3D Kinoelamused

Niisiis, sai käidud. Oli väga vahva. Kes edasi ei viitsi lugeda, siis ütlen kohe ära – soovitan minna ja ära proovida ;) Kuskil ajusopis kibeleb teadmine, et ma olen kunagi varemgi 3D kinos käinud. Arvatavasti kuskil välisriigis ja poole halvema kvaliteediga kaupa nautimas. Sel korral läks paremini: oma Eesti Coca-Cola Plaza ja tipptehnoloogilised aparaadid. Filmist ma ei räägi, kel huvi, läheb vaatab ise. Jätan siia väikese treileri tutvumiseks.

Tegelikult läksin seda filmi vaatama puht väljakutsest. Nimelt oli kuskil lehel 3D kino kohta tutvustus, et sedalaadi filmi efektid panevad võpatama ka kõige tugevama närvikavaga inimesed. Kas tõesti? Ka kõige ägedamad õudusfilmid ei tekita minus mingeid reflekse ega närvilisi võnkeid. Sel korral eksisin. Kuigi oli ette näha, millised kohad võiksid ehmatada, õnnestus 3D-l mind siiski toolil hüppama panna. 3D võit :)Otsides neti tekstidest seda paljulubavat väljakutset ehmatamisele, leidsin hoopis muud põnevat, nimelt 10% inimestest ei näe 3D efekti ega hakka ka kunagi nägema (probleem “laisa” silmaga või kõõrdsilmsusega).

Fakte 3D filmide kohta:
• 3D-filme näidatakse Tallinnas kinos Coca-Cola Plaza, kus maailma absoluutse tipptehnoloogiaga on varustatud maja suurim, 514 istekohaga saal ning 178 istekohaga saal.
• Erakordne ruumiline efekt luuakse XpanD 3D-tehnoloogia ning spetsiaalsete prillide abil.
• 3D-prillidega sobivad ka optiliste prillide kandjatele — — 3D-prillid mahuvad kenasti teiste prillide peale.
• Kuna tegemist on inimese aju jaoks täiesti uudsete impulssidega, võib esimest korda 3D-seanssi kogedes osadel inimestel olla ka pisut harjumatu. Igal järgmisel külastuskorral toimub harjumine aina kiiremini.
• 3D-filme ei soovitata alla 3-aastastele
• 3D-filme ei tohi vaadata epilepsia korral, kuna prillid vilguvad 144 korda sekundis ning võivad kutsuda esile epilepsiahoo

Vaimudest vol2

… järg eelmisele postile.

Seisime pimedas lossihoovis. Vaikne suveöö, ei hingelistki liikumas peale meie. Või siiski? Mingil hetkel kostus üsna lähedalt klõbinat. Nagu oleks keegi naisterahvas plekk-kontsadel asfaldil edasi-tagasi jalutanud. Algul ei pööranud me sellele erilist tähelepanu. Kuna aga see klõbin jätkus ja jätkus, ei lähenenud ega otseselt kaugenenud ka, siis hakkas selline kappamine imelikuna tunduma. Pingsal kuulamisel sai selgeks, et see ei ole inimene, vaid hobune, oma metalsetel kapjadel ühekohapel sõtkumas. Oli vaikne öö, oli kabjaplõgin, olime meie – hobust ei olnud. Kas tõesti ilmutas end meilegi see kummitussälg, millest aastaid on kõneldud??? Hobune, ked paljud on näinud ja paljud vaid kuulnud. Tundub nii… Ka meie VAID kuulsime. Vast ongi nii parem.

Vaimudest vol 1

“The way to find out whether anything exists or not is to depend on the testimony of the ears and eyes of the multitude. If some have heard it or some have seen it then we have to say it exists. If no one has heard it and no one has seen it then we have to say it does not exist. So, then, why not go to some village or some district and inquire? If from antiquity to the present, and since the beginning of man, there are men who have seen the bodies of ghosts and spirits and heard their voices, how can we say that they do not exist? If none have heard them and none have seen them, then how can we say they do?”

Imelik on mõelda, et siiani on meeletu hulk inimesi, kes ei usu vaimude olemasolusse. Uuringute järgi vaid 32% USA elanikkonnast usub sellisesse nähtusesse. Kas ülejäänutel on õigus kahelda?

Eks inimene usub ikka seda, mida ta tahab. Nagu öeldakse – mida pole näinud, seda pole olnud. Aga ometi aastasadu(tuhandeid) on märkmeid, legende jne paranormaalsete nähtuste kohta. Ükski inimene pole nii võimas, et mõelda välja üks suvaline lugu suvalistest olenditest ning üliedukalt lasta see legend aastatuhandeid, inimpõlvest inimpõlve liikvele. Seega – vaimud on ja jäävad!!!

Eestlase jaoks on üks vaimudest kubisevamaid paiku kindlasti Hiiumaal asuv Suuremõisa loss. Legende selle lossi ümber liigub palju: nuttev laps trepi all, roheline hobune rüütliga keldrikorrusel, tulede kustutamine koolitundide ajal (hetkel on seal lossis koolimaja), uste avanemine, seelikute sahinad jne jne.

Olen suur Suuremõisa lossi fänn, kui nii võib öelda. Minu “vaimuseiklused” Hiiumaal algasid sealt samast, viisid välja mahajäetud pidalitõbiste surnuaiani ööudus. Eelmise suve lõpus aga avanes mulle ja mu kahele sõbrannale(Meelile ja Kerstile) ainukordne võimalus lossiga lähemalt tutvust teha, nii seest kui väljast. Tõimusid lossipäevad ja nende raames andis lossis lõpukontserdi Hedvig Hanson. Pärast kontserti oli vabatahtlikel võimalus koos grupijuhiga ekskursseerida ka lossiruumides.

Alustati maja paremale küljele jäävast kelder-tunnelist, kuhu tavaliselt kedagi ei lasta ega ekskursioone tehta. Käik oli pikk ja pime, valgustuseks pandud vaid üksikud teeküünlad. Kuidagi sattus nii, et meie olime grupi 3 kõige tagumist inimest. Mööda koridori minnes ühel hetkel tundsin, et keegi kiirelt ja jahedalt möödus minust. Sel hetkel ma ei teadnud, et meie olemegi viimased. Vaatasin üle õla ja nägin varju mööda seina minemas minu selja tagant. Kuna aga välisukse valgus oli ka meie seljatagant, siis mitte mingi nipiga ei saanud see olla meie endi vari. Siis ma sellele ei mõelnud ega süvenenud. Hiljem analüüsides võttis veidi kõhedaks küll.

Edasi. Koridori otsas oli väike ruum, mis oli omakorda ühenduses teise ruumiga. Esimeses väikeses ruumis oli vana ümar puituks. Lukus. Grupijuht rääkis, et see uks on alati avatud olnud aga kummalisel kombel on see nüüd lukus ja võtit ei ole kuskil. Tuleb kutsuda lukumeistrid, et ukse lahti saaks. See selleks. Palju huvitavaid lugusid kuulnud, suundusime sama käiku mööda tagasi, kuna käik ei viinud edasi kuhugi. Tupik. Järgnes ääreltult pikk ja sisurikas jalutuskäik lossiruumides.

Ajaks, mil ekskursioon läbi sai, hakkas päike vaikselt juba loojuma. Grupijuht lubas uudishimulikel veel lossis ringi jalutada. Ta pidas silmas lossi tubasid. Meie kolm aga panime joostes keldri poole plagama, et äkki jäeti see uks ka lahti.

Uks oli lahti. Käik oli tühi. Küünlad olid kustunud. Seisime pimeda tunneli lävel. Kõhe oli. Kersti tahtis, et me läheksime sinna sisse. Mina aga kuulsin tunneli lõpust treppidest allajooksvate inimeste samme ja ütlesin, et seal ju on keegi, võib olla me ei tohigi sinna minna. Mingil hetkel jäi vaikseks. Võtsime julguse kokku ja venisime sammhaaval keldrisügavustesse tunneli lõppu. Ma olin unustanud, et seal oli ju tupik. Aga ometi kuulsin ju samme. Kedagi ei olnud.

Imepisike trellitatud aken näitas leiget valgusvihku, mis harjutas silmad keldripimedusega üsna kiirelt. Hoidisme oma pilgud seinal, kust teatavasti pidi roheline hobune välja tulema. Sel korral teda ei tulnud. Kersti läks uljalt uurima seda lukku läinud puust ust. Samal hetkel, kui ta kummardas välgumihkliga ukse lukuaugu juurde, et veenduda, kas see on ikka lukus, hakkas uks metsikult värisema ja selle tagant meeletu kappamine. Terve elu käis sekundiga silme eest läbi. Meeli ja Kersti panid välisukse poole jooksu. Paari sammuga jõudsin neile järele, haarasin Kerstist kinni ja ei lasknud neil minna. Rahustasin neid, et midagi ei juhtu, me oleme koos, ma kaitsen neid (endal hirm kurguni). Suutsin neid veenda sinna jääma. Istusime pingile selle puust ukse kõrval. Hakkas taas meeletu kolistamine. See kolin, kappamine, jooksmine (kuidas iganes seda häält nimetada) liikus meeletul kiirusel kuskil sees käikudes kuhugi kaugele ja samakiirelt jälle tagasi. Ja nii päris tükk aega (vähemalt meile tundus, et kaua). Ja siis saabus vaikus. Vaatasin kella. Kell oli 22.00.

Lahkusime keldrist. Kuna meie auto oli pargitud lossi kõrvale parklasse, siis sinna jäimegi istuma. Tundideks. Pahviks löödud oma kogemusest, hirmul, põnevuses ja samas natuke uhked, et meil õnnestus seda kogeda. Õhtust oli märkamatult saanud pime öö. Miski sundis meid ikka Suuremõisa lossi juures olema. Läksime autost välja, jalutasime lossi taha parki, kus ei põlenud ükski tuli. Olime koos. Nii hirmus polnudki. Järgneb….