Kus sa oled, Eestimaa?

Kas teie leiate oma kodumaa maakaardilt üles, otsimata, unepealt? Mina küll leian, olgu see kaart või gloobus ükskõik mis pidi või mis värvi. Kas nii mitte ei peakski olema?

Ikka ja jälle tõden oma üllatuseks, et täiskasvanud inimesed ei leia kaardilt oma kodumaad üles. Kuidas see võimalik on, ma ei suuda mõista! 6 klassi haridust on vähemalt meil ju igaühel ja nende õpiaastate sisse kuulus kindlapeale primaarne geograafia ja maakaardi tundmine. Mäletate isegi, kuidas õpetaja ei lubanud klassi ees kaardikepiga vehkida, vaid tuli täpselt kaardile osutada ja näidata konkreetseid maid, mägesid ja jõgesid. Meie Eestimaa – nii väike, aga ometi nähtav ja erilise kujuga.

Miks ma sellest kirjutan? Käisin täna kinos Monumendimehi vaatamas. Seal oli stseen (vt pilti) maakaardiga, millel ka Eesti selgelt näha ja eristatav. Minu kõrval istus paarike ja äkitselt tibi küsis kõva häälega endaga kaasas olnud mehelt:”Kas Eesti on ka siin?” Mees vastas jaatavalt. “Kus?” jätkas naine küsitlust. Mees seletas. Naine ei leidnudki. Mina jäin suu lahti ja hämmingus sinna istuma. Möödus päris tükk aega, kuni end koguda suutsin. Kas see tõesti on võimalik???

Meenub ka mingi saade (kahjuks ei mäleta, milline), kus rahvale näidati Rahvusraamatukogu ees maailmakaarti ja paluti Eesti üles leida. Enamik seda ei suutnud… Jah, kahjuks olen isegi tundnud inimest, kes end väga targaks pidas ja omas igasuguseid akadeemilisi kraade, ent Eestimaad kaardilt üles ei leidnud. Kui vahel leidiski, siis suure otsimise peale. See kõik vapustas mind tol korral ja vapustab ka siiani ja edaspidi – see ei saa ju olla reaalne!!! :(

Kas Sina leiad Eesti üles?

ghj

Logo takso – miks minna otse, kui saab ka ringiga!

Kui me Agoga paar aastat tagasi New York City’s käisime, siis takso saamisega raskusi ei olnud – lihtsalt hüppa elu trotsides sõitvale taksole ette ja juba ta peatubki (KUI peatub). Eestis, Tallinnas, aga näikse endale takso kutsumine suhteliselt raske ülesanne olevat. Olin kedranud läbi oma kümnekonna taksofirma numbrid, mis kas olid kinni või puudus neil vaba auto, kuni lõpuks sain löögile Logo taksosse. Lubati tulla 7 minuti pärast. Läksime õue ootama. Eemalt läheneski Logo takso, mis tormas 30 alas vähemalt 60-ga meist mööda. Ju siis ei olnud meie auto, mõtlesin. Möödus minut kui see sama auto naases ja korjas meid peale. Logo-Takso-org-logo Venelasest taksojuht. Tundus hetkel, et ta mõikab isegi paar lauset eesti keelt. Ütlesin talle, et KÕIGEPEALT palun sõita Välja tänavale. Jäi mind ehmatunult vaatama. Kordasin aadressi, mille peale ta hakkas oma GPS-i toksima tänava nime:”Kahe aa-ga, jah?” “Ei, Ä-ga” vastasin mina. Mis asi see hirmus Ä küll on jäi talle arusaamatuks. Õnneks mu kaaslane on ema poolt venelane ja valdab puhast vene keelt ning aitas taksojuhi hädast välja. Sõit Rocca Al Marest Kristiinesse Välja tänavale võis alata.

GPS oli ka erksas meeleolus ja teadustas tänava lõpus sulaselges vene keeles, et vaja keerata vasakule. Taksojuht sööstis paremale (Haabersti ringi suunas). Kui sõita ei oska, milleks GPSi kuulata, eks? Hüüdsin talle, et oot, oot, kuhu!!!??? Vasakule ikka! Viimasel hetkel tegi äkilise pöörde ning tormas vasakule. Kihutas mööda Paldiski maanteed nagu metsaline. Otsustasime juhtimise üle võtta. A jagas talle venekeelseid juhtnööre, mille eest taksojuht oli tänulik, aga ometi soovis keerata kohtadesse, kuhu teda juhatatud ei oldud. Vahepeal kriiskas raadiosaatja, et Mustamäe tee 44 juures kliendid ootel, kes läheb? Meie autojuht haaras mikrofoni, pastaka ja paberi ning teadustas, dispetsherile, et on kohal 4 minuti pärast. Samal ajal juhtis autot kitsal eramajadevahelisel tänaval, kirjutas paberitükile ning küünarnukiga hoidis rooli. A üritas temast üle rääkida ja talle öelda, et me soovime edasi sõita. TÜHJA!

Lõpetas raadiosaatjaga ühenduse ning hakkas taksomeetrit kinni panema. Mina ütlesin, et me soovime edasi sõita. Taksojuht ehmatas ära, haaras kahe käega peast kinni ja kukkus vene keeles ohkima:”Oh jumaal! Miks te kohe ei öelnud mulle!!?? Ma juba võtsin tellimuse. Mis ma nüüd siis teen?” Ütlesime talle mõlemas keeles, et me ütlesime kohe, et KÕIGEPEALT Välja tänavale. Kiristas hambaid ning tühistas Mustamäe tee tellimuse. Välja tänavalt hüppas peale K, kes ütles juhile lõppaadressi – Tartu mnt 63. Arvake, kas ta teadis, kus see on? Loomulikult mitte! Abistasime teda lähedalolevate objektidega nagu bussijaam ja Valge Maja. “Aa, Vjalge Maja, da, da!” Sõitis tänava lõppu, keeras Endla tänavale suunaga Rocca Al Mare poole ja tallas gaasi. K küsis:”Kas me nagu valele poole ei sõida või?” Juht ei reageerinud. A ütles talle vene keeles, et te sõidate valele poole, me soovime Tartu maanteele. “Da, da Tartu maantjee” ning auto viskus peaaegu fooriposti riivates paremale ning võttis suuna Balti jaamale. Tundsin, kuidas ma hakkan keema. Samal ajal ütles K:”Oi, ma lähen põlema praegu! Ütleme talle, et me ei maksa selle ringi eest!” Soovides autojuhile öelda, et meil on vaid 10 eurot, ütles K:”U vas tolko desit evro jest?” Taksojuht ei saanud aru, mis küsimus see oli. K kordas ennast:”U vas desit evro jest”. Puhkesime A-ga tagaistmel suure häälega naerma – vähemalt midagi lõbusat sellel masendaval sõidul. Seletasime K-le, et ta praegu küsib, kas taksojuhil on 10 eurot? No nalja nabani. Vaatan teed ja loodan, et ta kohe kohe ikka kuskilt paremale keerab. Kus sa sellega, kimab ikka jõudsalt Balti jaama poole.

Lasen peast läbi erinevaid marsruute ja üritan nö kalkuleerida, et kas tõesti võib olla tal teada otsem võimalus tellitud aadressile jõuda. Olen mõtte lõpetanud, kui ta taas keerab paremale ja võtab suuna Rahvusraamatukogu suunas, selle eest läbi ja jääb kino Kosmose ristmikul Liivalaia pööret ootama. Vaatan taksomeetrit – see lisaring on meile maksma läinud 2 eurot. Mainin seda teistelegi. Üllataval kombel saab sellest eestikeelsest jutust taksojuht aru ja hakkab vene keeles vastu vaidlema, et mingit 2-eurost ringi ei ole tehtud ja me ei öelnud, et me tahame Väljast edasi sõita ja ei takistanud teda Mustamäe tee tellimust vastu võtmast. Ja siis ma vihastasin!!! Ühtäkki minu unustuse hõlma vajunud vene keel ilmutas end ja ütlesin talle, mis ma asjast arvan. Pealegi me mainisime talle 2 korda, et esimene peatus on Välja tänaval, samuti üritasime talle mitmes keeles öelda, et ärge võtke tellimust, me sõidame edasi, pluss meie juhtnööride eiramine ning sõitmine valedes suundades ja ringinga. Lasin K-l, kes ees istus, juhi nimi meelde jätta hilisemateks pretensioonideks firma juhtkonnale. Ausalt öeldes tekkis mul kahtlus, et see mees ei ole kaine.

Liivalaial sõites hakkas väike lootus tekkima, et ehk nüüd jõuame õigesse kohta, kui ta keeras Juhkentali tänavale ning alles siis küsis, kas siit? Mis siin enam öelda!!!! Minul sai mõistus otsa ja ütlesin:”Ausalt, see ei ole normaalne, minu pärast võite sõita Ülemistele või Tartusse või Narva. Tõesti! Nii haige!!!” New York’i taksojuhid on ka enamik sisserännanud poolumbkeelsed värvilised välismaalased, ent saavad oma tööga miljonilinnas hakkama. Linnas, mille suurus on 1214 km2. Võrdluseks Tallinn, mille pindala on vaid 159 km2. Pealegi hakkas mul süda pahaks minema seal tagaistmel kõikudes. Aknadki olid meie ärritusest uduseks muutunud.

Ja siis see juhtuski – Tallinna Bussijaamast mööda sõites võttis takso paremasse ritta ning keeras üles Ülemiste suunas. Nüüd oli minu kord peast haarata ja ahastada:”Ei ole võimalik!!!”  K mulle:”No ise ütlesid, et ta võib Ülemistele minna!” Nüüd haaras A ohjad enda kätte, kummardas ettepoole ja ütles taksojuhile, et ta sõidab TAASKORD vales suunas ja see pole enam normaalne. Takso tegi kannapöörde ning võttis suuna kesklinna poole. Tartu mnt 63 juures, kuhu meil oligi vaja minna, avastas ta, et see on ühesuunaline ja tal puudub sinna sissesõidu õigus. Ülla, ülla!!!!!! Ilmselt oli ta ka ise juba paanikas ja pani pidurid blokki ning jäi seisma keset trammiteed. Taksomeetril oli ees ligi 10 euri. Viskasin talle 5-ka käetoele ja astusin autost välja. K ja A jäid veel autosse. Issand, ega nad nüüd siis tervet arvet kinni ei maksa, paanitsesin! Nad väljusid. K oli talle siiski 2-eurose jätnud, mis oli ka istme vahele kukkunud. Juhil olid sõnad otsas. Ehk oli see tema viimane päev töötada sellel ametil. Võib olla ka esimene päev…

Lisan teile eilse teekonna visualiseerimiseks ka kaardi. Roheline oleks olnud minu teekond Välja – Tartu mnt. Punane joon tähistab aga seiklust Logo taksoga. Enjoy! :)

marsruut

Situn, kuhu tahan…

Me keegi ei arva, et oleksime teistest mingilmoel halvemad. Me käitume õigesti; teeme asju nii nagu me arvame parim olema jne. Ent ometi häirib meid kaaskodanik. Keda rohkem, keda vähem. Kuna ma seda siin kirjutan, siis ilmselt kuulun sellesse punti, kes ei ole väga tolerantne kõikide kaasmaalaste suhtes. Aga kas ma peaksingi?

Töötades korraga kolmes erinevas kohas, on mul olnud võimalik näha inimesi A-st Z-ni. Vahel ei tea, kas nutta või naerda; kas see kõik on ikka ilmsi või unes? Keskklassi eestlase puhul jääb mulje, mida rohkem ta laiab, endast ülbet ja kõiketeadja muljet püüab jätta, seda tegijam ta on. Kas ikka on? Inimeste kombetus, külmus ja hoolimatus süveneb päev-päevalt. Igale põlvkonnale on eeskujuks esivanemad, kellet õpitakse käitumist ja pluss natukene veel juurde. Loomulikult ei ole kõik inimesed sellised, lihtsalt just “see” seltskond jääb silma ja teeb meele mustaks. No ei suuda ma külma kõhuga neist mööda vaadata, tee, mis tahad!

Liiklusest ma täna ei räägi, see on niigi äramämmutatud ja kirutud siin blogis. Täna tahan kirjutada tavalistest klientidest poes. Nimelt töötan ühes firmas, mis osutab Eesti ühele suuremale supermarketile teenust. Algselt oli tegemist nn pilootprojektiga, mis ehmatas kohalikud marketi töötajad kangeks. Meid vaadati altkulmu, piiluti riiulite vahelt, tere ei öeldud ja aeg-ajalt isegi karjuti meie peale. Aeg läks edasi ja kui saadi aru, et me ei võta ära nende palka, vaid vastupidi – nende töötasu jääb samaks, aga me teeme suurema osa nende tööst ise ära, siis muutus ka suhtumine. See suhtumine muutus aga segavaks. Ilmselgelt, kui tegemist on Eesti ühe suurema supermarketiga, siis peaks olema ruumi igaühel vabalt töötada. Aga, ei! Ma panen rahulikult beebitoitusid välja ja sealt ta tuleb oma rohelise käruga. Lükkab sellega minu rullako eemale, ning oodates hetke, mil ma võtan pakendist toote, et riiulile asetada, on tema juba TÄPSELT selle SAMA koha peal ees. Sätib ja askeldab midagi. Ohkan, hoian suu kinni ja liigun järgmisesse vahesse müslisid välja panema. Ei lähe kaua, kui kuulen rataste kriginat ning nurga tagant ilmub välja roheline ostukäru ning selle hoo peatab minu rullako, mis tuiskab pool riiulivahet edasi. Lähen sellele järele, et see klientidele ristipõiki jalgu ei jääks. Naasen müslidesse… kolm korda võite arvata – ja seal ta sagib, otse nende toodete ees, mille väljapanek mul just pooleli. Tunnen, kuidas kurgus juba kraabib. Neelatan veelkorra ja vaikin. Oi, kui raske on minusugusel vait olla! Lähen tagasi eelmisesse vahesse, kus jäi beebitoitude riiuldamine pooleli. Vot nüüd ma tahaks karjuda – MITTE MIDAGI, mida ta seal askeldas, ei olnud korrastatud: tühjad karbid vedelesid riiulitel, purgid olid seljaga kliendi poole, osa tooteid pilla-palla pikali. Mida kuradit ta siin tegi???

Saan oma tegemised tehtud ja lähen järgmisesse vahesse, kohvifiltreid ritta sättima. Ja kordub täpselt sama – väike, paks ja higine keha nühib minu külje alla ja hakkab filtripakke liigutama. Nüüd ma enam end ei talitse: “Ma väga vabandan, aga me ei saa niiviisi üksteise seljas tööd teha! Ma võin mujale vahesse minna, mul on seal tegemisi küll!” Tema siis naeratab:”Ei, ei, ma lähen ise, mul polegi siin midagi teha!” Jah, just! Mis sa tuled siis kogu aeg nagu magnet mulle selga. Vastik!

See oli üsna meie projekti alguses. Tänaseks pole muud muutunud, kui vaid see, et ülalkirjeldatu ei käi enam seljas nühkimas, küll aga teeb seda üks teine. Ma paigutan jahusid välja, tuleb tema oma korviga, milles on vaid shampoonid ja Alwaysid, piiksub mulle heledal õhupalli häälel: “Tjere” ja nihkub sujuvalt jahuriiuli ette. Talle ma pole senini midagi öelnud, kannatan ära. Tules karastub teras – oli selline raamat kunagi. Ilmselt on sellel lausel tõepõhi all. Okei, nühi nendes jahudes, kui sulle see rõõmu valmistab, aga nühi siis korrektselt! Ei, samal hetkel, kui tema lohvakas roheline rüü on nurga taha kadunud, kukuvad jahupakid põmps ja põmps üksteise järel põrandale. Samal hetkel jalutab mööda osakonna juhataja, kes märkab mind ja põrandalolevaid jahusid. Läheb veel mõni hetk mööda ja saabub minu ülemus, kellele poe bossid olid jahuloo juba ette kandnud. Kes süüdi jäi? Loomulikult mitte “tjere” vaid mina. Great!

Ma ei ole veel lõpetanud. Nüüd ma soovin veel rääkida klientidest. Enamik on toredad. Minu juurde küsima tulevad kliendid alustavad juttu vene keeles. Nii eestlased kui ka soomlased. No hea teada, et ma venelase nägu olen. Mis seal ikka. Kui oskan aidata, aitan. Inimesed on nii rõõmsad ja tänulikud. Need on toredad kliendid.

Teine sort kliente on need keskklassi tõusikud. Keskmine vanus 25-45. Lohistavad jalgu (eriti naisterahvad – KOHUTAV!!!!), loobivad tooteid korvi (nagu Ameerika filmides), vaatavad sind kui alamklassi orja (teadmata, et sa oled selle töö ISE valinud ja see sulle VÄGA MEELDIB) või siis heidetakse kaastundlik pilk – oh, sa vaeseke, sellise jubeda töö peal! Kallid inimesed, kuidas te arvate, et kaup lettidele siis saab? Öösel väikesed päkapikud panevad???

Kõnnitakse toodetele otsa, pillatakse asju maha ja sinna need jäävad. Ma ei hakka rääkima kanakoibadest shampoonide vahel ja lahtikistud nuuskepaberitest, tühjaksjoodud limonaadidest, mille pudelid ilmuvad välja mähkmete tagant jne. Eks meist pea igaüks on jätnud mingi toote valele riiulile, kui on ostu suhtes ümbermõelnud. Aga panna kilepiima jäätiste vahele, 6 eurone quiche müslikarpide taha, lahtised ja tühjakspigistatud kassikonservide pakid küünalde riiulisse…???? Ma ilmselt olen selle koha pealt huumorimeeletu, aga see ei ole naljakas. Mina, kes ma olen tegelikkuses ettevõtja ja kauba maaletooja, ei kannata üldse, kui kaupasid meelega lõhutakse. See nõukogudeaegne mentaliteet on meie geneetikat ilmselgelt kahjustanud ja selle väljajuurimine on aeganõudev, kui mitte võimatu. Mentaliteet – kui pole minu oma, siis varasta, lõhu ja kehita õlgu!

Oh, ja need kisavad vabakasvatatud lapsed. Olgu, kisagu, see pole mind kunagi eriti häirinud. Laps on laps. Aga kui vanemad täiesti avalikult soosivad ebaviisakat käitumist, siis seda ei saa kohe mitte tolereerida. Korra juhtus ema väikese pojaga minu rullakost mööduma, mille alumisel riiulil oli hunnik kenasti kokkulapitud pappkaste, mille sisu olin päeva jooksul riiulitele asetanud. Mida tegi laps? Vaatas rullakot, vaatas pappe ja vaatas mind…hetkeks mõtiskles, siis haaras papihunnikust ja tiris sujuva liigutusega oma kolmkümmend karpi põrandale. Ema vaatas seda kõike pealt ja naeris ning kutsus poega:”Lähme nüüd edasi!”. Ma võin ainult aimata sajanditetaguseid tundeid, mida võis vaikiv alandlikkus teenijates tekitada. Ei mingit vabandust minu ees või seletust lapsele, et nii ei tehta. Lihtsalt läheme ära, mina ju ei lasku nii madalale (sõna otseses mõttes), et põrandalt midagi üles korjata! Ega ju!

Ausalt öeldes mul ei tulegi kõik meelde, millest ma kirjutada tahtsin. Eks iga ergas olukord nõuaks kohest kirjapanemist, hiljem rahuned maha ja palju ununeb. Hea on. Seda peadvangutamaajavat käitumist taluda ja enda sees hoida on ilmselgelt väga ebatervislik. Lootusega, teate isegi, kuidas lood on…sureb viimasena. Niisiis, olles küll looduse poolt rohesilmne, loodan sinisilmselt inimeste käitumise ja loomuse paranemisele. Mitte, et ma ise ideaalne oleks. Kaugeltki mitte, aga ma püüan. Tõesti.

Lisan teile mõned väljavõtted, mis kedagi ilmselt ei üllata, siia kirjutise lõppu. Kui teie olete üks neist, kes nii teeb, siis järgmine kord olge korralikum. On endal mõnusam ja ka nendel, kes teie järgi koristama peavad või kelle raha eest te kaupa olete ära lõhkunud! Kuigi ma arvan, et teie, minu püsilugejad, olete maailma parimad ja riielda pole vaja! :)

20140110_073315 20140110_081853 20140207_095809

24418_1_0-tile