Raha annan, aga sõiman ka!

Näita eestlasele hädas olevat last, looma, vanainimest või muud abivajajat, anna kontonumber ja kuuled mündikolinat mis kole. Kui on võimalik aidata, aidatakse. Ka umbropsu, uurimata, kas appikutse taga on pettus või tõelisus. Vähemalt süda on õiges kohas. See kõik on väga tore ja imetlustväärt.

Aga pole head ilma halvata, kõik peab ikka tasakaalus olema. Kui on võimalust sõimata, torgata või halvasti öelda, on eestlane kohe esirinnas. Jah, ka mina olen elus halvasti öelnud. Vast isegi väga halvasti. Vahel asja eest, vahel asjata. Annetanud ja aidanud olen ka. Kindlasti rohkem kui vaja. Mida ma aga ei tee, on netti (vastab küsimusele: kuhu?) kommentaaride jätmine. Üldjuhul püüan vältida ka nende lugemist. Olgu uudis siis hea või halb, eestlane leiab ikka midagi, mille üle sõimata või targutada.

Jah, ega ma ei tahagi siin üldistada, et KÕIK sellised on. Eks ole teada, et neti kommentaatorid on üldjuhul teatud kindel punt inimesi, kes kuidagi muudmoodi end väljendada ei suuda ega taha. Paraku on selline halvustav kommenteerimine, teisele ärapanemine ka aktuaalne netiväliselt.

Lihtsalt, huvi pärast, otsustasin “random” meetodil klikkida netiportaalides suvalistele uudistele ja siis sellele järgnevatele suvalistele kommentaaridele. Vaatame, mis pildi me saame (kommentaarid kopeeritud muutmata kujul):

*UUDIS: Lumekühveldamine võib saata saatuslikuks.

KOMMENTAAR: SEST TÄNANE Eestimaa ELUKE—JA INIMENE ISE OM KA OMA LAISKUSEST–MUGAVUSEST VÄGADE NÕRGUKE?TERVIS LONGAB 50+
SURM VÕIB SAABUDA KOHE TÄNA –KA JUST NEIL INIMESTEL –KES “”SITASE EESTI ARSTI-ABI,,RAVITA JÄÄB JA
PIKKADE JÄRJEKORDADEGA OM JÄÄNUD HAIGENA VÄGA HILJAKS?
1))AGA TÖÖ–TEGEMINE VÕTAB AEGA RAHU,,–JA IGA ÜLEPINGUTUS OM TÖÖ JUURES
–ON IGA INIMESE TERVISELE VÄGA HALB!,, TÖÖ PÄEV OLGU RAHULIK,SEE
KÄIB ORJAPIDAJATE KOHTA????
–KES SURUVAD IKKA 34-TUNDI ROOLI KEERAMA,,KA LUME KORISTUSE FIRMAS?
ORJATA KEDAGI ÜLETÖÖGA–SEE ONGI SIGADUS KUUBIS!–KUNI INFARKT –INSULT TABAB,,
HEA KUI ELLU JÄÄB SEE TULEVANE””EESTI SANT””– AGA TOIDAME–RAVIME MEIE RIIGIKORRA JÄRGI KÕIK MAKSUDE MAKSJAD::– AGA EI VASTUTA ORJA-PIDAJAD ÜHTE GRAMMIGI–ET HÄVITAS ÖÖTÖÖGA TEMA TERVISE?

******

UUDIS: Kiirtoidukohtade räpased saladused.

KOMMENTAAR: jumala pohhui, seda maitsvam tundub

******

UUDIS: “Kalevalast” tehakse suurejooneline animafilm.

KOMMENTAAR: Negoeo, hiinlane ja pede ka mängu! Pede ka mängu! Ja aadolf klaver keeltel internatsionaali trummeldama. Jõle nwo kominterni värk!

******

UUDIS: Argo Ader erinevatest spekulatsioonidest: mul on siiralt kahju, et selliseid asju üldse mõeldakse!

KOMMENTAAR: Teen fondi et aidata selliste juhtumitega inimesi- tule taevas appi ! Jörpa jäi lennujaamas uitama- teeme fondi või mes.

******

UUDIS: Autojuhtide suhtumine joobe kontrollimisse üllatas politseinikke.

KOMMENTAAR: Eestis peaks olema politsei väljas igal linna piiril, plus linnas iga km. tagant, sest eestlane on nüldiselt üsna kurgi iq-ga. ja veel üsna kuri, kui kontroll peale panna.  (Nõustun kommenteerijaga: blogija).

******

UUDIS: USAs tulistas politseinik mängupüstolit vööl kandnud 12aastast last

KOMMENTAAR: väga hea  /  Tulistati tulevast potentsiaalset morvarit. Enam vast ei mängi tulirelvadega.

******

UUDIS: Seisukoht – Kassid teatrisse

KOMMENTAAR: kui makstakse, võib vihmaussile serenaadi laulda.
Aga et vihmauss kultuuri vajaks, sellise jutuga avalikkuse ees ei esineks. Selleks peab inimesel peas mingi kriiks olema ning vaimuhaiguse kahtlus on põhjendatud.

******

UUDIS: Eesti kaup on Londoni jõuluturul menukas.

KOMMENTAAR: …kas on oodata et antud jõuluturul saavad mahaparseldatud ka ehk need 200 000 tonni juustu-või-piimapulbri laojääkid.

******

UUDIS: KASSASABAD: miks suurpoed ei taha piisavalt kassiire tööle võtta?

KOMMENTAAR: kui eestlasi ja venelasi enam tööle võtta pole, siis tuuakse pilud kohale. need töötavad peotäie riisi eest.

******

UUDIS: Kassapidaja pihtimus: minu töökohas on midagi mäda – pole võimalik, et kõigil tekib päeva lõpuks uur ja ümmargune puudujääk!

KOMMENTAAR: lora jutt kas tõesti kassapidajad ei ei exi, kuidas seletada seda kui igakord poodeldes kassapidajad löövad suuremaid arveid ,ei saa rahulik käia koguaeg pead mõttes läbi lööma ostu ,alustades 20sendist kuni 8euroni ,järelikult selle texti põhjal need kassapidajad koguaeg valetavad

******

UUDIS: Vandaalid lõhkusid Väike-Maarja surnuaial.

KOMMENTAAR: Need peavad olema ikka eriti haiged värdjad, kes surnuaias laamendavad, ükskõik millises. Kui kätte saaks, seoks kõigepealt nädalaks surnuaeda puu külge kinni, las sitsivad seal ööd ja päevad. Pärast kogu surnuaeda koristama ja seda 3 kuud järjest–kohe peale koolipäeva ja kõik nädalalõpud, jalakettides ja püssimees kõrval. Peale seda ei lähe siuke ka johmas peaga kabeliaia ligigi.  (Väga hea! – blogija)

******

UUDIS: Aegviidus hukkus reisirongi alla jäänud vanem naine.

KOMMENTAAR: Loodan et inimesed jõuavad ikka normaalsel ajal koju, kahju hilinejatest.

******

Tjah, ega kui nüüd neid tekste siin sirvida, siis ei jäänudki miskit röögatud silma. Eks teist igaüks on kursis, mis internetaariumis toimub ja kuidas räägitakse. Eriti pahatahtlikud on irvitavad kommentaarid kellegi surma üle. Võika suhtumisega internetis võis silmitsi seista peale Viljandi õpetaja tapmislugu. Neid sõnu ei malda isegi mina siin uuesti välja tuua. Selliseid parastajaid ilmselt ei too maa peale miski muu, kui surm omaenda lähedasega. Siis on nutt, hala, valu ja lein!! Siis on maailma lõpp ja suu kinni.

Aga milleks õppida elus läbi valu? Miks mitte lihtsalt olla sõbralik. Kui tõesti teisiti ei saa ja on vaja vaenulik olla, miks seda siis tervele maailmale kuulutada? Demonstreerida ja eksponeerida eestlase õelust?! Ma juba ammu ei üllatu iganädalaste uudiste peale, stiilis: eestlased mürgitasid Soomes vanadaami surnuks; eestlased tapsid Norras tööandja; eesti paar näljutas oma korteriomaniku surnuks; eestlased kaklesid Helsingi tänavatel; eestlased peeti välisriigi lennujaamas suure koguse kokaiiniga kinni; Eestist pärit kodanikud tõid kaasa tuhandeid salasigarette. Rääkimata sellest, et eestlane petab omal maal mõnuga ka teist eestlast.

Sellega võikski lõpetada. Õelatele magustoiduks telemees Imre Kaas’i Facebooki postitus pättidest kaksikutest, mis päädub esimese kommenteerija püantsooviga, et Imrel ükskord pea lõhki löödaks! TULE JUMAL APPI, MIS SELLEST MAAILMAST ON SAANUD!!!! (Ja ma ei ole usklik, aga ausalt!!!!!)

rghj

Laske heamaitsta ehk toidusõda Lidos

Mäletan, kuidas umbes kümme aastat tagasi Riias reisil käinud eestlased kiitsid nende ime-bistrood Lidot. Olevat see nii meeletult suur ja igasugust head ja paremat sööki täis, et ei suuda ära imestada ja otsustada, mida võtta, mida jätta. Ei olnud käinud, ei olnud näinud!

Aastal 2009 avas Tallinnas suure lärmiga uksed Solarise keskus, milles poole korruse ulatuses laius uhke ja eripärase sisustusega pererestoran Lido. See sama kuulus Läti superbistroo. Rahvas tormas uudistama ja õgima. Taaskord – ei olnud käinud, ei olnud näinud.

Möödus 2-3 aastat enne kui ma üldse sellesse keskusesse sisse astusin. Millal Lidosse jõudsin, ei mäleta. Peale selle, et sealt saab tõesti valida üle saja või rohkema ühemaitselise roa, on meelde süübinud ka alati kaasatulevad kõhuhädad. Ega loll ei õpi, ta läheb sinna uuesti. Õnneks saab need külastused ühe käe nüppudel kokku lugeda. Tualetis käike on ilmselt veidi rohkem.

See juhtus paar nädalat tagasi. Kuldse keskteena jäi lõunasöögi koha valikusse Lido. Olime kahekesi. A ruttas lõunapakkumiste leti juurde ja mina sättisin end kartuli ootesse. Mõtlesin teha erandi ja tavapärasele praekartulile proovida ahjukartulit – tundusid need mõnusad ümarad ja küpsed olema. Minu ees seisis pikk noormees, umbes 13-15-aastane (lapsed arenevad nii kiirelt, ega siin ei oskagi tänapäeval vanust ennustada). Vene poiss. Saabus kandikuga tema sõber, tükkmaad lühem noormees ja pressis end minu ja pika poisi vahele. Pikk hakkas Lühikese kandikule toitu laduma, jutt käis vene keeles: “Siin on sinu supike ja sinu saiake ja kohe saame kartulikesed.” Kuulan ja imestan, nii tihti räägivad venelased asjadest hellitaval keelel. Pole olnud mahti oma tuttavate venelaste käest küsida, et miks nii? Püüan meeles pidada.

Igatahes. “Kartulikesed” käes, astusid noormehed leti eest minema. Jäin ootele, et mind teenindataks. Millegipärast jooksevad kokad alati enne mind teise leti äärde, kööki, pliidile suppi segama või kurat teab kuhu. Kes kannatab, see kaua elab! “Ahjukartulid, palun!” ütlen kokapoisile. Kaarja liigutusega haarab ta virnast puhta taldriku ning kuhjab sinna kamaluga ümaraid kartuleid. Selle asemel, et taldrik turvaliselt mulle ulatada, kallab ta kogu kupatuse üle leti ääre mulle sülle. Et end natukenegi säästa, hüppan jalad harkis selg ees eemale. Seekord läks õnneks, jäin puhtaks! Kokapoiss vaatab mind mokk töllakil, nagu oleks see olukord vastupidine olnud – et mina oleks teda kartulitega loopinud!! Loomulikult mitte üht vabandust sealt ei tulnud. Ka mitte läti- ega venekeelset. Sain uued kartulid. Eks tegijail juhtub, mis seal ikka.

Mida kartulite juurde valida? Lihavarras oleks tore, müüjat pole. Vaatan edasi – oo, kapsarull, võtan selle. Sättisin end jälle leti ette ootereziimile. Olin esimene. Keda aga pole, on kokad. Mitte ühtegi. Kõik sebivad ja jooksevad hirmunud nägudega köögi ja pannide vahel. KONTROLL! Kaks vene keelt kõnelevat mustades ülikondades noort meest kõnnivad letist letti, toksivad oma ipade ja kirjutavad märkmikutesse, samal ajal mölisedes iga kokaga: potshemu? ja potshemu? No selge – jama on majas, tühja need kliendid! Las passivad! Ja passisingi. Noormees Lühike saabus minu kõrvale, kokka nähes pistis taldriku üle klaasääre ja hakkas süüa nõudma. Vaatasin üle õla tema poole alla ja koputasin ta varrukale: “Hallooo! Ma olen enne sind!”…”Aaa”, vastas Lühike ja tõmbas käe tagasi. lidoplönn

Samal ajal kui letitöötajad vastu päid ja jalgu said, märkas mind köögi ukselävelt üks noormees, kes otsustas seniks teenindama tulla. Küsisin kapsarulli. Selles kontrollide saginas olin kartuliloo peaaegu et unustanud, kui mulle ulatati 25-kraadise nurga all kastmest niretav taldrik. Instinktiivselt tegin sammu tahapoole, et mitte saada oranzi (issand, kas nad tõesti värivad oma kastmeid?) plöga ja ümmargusi kartuleid puhastele riietele. Mitte, et ma mustatele riietele oleks nad heameelega vastu võtnud :P Rull ja kartulid said päästetud, käsi limpsas oma osa. Kas kokk märkas oma kunstiteost? Hell no!

Kassas anti mulle lipik rahuloluankeediga. Irooniline, kas pole? Oo, kuidas ma teile veel kirjutan! mõtlesin ja hakkasin A-d otsima. Puhisesin ärritunult lauda. Rääkisin oma loo ära ja viha oligi läinud. Esiteks ei olnud meil pliiatsit, teiseks ei pannud ma suures ehmatuses tähele, mis olid noormeeste nimed ja kolmandaks ei usu mina, et miskit muutuks. Pealegi, kust need töötajad pärit on? Mingi aeg liikus jutt, et Lido tõi oma töötajad Lätist kaasa, elavad siin mitmekesi väikestes korteriuberikes. Miks ma peaks siis tema viletsa elu veel viletsamaks tegema?! Oleks ta mind meelega nende kartulitega loopinud, siis oleks teine asi.

Üks on kindel, Lidosse enam ei lähe ja teistele ka ei soovita.

Küll aga avastasin täna http://www.lido.ee lehelt huvitava lause… Neil on õigus – sealt saab kõike muud, kui maitsvat toitu, seal saab isegi kartulisõda! Vaata pilti!

lidonool

Miks ei ole maailm nagu MINA seda tahaks?

Ärkasin täna öösel keset sügavat ja magusat und. Ärkasin, kuna aju oli küsimustest nii paks, et rahulikud unenäod enam löögile ei pääsenud. Miks? Miks? Miks?

Teatavasti inimese esimene suurem mikside periood algab mõni aasta peale sündi. Siis on natukene pausi ja uued küsimused ootavad vastuseid. Ema teab, isa vastab, õpetaja õpetab…. Saabub aeg, mil ka nemad enam kõike ei tea.

Olles kohe-kohe astumas üle lävepaku teise elupoolikusse, näikse üllatuste ja imestuste laadung aina kuhjuvat.

Võib olla on aeg ravile minna. Nagu meil enamikul, ühe või teise asja pärast. Ent siiski püüame visalt juured maasse suruda ja elutuules nõtke tüvega kaasa kõikuda. Vahel on päris keeruline püsti püsida, kui kirdetuulena teravad küsimärgid nahka kriibivad ning oma konkskaarja otsaga end su ajju torkavad.

Ja nüüd ma küsingi!!! Ma ei oota vastuseid, ma LIHTSALT KÜSIN!!!

* Miks liiguvad minu trepikojas alati inimesed? Viimased kaks aastat olen hakanud märkama eriliselt aktiivset liiklust oma maja trepikojas. Mõtlete – mis seal imelikku? Kohe räägin. Elan 3-kordses kahe trepikojaga majas. Kortereid palju ei ole ja meie sektsioonis on lausa mõnel perekonnal mitu korterit üheks tehtud. Seega, siin elab suhteliselt vähe inimesi trepikoja peale. Vaikne maja, eks? Oh, oleks see vaid nii! Ärkan tööpäeviti 5:20 ning mõnekümne minuti pärast astun uksest välja. Samal ajal kuulen korrus allpool ukse sulgumist ja samme trepil. Eemaldun oma majast ja vaatan tagasi – mitte üheski aknas ei ole veel tuld süüdatud. Maja magab. Minu trepikojas aga käib elu!!! Tulen koju päeval, olenemata kellaajast, kohtan trepil naabreid. Teretame. Õhtul välja sättides ruttan koos teiste naabritega koos mööda käsipuid alla. Saabun suvalisel ajal hilisõhtul või öösel – ka naabritest keegi pargib minuga koos garaaži ja veab end haigutades kolmandale. Ma ei mäleta juba väga ammu aega, mil ma oleksin trepikojas üksi olnud. Kui üks uks sulgub, siis kuskil avaneb teine.

Elades 10 aastat 9-kordses üle 200 korteriga majas, ei kohtunud ma naabritega peaaegu üldse. Ka liftis ega lifti oodates, rääkimata treppidel kõndides. Käies sõpradel külas, kes elavad suurtes ja rahvast täis kortermajades, teretab mind trepikodades õnnis vaikus. Kell on praegu 00:04….kas läheks treppidele?!!

Ja siis kõik imestavad, miks ma prügikoti viimiseks silmi värvin!!! Halloooo!!!

* Vahel käin ma ka teatris. Tihtipeale valin tüki välja suvaliselt või siis meeldiva osatäitja järgi. Üldjuhul mängib igas etenduses peaosa kaks inimest – ühel päeval üks, teisel päeval teine. Nimetame neid siis siinkohal näitlejateks A ja B. Miks on alati nii, et kui mina lähen tükki vaatama näitleja A pärast, mängib seda sel päeval just näitleja B??? Ma ei mäleta, et ma oleks iial saanud näha just seda inimest, keda olen soovinud.

* Miks saavad teised alati terved kohukesed ja pulgaga jäätised? Nosides koos sõpradega kohukesi, avavad nemad pakendi, kerivad selle poole peale ja lasevad maiustusel heamaitsta. Mina avan pakendi ja sealt vaatab vastu üks katkine kohupiimaplönn, millelt on shokolaad ammu maha pudenenud ning ootab hetke, mil paberist mulle sülle (eriti jalgevahele) kukutada ja ultrahelikiirusel üles sulada. Ja seda just suvel ja heledate pükstega. Seleta siis, miks su jalgevahel kahtlaselt suur ja pruun plekk on!!!

Ja kui palju on neid kordi, mil ma saan pulgajäätise ILMA PULGATA. Algul arvan, et olen jäätise valelt poolt avanud. Kisun paberi teise otsa ka lahti ja suur EI OLE mu üllatus, kui selgub, et mingit pulka sellel jäätisel ei ole. See on PARIMAL juhul. Halvimal juhul ootab mind imepeenike pind, mis ilmselgelt ei ole võimeline ühtki jäätist enda otsas püsti hoidma. Pealegi sellise pilpa ümbert ei julgegi midagi süüa, kurat teab, kus need teised pulgaosad end jäätises peidavad. Jäätisest olen suhteliselt juba loobunud…

* Vahel on vaja ka tehnikat osta. Suuremaid või väiksemaid kodumasinaid. Miks on alati need tooted, mida mina soovin osta, viimased ehk nö letil tuhande käpapaari poolt ärakäpitud asjad? Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kui Katrin rahakotiga poodi jõudis, oli ladu toodetest tühjaks müüdud. Absurd! Loomulikult ma ei taha endale helepruuni kannu, mis oli kunagi parematel päevadel kaunilt valge olnud! Aga eks see ole vast perekonna needus juba. Minu isa ostis kunagi Stockmannist keedukannu ja koju jõudes avastasime seest paksu kihi katlakivi…. uus kann my ass!

* Miks panevad autojuhid politseid nähes pidurid blokki? Sõidad rahulikult normaalses tempos (kui seda nii saab nimetada) liiklusvoolus mööda Tallinna tänavaid. Vastassuuna tee ääres on politsei pidanud auto kinni ja tegeleb selle juhiga. Seda nähes paneb terve tänavatäis autosid pidurid blokki ja venitavad end politsei nina eest limaja 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda. 1) linnas on lubatud kiirus 50 km/h, kui märk ei näita teisiti; 2) politsei ON JUBA ametis rikkujaga ja ei pööra sulle mitte mingisugust tähelepanu!!!; 3) ma mõtlen, et sul on ikka ilge suur patukoorem kanda, kui eemalt politsei nägemine su ikka nii vedelaks lööb! :)

Eks seda nalja muidugi tehakse igas olukorras. Alati võetakse seisvat helkurvesti või vilkurit nähes sõidukiirus 30 km/h madalamaks, kui seda lubab märk. MILLLLLLLEEEEKKKKSSSS?????????? See on nii haige!

* Miks astuvad jalakäijad reguleerimata ülekäigurajal teele kordagi paremale ja vasakule vaatamata??? Ma ei tuleks elu sees selle pealegi, et ummisjalu ja silmaklappidega sõiduteele joosta. Olgu see siis sebral, foori all või kuskil mujal. Ei saa ju olla nii idioot ja arvata, et astudes sebrale, on su ümber 5-meetripaksune läbipaistvast terasest müür, mis kaitseb sind igal sammul, mine või magades üle! 8 inimest 10-st kahjuks aga nii kipub arvama. Eks tulemusi ole lugeda igal nädalal ka lehest…

* Miks saan mina teistest erineva asjad? Lendasin elus esimest korda üksi. Lend kestis 9 tundi. Pakuti süüa. Kõik said tomati-kurgi salatit. Minu ees sai see otsa, ning mulle toodi närimiseks varssellerid. Aasta oli siis 1999 ja ma polnud elus sellist taime enne näinud. Ma olin loomulikult näinud rabarberit, see maitses mulle. Teadmata, et seller ei ole rabarber, lõin sellesse hambad sisse. Öäkk!! Vaatasin ringi, kuidas kõik mugistasid tomatit ja nautisid lendu.

Vaatasin filmi.

Üksisilmi.

Lähen mina aquasse. Jagatakse välja harjutusvahendid, punased. Mina saan kollase. Üksi. Rõve.

Olen 5-aastane ja meil on lasteaias pidu. Kõigil on tooli ees 2 kõristit, millega muusika taktis kaasa mängida. Jookseme tiiru toolide eest läbi ja potsatame igaüks oma istmele tagasi. Kõik haaravad kõristid – minu omad on müstiliselt kadunud. Mitte ainult üks, vaid mõlemad. Milline pettumus. On möödunud 34 aastat ja ma mäletan seda nagu eilset päeva. Pisikesest asjast pettumus kogu eluks :)

On talv. Meil on lasteaias jälle pidu. Kõik tüdrukud saavad olla lumehelbekesed. Mina pean olema jänes. Üks lollide kõrvadega jänes!!! :(

Olen tehnikumis. Lõunapaus. Ainuke puder maailmas, mida ma söön, on tatrapuder. Kõige jälgim seevastu on herkulo. Istume ringis lauda, tuuakse söögid. Tatar, tatar, tatar, tatar…üks portsjon jäi kahjuks puudu, tõime teile herkulopudru, ütles kokk ja asetas limuskist plönni minu nina ette. Vaatasin oma kaerahelbe hunnikut ja kursaõdede nelja uhket tatraportsu, millel sulavõijoad mööda teri alla nõrgusid…Neelatan…. Tol ajal ei olnud mul põhjust dieeti pidada! Kurat!

* Miks noored inimesed jalgu järgi lohistavad? Kaupluses töötades kohtad iga päev sadu inimesi. Mõnda ei pane tähele, teist aga soovid, et ei paneks tähele. Teed tööd ja kuuled selja taga sahinat: shushh, shushh, shuhhs…mõtled, et vanainimene on shoppamas ning keerad ümber, et teda vajadusel aidata. Ja siis jääd lihtsalt ahastades vahtima –  20-ndates noormees lohiseb mööda saali, jalad peaaegu et ei tõusegi põrandalt. NOOR MEES! See vist on lausa mood. Mingi kellaaeg päevasel ajal, kui noori on palju poes, kahiseb terve suur kaubanduskeskus ühtlases susinas. Ikka ja jälle vaatad sellist häält kuuldes kliendi suunas ning nendid fakti, et mööda põrandaid venivaid vanainimesi on äärmiselt vähe. Ja kontsadega, kleitidega naised!!!! Sellised elukad jalgu lohistamas on ikka ekstra kole vaate/kuuldepilt. See ei ole kohe mitte haruldus!

* Miks loobitakse asju korvi ja kassalindile? Mina olen kasvanud õpetusega, et toitu ei loobita. Ma ilmselt olen sellest kordi juba kirjutanud. No ei saa ma sellest üle, tee mis tahad! Milleks on vaja kõiki asju virutada suure hooga korvi? Kas tõesti on raske asju asetada? Nõukaajal USA filme vaadates ja unistades suurtest kauplustest ja meeletust kaubavalikust, on ilmselt inimestele jäänud mällu stseenid, kus suure ostukäruga jalutati lettide vahel ja riiulitelt kraabiti ja loobiti korvi kõike, mida hing ihkas. Meie hing ihkas ka. Polnud meil aga ei kaupa ega suuri korve. Riiulid olid. Tühjad.

Muide, ameeriklastel on komme pidulikul õhtusöögil üle laua bolognese kastmeste lihapallidega üksteist loopida ka! Teie, kes te asju korvidesse LOOBITE, miks te spagetisõda sünnipäeval ei tee? Pole meie komme. EXACTLY! Ka asjade loopimine korvi pole olnud meie komme. Aga eks halb hakkab ikka paremini külge, kui hea.

“Ah, mis sa tühja vaevad end selliste asjadega! Inimesi ei muuda! Las nad olla! Las nad pargivad, kuhu ja kuidas tahavad! Las nad sõimavad interneti portaalides! Las nad kirjutavad valesti!  Las loobivad prahti maha! Ära pööra neile tähelepanu!” Ja nii edasi… Ma ei saa seda mitte teha, tahan või ei. Ma olen lühikese süütenööriga, keskmisest emotsionaalsem ja kriitilisem inimene. Ma annaks väga palju, et seda kõike mitte olla. Ma tahaks olla külm ja klappidega, suhteliselt hoolimatu ja ükskõikne, võib olla isegi nahaalne ja kõrk (kõrkjas:)). Siis sobiks selle riigi seltskonda. Siis ma tunneks ennast eestlasena.

Aga mul on siiski hea meel, et minu sõbrad ei ole sellised. Ja ka paljud minu tuttavad mitte. Ja veel rohkem võõraid ka mitte. Ma siiski usun, et halb hakkab lihtsalt silma ja võib jätta tunde, et ENAMIK on sellised jobud. Tegelikkuses on ehk siiski enamus Eesti elanikest toredad ja hoolivad ja sõbralikud. Me kipume head võtma iseenesestmõistetavalt ja ei panegi seda igapäevaselt tähele. Kui poleks head, siis ei märkaks ka ju halba.

Eks ma ise ole kah vahel üks persevest. Aga ma püüan, tõesti püüan ikka paremaks saada. Õnneks on alati keegi, kes on veel parem ja eeskujuks. Kõik ei saagi kõigile meeldida. Ei peagi. Mina ei tahagi.

Aga kirjutan ikka. Küsin ikka. Vastan ka.

Head ööd!

miks

Foto näpsasin Google’ist