Kuldkalakese 3 soovi ehk "Lahkuge meie Eestimaalt!"

Mina jälle. Jaa, jube tüütu, ma tean. Ma ei väsi kordamast – juhuseid ei ole. Mõned päevad tagasi käis mul telekas taustaks, kust jooksid “Kalamehejutud”. Väga sellesse ei süvenenud, sest kala ei söö ja püüda ei oska. Ent kõrvu jäid vanameister Koržets’i sõnad kuldkalakesest, kes täidab sinu kolm soovi, kuid midagi head sellest tavaliselt välja ei kooru. Alljärgnev tänane juhtum illustreerib seda ilmekalt.
Sõitsin töölt kodupoole ja mõtlesin, mida head süüa teha. Hetkeks peatusin mõttel, et mul oleks vaja keskmise suurusega pott hankida. On väikeseid ja on suuri aga just sellisest meediumist tunnen puudust. Umbes kümme minutit pärast antud mõttelendu keerasin sisse oma kodu Selveri parklasse. Kuigi kell ei olnud veel päris 17 saanud, oli kitsuke parkla üsna täis. Lasin paar jalakäijat üle ning hakkasin silmadega parkimiskohta otsima. Äkitselt ilmus minu ette vastutulev uus S-klassi must Mercedes, välismaa numbriga. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu kuni ta vilgutas tuledega. Kuna vahed olid üsna kitsad ja ma rahulikult lasin seal nii autodel kui inimestel liigelda, arvasin, et see oli tänutäheks. Väga rumal minust! Mersu sättis minu autoga paralleelseks, ent piisavalt nurgaga, et ma sellest mööduda ei saaks. Mees roolis vehkis hirmsasti ja näitas, et ma akna alla laseks.
Pahaaimamatult, arvates, et võõramaalane on eksinud, avasin akna. Tutvustas ennast ja küsis, kas ma räägin vene keelt? Da, tsut, tsut…
Väga halva vene keelega kukkus ta seletama, vibutas mingisugust dokumenti ja mainis Hackman’i ja muude kuulsate firmade kööginõusid. Emake loodus on andnud mulle suure kannatuse, sageli väga valede kohtade peal, nagu see hetk. Kuulasin ja vaatasin. Mersu taha oli kogunenud juba 6-7 autot, kes kannatamatult signaalitasid. Ütlesin härrale, et te takistate liiklust. Tema siis, et jah, tean, ei huvita. Et temal on nüüd ärikohtumised tänaseks läbi ja tahaks mulle näidata ja pakkuda ülisoodsa hinnaga Hackman’i potte ja muid nõusid.
Kes ütles, et soovid ei täitu?! Pruugib vaid ainult unistada. Tegelikult kadus mul igasugune soov poti järgi, ainuke mõte oli, kuidas selle tsurka käest minema pääseda?! Ilmselt hakkas tedagi vaikselt häirima selja taga kisendav autode koor. Ütles mulle, et pargime ära ja ma tutvustan sulle tooteid. Ei mäleta, kas vastasin midagi või ei, üritasin situatsiooni ära kasutada ja minema tõmmata. Ei kujuta ette, mis nipiga aga hetkega oli Mersu mul sabas. Vahetasin rida, sama tegi ka tema. Tõstsin kiirust, maha ta ei jäänud. Sõitsin 70 tsoonis 40-ga, ka temal polnud kuhugi kiiret. Oi perse, ei meeldi mulle see asi. Kütus kohe-kohe otsas, liiklus tihe, põgeneda pole kuhugi. Haarasin telefoni, valisin esimese ettejuhtuva numbri – nii suitsukatteks, et kui ta mulle kõrvale sõidab ja mind telefoniga rääkimas näeb, ehk arvab, et ma politsei kutsun ja laseb jalga. Tühja! Truult kannul nagu kutsikas. Üheks hetkeks tegi Mercedes nükke ja liugles mulle täpselt ette, kasutasin juhust ja panin Poola numbrimärgil oleva info kirja: FG08792. Saatsin ka sõbrannale – nii igaks juhuks. 
Hetkega oli ta taas tagasi mu selja taga. Vaatasin tablood, kütusenäidikul ilutses ümmargune null. Mida ma teen? Sõidan tanklasse, ütlen talle, et jou! ma tangin ära, siis võime edasi kassi ja hiirt mängida!???? Not such a good idea!
Nii, aitab! Tegin äkilise sööstu üle 3 rea ja keerasin sujuvalt paremale viivasse tänavasse. Tipptund, Paldiski maantee oli töölt saabuvaid autosid täis, Mersu magas hetke maha ja oli sunnitud edasi kulgema. Juhtumisi olin oma kodutänaval. Seisatasin auto ja mõtlesin, kas ongi hea mõte hetkel tuppa minna. Vaevalt, et tegemist on mõrvari või maniakiga aga mingi pealekäiv tsurka mind tõesti ei huvita. Tiirutasin veel siia-sinna ning “peitsin” auto kaupluse maa-alusesse parklasse. Ise veel mõtlesin, et see on nagu õudusfilmides, kus inimestel oleks kuhu iganes suures metsas põgeneda ja varjuda aga nad leiavad väikese hurtsiku, jooksevad sinna ja panevad ukse kinni, mõrvar kannul. Enam kättesaavamaks ei saa ju end teha… A noh, ma olen loomult blond, anname andeks :)
Natuke shopatud, mõtlesin vaese järgmise ohvri peale, keda poolakas selle aja peale ilmselt juba kuskil mujal piirab. Nagu hiljem selgus, pidi terve linn neid täis olema. Pakkudes kõikvõimalikku petukaupa, Armani ülikondadest kuni Hackmani pottideni. Ausalt, ma ei olnud kursis.
Vot sulle kalakese kolme soovi: esimene oleks täitunud, teine soovgi, põgenema saada, sai teoks…nüüd jääb veel kolmas: MINGE MINEMA MEIE EESTIMAALT!