Ood Apple’ile

Apple – paljude jaoks ülehinnatud kaubamärk, teiste jaoks jumalus. Kuigi ma ise olen Apple’i suhtes suht neutraalne, siiski leidub riiulil kaks selle firma toodet. Üks pea 8-aastane MacBook ja aastane iPod nano, mille tegin omale jõulukingiks. Kuigi ma kuulan muusikat harva, meeldib mulle sportides siiski klapid kõrva suruda ja meloodial lasta end edasi kanda. Nii juhtus ka viimati, võtsin iPodi jõusaali kaasa, ent kuna mul olid teise inimese klapid, pidin need ära andma ja iPod jäi kasutamata. Torkasin selle liibukate tahataskusse.

Koju jõudes viskasin higised riided kohe pesumasinasse ja asusin puhkama. Puhast pesu kuivama pannes tundsin, et jooksupükste kummiosa on imelikult kõva. Katsusin hoolsamalt ja ehmatasin – ei oleeeee! iPod istus uhkelt luku taga, puhas ja vannist tulnud. Eiiii! Mille jaoks???!!!! Oh, ma olin nii löödud. Vajutasin ON nuppu ja oma imestuseks lõi ekraan helendama. Ja sama kiiresti ka kustus. Persses, mis persses. Ei jõudnud end ära süüdistada, aga mis seegi enam aitab!

Sai iPod’i turgutatud fööniga ja aukudesse sisse puhutud, raputatud ja sada imet tehtud. Ei miskit uut – ekraan vilkus sisse, välja. Ühendasime klapid külge, muusika mängis, aga vahetas laule iga paari sekundi tagant, hüples ja tegi kõike muud, kui oli normaalne. Ega midagi, ikka juhtub asju. See pole mul esimene kord. Eks raha ja muid taskus olevaid asju ole me kõik pesumasinas pesnud. Ükskord sai isegi BMW võtmeid pikas 3-tunnises pesurežiimis loputatud. Uskumatu, aga peale sellist basseini võti toimis – auto uksed avanesid, mootor käivitus, immobilaiser töötas.  Rannas on alati probleem, kuhu oma autovõtmed jätta või peita. Nüüd on teada, kui sul on BMW, siis topi võti püksi ja mine rahulikult ujuma :)

Tagasi iPodi juurde. Suurest kurvastusest hakkasime internetist otsima, milliseid mp3-mängijaid müüakse. Ausas vaikuses trenni teha ka pole ju tore. Pleieried oli igasugusied – küll ei meeldinud üks, küll ei meeldinud teine. Panin oma õnnetu iPodi radika ribide vahele hauduma. Istusin diivanile ja läbi kardina nägin, kuidas vilkuv ekraan peab rasket võitlust elu ja surma piiril. Keerasin pleieri seljaga enda poole, ei soovinud seda agooniat rohkem jälgida. Mingil hetkel läksin magama, jättes iPodi radika vahele peitu.

Kell tirises 5:21 hommikul. Kangutasin end üles, panin kohvi jooksma ning tormasin radiaatori juurde. Seal ta puhkas, ekraan lõpuks pildituks jäänud ja keha unesoe. Nonii, sellega on siis ühel pool, mõtlesin. Vajutasin ON nuppu, ekraanile ilmus keerlev kera. Sekund veel ja iPod lõi uhkelt särama kogu oma ilus. Menüü selgelt näha, puutetundlik ekraan töökorras ja ka muusikat valides jäi mängima üks laul, hüplemata. Ühendasin klapid. Range naisehääl teatas, et patarei on tühi. Panin kiirelt pleieri laadima, jõin kohvi ja käisin dushi all. Kui lõpuks oli aeg tööle liikuda, oli ka iPod end piisavalt täis laadinud. Haarasin klapid ja lippasin uksest välja. Terve tee kuulasin muusikat. Kuulasin vanu laule nagu imelisi uusi helisid – nii suur oli mu rõõm. See töötab!!!

Ekraanil on küll näha, et aparaat on veidi sisemiselt kannatada saanud, aga see teebki selle personaalseks – teistel nii ei ole. Kõik toimib ja kogu info on alles, alates muusikast ja lõpetades spordiinfoga. Kummardus Apple’ile. Muud ei oskagi teha, kui kummardada. Noh ja ehk uskuda võib olla rohkem nüüd Apple’i kvaliteeti ja jumalusse.

Ja siin ta mul on:

20140303_121003

P.S. Nüüd, pildistamise hetkel, avastasin, et ka ekraan on seest kuivanud ja pole enam laiguline. Everything is back to normal. Thank you, Apple! :)