Eesti keel – pärand Jääajast

Millegipärast meenus hommikul mulle üks lugu, mis juhtus aastaid tagasi ühe mu kursaõega. Töötas tema suvel kuskil metsas külapoes, tuli venelane ja küsis:” U vas tuleetik jest?” Ene, mu kursaõde, küsis siis eesti keeles, et palju vaja on? Ostja vastas, et kuus. Ene läks tagumisse ruumi ja tuli sealt välja 6-se tualettpaberi pakiga. Ostja vaatab pakki ja lausub:”Net, net, tuleetik nado!”. Ene jääb kohmetunult vaatama, et no ma ju tõin teile tuleetikut. Daam väsimatult kordab tuleetik ja tuleetik. Ene muutub juba vaikselt närviliseks, et mida siis ometi soovitakse? Läks kergema vastupanu teed ja küsis vene keeles üle, selgus, et proua soovis tuletikke, kuus pakki.

Või siis küsis üks vene tuttav mu sõbra käest:”Kus sa homme ööbitsed?” Lõbus ka, eks. Sellega seoses jõuan ühe põhjuseni, miks Eestis elav venelane eesti keelt rääkida ei julge või ei taha – sest eestlane naerab. Loomulikult on ka teisi põhjuseid, miks meie keelt ära ei õpita, aga nendel ma hetkel ei peatu.

Eestlane naerab alati ja praktiliselt iga asja peale, mis talle subjektiivsest vaatevinklist kummaline tundub. Eestlane on õel, see on ammutuntud tõde. Ent tegelikkuses on eestlane äärmiselt tänulik, kui muulane temaga eesti keeles kõneleb, isegi kui valesti. Me hindame seda ja see naer teinekord ei ole absoluutselt ju pahatahtlik, vaid põhjustatud just pigem sellest, et venelane käänab ja keerab meie keelt täiesti uudsesse vormi. See, et meie naerame, aga kõnelejat ju ehmatab. Katsu sa ise võõrkeelt rääkida, mida veel võib olla täielikult ei valda ja kui keegi su jutu peale näkku irvitab. Paneb suu hirmust lukku küll. Ma pigem ei räägi siis üldse, kui lasen enda üle naerda! Palju venelasi on kusjuures seda lausa tunnistanud. Muu keele õpivad ilusti ära, aga mujal maal ei naerda ka niiviisi näkku.

Olgu, eesti keel on üks keerulisemaid keeli maailmas. Seda me teame kõik. Surfisin huvipärast erinevatel välismaistel lehtedel ja oma hämmastuseks sattusin kahe pehmelt öeldes “naljaka” info otsa. Nimelt väitis üks artikkel, et eesti keel on just tänu oma 12-le käändele üks maailma raskesti õpitavamaid keeli. Kaheteistkümnele? No mind õpetati koolis, et meil on 14 käänet. Tahate vaielda?

Ja teiseks, see on lausa maguspala:

Even the most ordinary everyday Estonian language contains numerous ancient expressions, possibly going back as far as the Ice Age.

Lühidalt siis, et meie igapäevane eesti keel sisaldab hulgaliselt vanaaegseid väljendeid, mis ilmselt ulatuvad Jääaega. Esmapilgul ajas see lause mind ja teisi, kellega seda jagasin, naerma. (No näed, eestlane ikka kohe peab naerma!). Samas aga jäi see info hinge kripeldama ja haarasin Mart Laar’i raamatu “101 Eesti ajaloo sündmust” järele. Juba esimeses peatükis kirjutab ta, et Eestimaa tekkimisest on möödunud 13 000 aastat. Jää sulamine Eesti pinnalt võttis aega umbes kaks tuhat aastat ning esimesed inimesed asusid meie praegustele aladele juba jää taandumise ajal või kohe pärast seda. Seega võib olla tõesti on tänini meie keelekasutuses jääaegsed väljendeid. Päris huvitav oleks teada, milliseid?

Kui nüüd juuksekarva lõhki ajada ja juba kolmandasse teemasse hüpata, siis see, et eestlane on nö Jääaja rahvas, ei üllata näiteks paljusi välismaalasi üldse. Eriti ameeriklasi, kellest suur enamus siiani arvab, et meie ja muu maailm, muldonnides ja puruvaesuses elab. Ilma naljata. Tutvusin kunagi läbi interneti ühe ameeriklasega, kelle esimene küsimus oli: kas teil televiisor on? Ma vastasin, et mis asi see on? Ei ole, me elame muldonnis ja arvutile elektrit saan mättast. Natukene õel, aga see tõi ta maapeale, et KA TEISED rahvad elavad normaalsetes tingimustes. Vähemalt Eestimaal. Aga mis ameeriklasel sellest?! Nende maa on suur ja lai, hõlmates erinevaid kliimavöötmeid ja loodusvorme. Neil on kõik peo peal, neil pole vajadust kuhugi kaugemale tahta. Paljud ei välju terve elu oma osariigipiiristki. Ja teisi keeli pole neil ka vaja õppida. Kui õpivad, siis enamjaolt hispaania keelt, mis on tunnistatud maailma kergemini õpitavaks keeleks. Ilus keel, seda räägiks isegi!

Meie oleme väikesed, tänu sellele teame rohkem, uurime rohkem ja valdame rohkem keeli. Saame elus hakkama, nii siin kui seal. Venelane saab ka siin hakkama, sest me ise tuleme vastu ja räägime nendega vene keeles. Ja siis vingume ja viriseme. Minul on näiteks täiesti ükskõik, mis keeles keegi räägib, peaasi, et oleks meeldivad inimesed ja rahu. Kõike kaunist!

Linnalapsest mullanäpuks

Olen terve elu linnades elanud, nii Eestis kui mujal maailmas. Aiatööd on asjad, millest kaarega mööda käidud, kuni selle kevadeni. Avastasin endas meeletu huvi aianduse vastu. Amatööri tasemel muidugi. Aga, kust alustada, kui ma ühtegi lille ega taimegi ei tunne, rääkimata nende hooldamisest ja kasvatamisest?

Niitmisega saan hakkama, kaevamisega ka. Täna käisin esimest korda elus Horteses rõdulilli ostmas. Nii palju lilli ja nii vähe teadmisi minu peakeses. Õnneks on tänapäeval enamik asju nii lollikindlaks tehtud, et kui lugeda oskad, siis mingi info ikka kokku kraabid. Kraapisin ka lilled. Ja tegin oma elu esimese lillede istutamise. Tagasihoidlik, aga ikkagi oma näpukestega meisterdatud. Järgmiseks siis väike kiviktaimla surnuaiale :)

Pilt

Eestlane – banaanirahvas

Loen praegu Lauri Vahtre “Absurdi Impeeriumit”. Raamat maailma suurimast absurdist – Nõukogude Liidust, nii nagu see tõeliselt oli. Sellest kõigest aga kirjutan kunagi hiljem. Miks ma seda aga hetkel mainin on, et te järgnevast lõbusast loost aru saaksite.

Nimelt peatub Vahtre peatükis “Defitsiit” eestlase meeletul baananiisul. Olid ajad, mil banaan oli nõukogude inimese jaoks unistus. Ilmselt sellel ajal kasvanud lapsed mäletavad, et seda kättesaamatut vilja väga tihti maitsta ei saanud. Mina kusjuures mäletan vaid ühte korda, kui meie väikelinna banaan müügile tuli. Seda sai iga inimese kohta vaid teatud koguse. Meie saime 2 kogust, kuna mu vanaema tol ajal veel elas ja juhtumisi ka samas linnas. Ka tema tõi lapselapsele oma pundi närida. Kurb oli vaid see, et mulle tol ajal banaanid ei maitsenud, pluss tagatipuks sain nendest veel allergia ka. Ajad muutusid ja ihalus banaani järele aina kasvas.

Tsiteerin siinkohal Lauri Vahtret :”Soov kujunes nii tugevaks, et kui piirid 1980ndate lõpul avanema hakkasid ja üha rohkem eestlasi oma välismaal elavatele sugulastele külla pääses, hoiatasid viimased üksteist:”Sulle tuleb Eestist külaline – varu kõvasti banaane. Millegipärast on nad lausa hullud just banaanide järele.”

Ja nii kusjuures oligi. Eks see tunne tuleb paljudele tuttav ette. Sellest kõigest on siiani märk maha jäänud – tänapäeva puuviljalettide banaani kaalunumber on juba paarkümmend aastat kindlalt number 1 klahvi all. Kuigi jah, amokki me nendele viljadele juba ammu ei jookse. Küll aga tegime seda ’80ndate lõpul. Tõestisündinud lugu meie perekonna banaanijahist:

Piirid olid äsja lahti läinud ning endine nõukogude inimene ja nüüd siis vaba eestlane sai lõpuks vabalt üle piiri minna. Alustati uusi ärisid, otsiti välismaiseid koostööpartnereid. Ühele sellisele ärireisile Soome sõitis tol ajal ka minu isa. Sadamas kohtas ta oma head tuttavat Mati Talvikut, kes küsis:”Mis sa Soomes teed?” Isa vastas:”Lähen perele banaani tooma!”

Aeg läks veidi edasi, ärireisid tihenesid. Isa oli taas sadamas Soome poole teel, samas laevas juhtus jälle olema Mati Talvik:”Noh, Kull, jälle Soome! Mis teed seal?”

Isa:”No ikka perele banaani tooma!”

Võite arvata, millised need banaanid, mitu päeva tihedalt kohvrisse pressituna, välja nägid. Oi, aga kui hästi maitsesid!

Aga ega kaks kolmandata jää! Väsitavast tööst ja reisist mõttesse vajununa, sõitis isa taaskord Tallinna sadamas eskalaatoriga alla. Ülesmineva rahvasumma sees, aga oli isa märganud juba ei keegi muu, kui Mati Talvik isiklikult. Kes üle rahva hõiskas:”Kull! Käisid perele banaani toomas?”

Olid ajad…