Näljase suu sündroom

No ausalt! See ei lõppe mitte kunagi! Reede. Pealelõunane aeg. Sättisin end kinno. Hea ja rahulik aeg filmi vaatamiseks – enamik inimesi on tööl, noored koolis või mujal hängimas. Vaikus ja tühjus – mida hing veel tahta võikski!

Enne seanssi otsustasin kohvi asemel väikese topsi külmutatud jogurtit (passionikastmega) saali kaasa haarata. Solarise piletikassade juures on mõned kuud olnud mugav jogurtilett, kus saab ise sobiva koguse magusat endale masinast topsi lasta ning lisanditega üle puistata. Ma ei olnud seal esimest korda. Võtsin topsiku ja sättisin selle jogurtikraani alla ja tõmbasin kangist – shahhh! Meenus pilt kasiinoaparaadist, millel paremal küljel kang ja esiosas sahtel, kuhu hea õnne korral münte sajab. Sadas mullegi, aga mitte raha, vaid jogurtit – rinnale, pükstele, saabastele. Kusjuures ma hetk enne tõmbamist vaatasin, et see nn kangialune oli kahtlaselt jogurtine. Pöördusin täpilise ja tilkuvana teenindaja poole, kes vaatas mind nagu ilmaimet ning küsisin salvrätte. Uurisin, et mis ajast neil masinad on kliente jogurtiga loopima õpetatud? Tibi ehmus veel rohkem ja pobises, et tops tuleb otse kraani alla panna. Halloo!! Huvitav, kuhu ta arvas, et ma selle topsi siis panin??? Kuna tema ei olnud süüdi, pühkisin end puhtaks ja leevendasin tema ehmatust paari pehmema naljaga.

Astusin saali. Viimasesse ritta. Tühjus. Mitte ühtegi hingelist. Heaven! Mõned minutid oli filmini aega, nii et haarasin telefoni ja kuulutasin A-le oma haruldasest ja rõõmutoovast kinoskäigust – ma olen üksi saalis!!! Jeee!!! Kell sai neli ja tuled hämardusid poole peale. Mugisin jogurtit ja tundsin end hästi. Minut enne täielikku pimedust astus sisse minuvanune naisterahvas. Käed kilekottidest pungil. Jõuluostud! Sättis end mugavalt kolmandasse ritta. Ekraan rullus mõnusa suminaga parajaks, saal tehti pimedaks ning film algas. Algushelide saatel sisenes veel üks naine. Istus keskele keskele. Ei, see ei ole sõnakordus! :) Ja nii me seal istusime kolmekesi, mina viimases, üks keskel ja kilekotimutt all.

Ma arvasin kohe, et nendest kilekottidest head nahka ei tule. Esimesed 3 minutit elasin üle, ehk kougib mingeid vajalikke asju ja jääb kuss. Möödus veel 5 minutit katkematut krõbistamist. Ja veel viis. Ja siis veel. 20 minutit meeletut krõbistamist. Püüdsin süveneda filmi, ausalt, ma siiani ei mäleta mitte üht stseeni sellest ajast. Võitlesin oma sisemise ärritusega. Kõrvus kostumas ema sõnad: “Sa ei saa teisi muuta! Ära pööra neile tähelepanu! Ära riku oma närve ja tervist teiste rumaluste pärast jne!” Tundsin füüsiliselt, kuidas adrenaliinitase kehas möllas ja kontrollimatuks tahtis muutuda.

Vaatsin seda keskmist naist ja imestasin tema kannatlikkuse üle. Kuigi, jah, mõned hetked tagasi oli ta endale kapuutsi pähe tõmmanud. Võib olla kaitses end täidesse nakatumise eest. Ma ei tea… Mul on sõbranna, kes käib ainult Artises, kus on popkornid ja sarnased krõbinad keelatud. Tavakinno ta ei tule. Õige otsus! Mina käin, kuigi ma ei suuda taluda seda lõputut nihelemist, kõva häälega filmide kommenteerimist, ginipurkide avamist, krooksumist, mobiiliekraanidega näkku valgustamist jne. Aga see juhtub tavaliselt täis saaliga, teismeliste või väga noorte kinokülastajatega. Ent 3 nooremas keskeas naisterahvast ja tühi saal!!! Andku jumal mulle kannatust!

Peale poolt tundi ägedat krõbistamist, oli selge, et naisel on kaasas oma krõpsud (oma söök on kinos keelatud!). Rasva ja sibula lehk hõljus juba viimase reani. Nüüd aitab! Mõtlesin kutsuda Solarise töötajad ja lasta neil kord majja lüüa. Kuid mis kaal on väikese meeterviiekümnese noore tüdruku sõnadel, kelle rinnus ripub märk sõnaga “Õpilane”?! Ma ei ole õiendaja ega möliseja. Vähemalt mitte võõrastega. Vähemalt mitte sageli.

Tõusin püsti, kappasin kontsade klõbinal alla kolmandasse ritta ja jäin naise juures seisma. Ühes käes hoidis ta krõpsupakki ja teises 2-3 rasvast läikivat kartulilaastu. Ütlesin talle, et äkki ta siiski märkas, et peale tema on saalis veel kaks inimest, kes on filmi eest raha maksnud ja tahaks midagi peale krõbina ka kuulda ja rahus filmi vaadata. Vaatas mind tükk aega ja vaikis. Jube loll tunne tuli peale. Naine oli viisaka välimusega, veidi ehk meigiga liialdanud. Sellest viimasest tähelepanekust ja tema vaikusest tingituna hakkasin mõtlema, et äkki ta on venelane. No siis on jama, seda juttu ma vene keeles küll ära ei suuda purssida. “Ma enam ei krõbista!” lubas ta sulaselges eesti keeles. Üks kilogramm ärevust eemaldus minust sekundiga. Ütlesin, et kallaku siis krõpsud välja endale kuhugi, aga et see krõbistamine on tõesti meeeeleeetuu! Ütles, et ei ole kuhugi kallata ja enam ei krõbista ning tõstis paki kõrvalistmele. Tänasin teda viisakalt ja lippasin oma kohale tagasi. Rahunesin maha ja lõpuks sain ka filmi vaatama hakata.

Ma ei tulnud selle peale, et stopper käima panna, aga ma võin vanduda, et ei kulunud 20 minutitki, kui näljane suu nõudis oma. Kolmandast reast hakkas tasahilju kostma taas krõbinat. Võib olla ehk gramm vaiksem või aeglasem, aga stabiilne. Ja nii paki lõpuni. Oh jah, no mis sa oskad öelda selliste inimeste peale?!

Ja see ei ole see koht, kus osa teist tahaks mulle öelda, et kui ei meeldi, siis ära roni sinna kinno!!! See on hoopis see koht, mis näitab taaskord inimeste hoolimatust kaaskodanike suhtes. Teen nagu tahan ja suva teistest! See on ikka nii veider suhtumine, millest ma ei hakka iial arusaama. Ma ei julge kinos vaikse koha ajal jookigi alla neelata, et mitte klõnksutada. Rääkimata, et ma läheks ülbelt fooliumkotiga teiste närve sööma. Süüdimatult.

Ah, üldse võiksin eraldi blogi avada oma kinoskäimiste kohta. Sellest saaks raamatu. Õnneks lipsaks sinna sisse ka mõni positiivse järelkajaga sõnavõtt :)

Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie kinodes võiks olla igal istmel kõrvaklappide ühendamise võimalus. Heli tuleb küll saalist, aga iga soovija saaks eraldi veel endale klapid pähe panna. See oleks igati mõistlik – ei kuuleks kõrvalisi helisid ja samas, kes ei talu tugevat volüümi, saaks klappidest kõike vaiksemini kuulata.

Foto: Google
Mature Man Eating Potato Chips in Movie Theater Auditorium

4 kommentaari “Näljase suu sündroom

  1. Sa suutsid ikka meeletult kaua vastu pidada enne kui õiendama läksid :). Sa oleksid võinud sealt tagareast loopida teda kommidega nagu mind ükskord teatris loobiti…mäletad :-P? Üleüldse ei saa ma aru, miks peavad eestlased võtma üle neid ameeriklaste ebatervislikke harjumusi-McDonalds, kinos popcorn jne?? Lehed on täis artikleid, kuidas teleka ees näksimine suurendab kehakaalu. Kino on ju samasugune teler. Aga üleüldse võiksid Eesti kinod minna üle söögi-joogivabadele seanssidele. Jäägu toidunauding restoranide ja kohvikute pärusmaaks.

    • Kusjuures ma korra mõtlesin, et viskaks nätsuga. Aga siis oleks ma oma kommetelt sobinud temaga ideaalselt sinna kinosaali – kaks matsi. Said vist jah pillutud, aga ma ei mäleta, miks? No mind toksiti vanasti ikka vihmavarju otsaga pähe, sest väikeses alevikus näidati kino kultuurimaja saalis ja seal ei olnud tõusvat põrandat. Aga ma olin juba teismelisena pikem kui meie alevi kõik nagad kokku :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s