Katrin “Bean” hambaarsti juures…

Käisin esmaspäeval habaarsti juures. Olin esimene patsient. Arst viis mind üles kabinetti, aga ise tormas alla tagasi, sest ühtteist olulist oli jäänud tegemata. Õde ei olnud ka veel ruumi saabunud. Nii ma seal istusin üksi ja vahtisin niisama, kuni märkasin põrandal seda jalaga liigutatavat hambaarsti tooli lülitit. Vaatasin seda ja siis keerasin pea ära – ei, Kati! Miski nagu magnetiga tiris mu pilgu tagasi põrandale. Ja mis veel hullem, jalg sirutus lülitini. Iseenesest. Oi, ma olen alati tahtnud igasuguseid nuppe vajutada ja kange tirida ja üldse tehnikat tundmata seda torkida!

Lükkasin varba kergelt lülitile pihta, tooli seljatugi hakkas vaikse surina saatel alla vajuma. Oo, lahe! Proovisin teisest suunast – jalgade osa tõusis kõrgemale. Solgutasin tooli edasi tagasi kuni see enam väga tooli moodi välja ei näinud. Alt korruselt hakkasid hääled lähenema. Oh, pepu! Hakkasin kiirelt ja meeleheitlikult lülitit tokisma, et tooli endisesse asendisse tagasi saada. Sekund enne arsti sisenemist kabinetti, pistsin oma varbad enda tooli alla peitu. Tuli ka õde. Vahetasime mõned laused niisama juttu ja istusin ravitooli.

“On sul mugav?” küsis doktor.

“Mmm, kaelatugi on kuidagi imelikult ja selg püstloodis, siin vist mingi hirmunud patsient enne mind istunud!” vastasin ja hoidsin keelt hammaste taga, et mitte öelda, et ma mängisin natukene teie tooliga.

Ja, muide, ma olen 37 aastat vana!

Pilt Google’ist.

Albert Nobbs – vaadata või mitte?

Vaadata või mitte, küsite teie? Ma ei oska teie eest otsustada, kuigi võiksin ju. Ma ise ei teadnud sellest filmist midagi hetkeni, kuni üks mu tuttav postitas Facebooki filmi pealkirja ja pisikese soovituse:” “…seal on nii koomuskit kui kurblikkust. Elufilosoofiat minumeelest…nagu ” julgete päralt on maailm …või… kes naeratab elule, sellele naeratab ka elu”. Ilmselt emotsioon, mis sellest filmist saadakse, sõltub vaataja üldisest maailmavaatest/suhtumisest””. Kahes asjas oli tal õigus – filosoofiat oli ja ka selles, et emotsioon on igal vaatajal erinev. Film vaadatud, ei jaga ma küll tema vaatevinklit, küll aga ütlen, et mulle see kaks tundi kinosaalis meeldis.

Tegu on 1800. aasta Dubliniga. Albert Nobbs (Glenn Close) on tagasihoidlik ettekandja ühes hotellis. Elades juba aastaid oma tulevikuunistustes ja korjates salaja põrandalaua alla selle täitumiseks raha.  Tal on oma mõtted, oma töö ja oma rutiin, millest ta sammugi ei välja ei astu. Kuni ühel päeval tuleb hotelli maaler Hubert, kes pannakse ruuminappuse tõttu Albertiga samasse tuppa ja mis veel hullem, samasse voodisse. Seal selgub ka tõde – Albert on tegelikult naine. See ehmatav paljastus pöörab Alberti elu pea peale või õigemini lükkab tagant soovile alustada uut elu. Albert, leidnud Hubertis oma nö saatusekaaslase, tahab olla sisimas nagu tema. Või vähemalt arvab, et ta tahab, andmata endale aru, et Hubert (jaa, ta on ka meheks maskeerunud naine) on oma teekonna teadlikult valinud, kuhu kuulub ka ta süda ja hing.

Järgnev on ilmselt iga vaataja isiklik arusaam. Kui Hubert oli reaalses suhtes ja armastuses teise naisega, siis ma pole väga kindel, et Albert, valides välja hotelli kõige armsama ja noorema teenijannast tüdruku, teda ka romantiliselt tahtis. Pigem oli tüdrukul teised põhirollid Alberit unistustes: hakata müüjaks Alberti avatavas tubakapoekeses ja samas ka olla nö seltsiliseks eluteel. Jah, kindlasti ta hoolis noorest teenijannast. Kas see oli ka isetu hoolimine?

Ühesõnaga, Albert otsis paaniliselt vastuseid oma unistustele ja ootas nende täitumist, kui samas Hubert, tegemata praktiliselt mitte midagi, sai elult kõik kingid ja vastused just sobival ajal. Kuidas kõik lõppes ja mis sai tegelastest, lippa kinno Artis vaatama! :)

Tutvustuseks väike treiler ka:

Kivid aknasse ehk Tartu-moodi koristamine

Küll need laevasõidud on tüütud, eriti üksi. Istusin eile hilisõhtul Viking Stari peal ja mõlgutasin mõtteid, mis said alguse päev varem ühest mineviku meenutusest. Jagan teiegagi.

Aasta oli siis 2001, kena ja soe suveilm. Pühapäeva hommik. Tartu. Kell kuskil 07:30 hommikul. Magasime õndsa und, kui järsku hakkab keegi meeleheitlikult uksekella laskma. Avasime silmad ja sosistame, et kes see idikas pühapäeva hommikul nii vara peaks ukse taga olema?! Ebanormaalne! Kellakoor muutus aina tungivamaks, bassiks vahele ka mõned rusikalöögid ukse peale. Hüppasin püsti ja läksin uksesilmast piiluma – naabrimutt. No tere tulemast! See mutt oli alati pea ukse vahelt väljas, kui keegi, kas siis tuli või läks. Ja ta ei olnud pensionär, muide. Või ma mäletan valesti.

Igatahes ust me lahti ei teinud ja kobisin voodisse tagasi. Mingil hetkel rahunes ta maha ja saabus õnnis vaikus, mis meid uuele unele suigutas. Aga mitte kauaks. Kõlks, kõlks, kõlks lendas midagi vastu meie magamistoa akent. Mis nüüd siis? Piilusime ruloo vahelt ja te ei taha teada – mutt oli kaasa haaranud oma mehe, kõmpinud pea, et kilomeeter, et maja taha saada (maja oli hiiglaslikult pikk) ja nüüd seal usinalt loopisid kive meile aknasse. Kust sellised inimesed küll välja tulevad? Ja, mina, teie asemel, kes te mu lugusid loete, arvaks juba ammu, et need on väljamõeldised. Oleks vaid! Kahjuks on see kõik ahastamapanev tõsi ja reaalsus.

Nii. Me ei reageerinud ka sellele lollusele, kuigi me inimestena oleme mõlemad ülikiired süttijad. Kas väsisid nad ära või siis said kivid otsa, aga ka akna taha saabus vaikus. Veerand tundi rahu, kuni hakkas ukse taga uus meeleheitlik kolkimine. Ja siis T vihastas, hüppas voodist välja ja rebis välisukse lahti. Ukse taga seisis mutt, põrandahari käes ja lausus bravuurselt:”Tõsta oma jalamatt üles, ma tahan siit alt pühkida!”. T seisis hetke jahmunult ning siis, matti tõstmata, sulges ukse ja sättis end magama.

Sellise loo peale ei oska isegi lõppsõna kirjutada. Võib olla olen mina imelik, aga ma ei suuda parema tahtmisegi juures end selle naabrimuti nahka kujutada, minna teiste aknaid loopima ja uksi taguma ja jalamatte kergitada käskima,,, Äärmiselt imelik ja ebameeldiv. Ma ei taha teadagi, mismoodi ta oma meest seal kodus türanniseerib.