laskmast. Röögatasin:”Persse, ole siis väljas! Jumala eest!” ja viskasin selle tagaistmele ning sööstsin sadamasse.

Kuna olin veel eile õhtul oma Vikingu broneeringut muutnud, pidin neilt tagasi saama mingi summa, mille võrra uus reis eelmisest odavam tuli. Raha nad ei andnud, kuna bronni oli muudetud vähem kui 24 h tagasi. Pakuti kajutit v hommikusööki. Võtsin kajuti – saab magada ja ei pea neid “tegijaid”, laevas ringi patseerivaid laiasid lehti, vahtima. Jah, ma olen endiselt kriitiline!

Vaatasin kajuti üle ja läksin üles baari kohvi jooma. Sättisin end ühe laua taha, mille kõrval oli meeletu hunnik kotte ja kohvreid. Neid valvas väga tähelepanelik vanamees, kes paukselt kukkus mind silmitsema. Hetkekski minult silmi pööramata, vaatas mind ja kohvreid ja nii 20 minutit järjest. Palun vabandust, aga ma tõesti ei näe välja rikka ülesmukitud tibina, aga oma arvates ei anna ma ka geoloogi mõõtu välja, et mind nii hirmsalt kartma ja vargaks tunnistava pilguga vaatama peaks. Jõin kohvi ära ja läksin minema. Kohvriteta. Kajutisse. Magama.

Magades läheb aeg teatavasti kiiresti. Sups ja Soomes. Kuna nõelravi aeg oli lükatud 15:15 peale, oli mul aega maa ja ilm. Läksin sõbrale külla. A. ema käest sain uksel kohe hurjutada, et miks ma hotelli võtsin ja nende juures ei ööbinud! Jube armas temast. Jaa, ma tean, et olen teretulnud, aga ma ju tahtsin kordki maitsta hea hotelli maitset :). Tegime A.-ga liiklusteste ja viisin ta tööle ära ja sõitsin GPSi monotoonse juhatuse saatel Hiltonisse. Ja hakkas pihta…

Muide, Hilton ei olegi 5 tärni! Säh, sulle siis! Hotelli ette parkida ei saanud, tõkked olid ees – TASULINE. Kõmpisin resepsionisse ja panin oma bronni lauale. Vaatas seda natukene aeg ja hakkas oma arvutis klõbistama:” Teil on ainult tuba ilma hommikusöögita!”. Mina siis, et kuidas nii? Ometi ma võtsin ju hommikusöögiga. Tema vastas, et ei ole, aga te võite selle hommikul omale JUURDE OSTA. Ei tahagi. Sõitsin liftiga oma tuppa, uks ei avane, ei loe kiipi hästi. Sutsisin sellega seal kaardipesas mingi 20-30x, lõpuks avanes. Tuba oli ilus ja avar. Vannituba klaasist ja erinevate soppidega, isegi vann ja dushiruum olid eraldi. Minibaar, sussid, kreemid, kingaviksid, seif, triikraud jne jne. Ühesõnaga – ilus ja mõnus. Tuba ülevaadatud astusin uuesti resepsionist läbi ja OSTSIN parklakaardi. Maksis enamvähem kolmandiku hotellitoa hinnast. No, mis teha, autot nähtamatuks ei muuda ju.

Sõitsin Espoosse nõeltesse. Parkimine Soomes on üks suur nussihunnik, palun vabandust, aga on! Ma olin ammuilma kohal, aga mitte ühtegi parkimiskohta ei leidnud. Parklaid ümberringi küll, aga igalpool sildid, et kas ainult elanikele või töötajatele jne. Tiirutasin täpselt 7 tiiru, lõpuks leidsin eemalt mingi kooli parkla, millest pool oli ilma igasuguste keelavate lisatahtvliteta. Jumal tänatud! Vantsisin nõeltesse.

Lamasin seal, nõelad tagumikus ja vahtisin läbi massaažilaua augu põrandat. Tundsin meeletut nälga lähenemas. Seansi lõppedes tormasin poodi, ostsin turisti kombel mõttetut snäkki ja tulin hotelli. Enne veel küsisin respsionist Wifi koode, ka see ON TASULINE. Hullumaja, ma ütlen! No vähemalt kiirus on tõesti hea ja kvaliteet kah, ei katke ega mökuta.

Mul ei andnud see hommikusöök ikka rahu ja tegin e-mailist broneeringukinnituse lahti – bed and breakfast! Jätsin selle lehe alla ja kolistasin taaskord reseptionisse (olgu öeldud, et ma ei ole inimene, kes kogu aeg käiks mingeid asju nõudmas ja muutmas jne, olen pigem nö vaikiv kannataja) ja näitasin neile oma bronni. Nemad kontrollisid enda oma ja ütlesid, et ei ole. Mis mõttes, ei ole? Selgus, et online lehekülg, kust olin broneerinud hotelli, on petukaup. Sageli pidavat inimesed sealt tulema bronnipaber näpus hotelli, kui tegelikult bronni pole olemaski ja raha on ära võetud. Mul kadus vaid hommikusöök. No ei tea ka, eks see pärast näha ole, kas Hilton mu krediitkaardi tühjaks kraapinud või ei. Topelt maksta sellise hotelli eest oleks ju “imekena”. Jälle targem. Neiu aga oli meeldiv, juhatas mind nende arvuti taha ja ütles, et annab mulle selle hommikusöögi, mina lihtsalt pean talle sealtkaudu välja printima oma lehe, kus on söök kirjas ja voucheri, kus sööki enam pole. Ilmselt bossidele tõestuseks. Ma ütlesin, et ma ei soovigi seda hommikusööki eriti, ent juba ta seal midagi klõbistas ja ilmselt mind kirja pani.

Oi, ma nägin kurja vaeva nende bronnide ühest arvutist teise saamisega, sest see bronn, mis oli mul e-mailis kogu aeg ja just hetk tagasi olemas, lihtsalt haihtus – tuli kiri, et sellist bronni pole olemas. Igaljuhul suure mässamise, painti ja printscreeniga ma suutsin selle asja taastada. Sellega asi korras, läksin tagasi tuppa. Või noh, oma toa ukse taha. Seekord otsustas võti lõplikult üles öelda ja isegi peale sajandat katset kaljukindlalt mulle väita, et “pohhui, ma ei lase sind sisse!”. Läksin JÄLLE alla reseptionisse. Kahju neist tüdrukutest kohe. Sain uue võtme. Toimiva.

Öö jooksul muutus suvi sügiseks. Vihma hakkas sadama ja läks jahedaks. Lahe, ma olen plätudega!

Nonii, jõudis kätte raskelt kättevõideldud hommikusöögi aeg. Lükkasin äratuskella 4 korda edasi. Kell 8.30 tõusta on minu jaoks ikka väga suur eneseületus. Sättisin end korda ja läksin paljuootava näoga alla. Restoranis tormas mulle üks hotelli noormees järele ja küsis toanumbrit. Jummel, mitte üheski hotellis pole minult hommikulauas seda iial küsitud. No heakene küll, 236. Olete rahul? M A S E N D A V valik asju. Leidsin paar vorstikest, teraleiva ja juustu ning hakkasin lauda otsima. Jah, laudu oli kogustes, aga kõik olid sassis, lägastatud ja koristamata. Leidsin ühe enam-vähem korras laua, millele meisterdasin omale kõrvalt laudadest ülejäänud kahvlite ja tassidega koha. Hakkasin närima – kartul oli pea’, et jääs. Väkk. Kohvi pakuti igaühele terve kann kaasa. Mina, kui inimene, kes kohvi joob vaid seltskonna mõttes või moepärast ja kellele kohvi maitse eriti ei istu, pean ütlema, et kohv Hiltonis oli väga hea. Ikka väga hea. Midagigi! Mingil hetkel voolas aegluubis saali blond neiu, nimesildiga Trianna ja hakkas veel aegluubimate liigutustega laudu koristama ja sättima. Selle 20 minuti jooksul, mil ma seal sõin, suutis ta tublisti valmis teha ühe 4-se laua. Sel hetkel mõtlesin kohe oma imekiirele parimale sõbrannale K-le, kes samas vallas töötab ja kel selle ajaga oleks terve restoran tipptasemel korda tehtud.

Ühtäkki tundsin, et keegi jälgib mind. Minu vastas lauas istus üks hindu, kes lausa suu lahti lihtsalt vahtis. Ma pole enam blondki, mis siin vaadata on? Et tema oli 160 cm ja mina 180 cm pikk? Ei tea, no lasku heamaitsta. Kõrval lauas arutasid kaks minuvanust ärimeest asju. Kõrva jäi lause, kui kenam mees ütles teisele:”He is very emotional guy, so am i!”, mille peale ma kohe pead keerasin, talle otsa vaatasin ja naersin sõbralikult. Samasuguse mõnusa naeratuse sain ka sealt vastu. Selle lõbusa tundega jõin viimase lonksu kohvi ja lahkusin.

Varsti on check-out. Lõpetan siis siinkohal. Põhimõtteliselt pole see hotelliskäik veel läbi, aga säästan ka sind, kallis lugeja ja sinu silmi. Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda! :)