Reis Mallorcale ja tagasi (täiendatud)

Hakkame siis pihta. Siit ta tuleb, meie reis Mallorcale. Ma mõtlen siin, et oleks pidanud kohe kirjutama, nüüd hakkab juba vaikselt ununema. A noh, parem hilja, kui mitte kunagi, eks.

Meid sõidutas Hispaaniasse, Mallorcale reisifirma Aurinko koostöös Smartlynx lennufirmaga. Kuuldes sõna Smartlynx, läksid mul juba paljast mõttest nende lennukitele, juuksed peas püsti. Kogemused on näidanud, et 180-cm inimesel sellesse lennukisse eriti asja ei tohiks olla. Soovitus pikkadele naistele  – ärge seelikus palun lennake! Nimelt on istmevahed nii imekitsad, et ainuke võimalus sinna istuma mahtuda ja jääda, on jalad harki ajada ja hoida nii terve lennu vältel. Võimalusel istuge mõne väiksema naisterahva kõrvale, sest mehed hargitavad oma jalgu niikuinii, peale selle võtavad nad teie käetoed ka enda alla. Vot siis istuge seal kramplikus kosmonaudi asendis 3 tundi ja 50 minutit. Samas hoidke hinge kinni, et teie ees istuval inimesel ei tekiks tahtmist oma seljatuge alla lasta. Vastasel juhul ei piisa ainult hargitusest, peate ka kõhu ja rinnad kuidagi sisse tõmbama. Nali naljaks, aga see on kahjuks tõde. Tõde, millest lühemad inimesed ilmselt aru ei saa. Midagi teha ei ole, kui reisida tahad, tuleb ohvreid tuua. Mitte ainult rahalisi, vaid ka kehalisi.

Nii me siis lendasime külmast ja tuulisest Eestist Hispaania sooja päikese kätte. Või vähemalt me ise nii arvasime.

Palma De Mallorca lennujaam on paras pirakas. Värvast pagasini tuleb kõndida kuskil 10-15 minutit. Aurinko reisisaatja ja bussid olid meil vastas nagu ikka selliste reiside puhul. Kohver bussi ja asuda teele hotellide poole. No nii lihtsalt see muidugi kunagi ei lähe, sest alati leidub inimesi, kes millegipärast ei suuda bussi õigel ajal tulla. Üks eestlastest paarike otsustas kohe peale lennukist väljumist shoppama asuda – vaja oli bussi teele krahmata patatas firtas (kartulikrõpsud) ja koola. Hästi oluline! Mis siis, et teised ootasid. Minek. Aga ei, ühel naisel mees juba kadunud! Ootasime ja ootasime, lõpuks saabus ka see härra. Venekeelne. Ei olnud tema näinud busse ega reisikorraldajaid ega kedagi. Ilmselt mitte ka OMA naist. Kuidas see võimalik on, ei tea. Igatahes, LÕPUKS saime teele asuda. Buss oli meeletult palav, jalad pikast istumisest niigi paistes; silmavärv lõuani laiali ja riided nagu plaaster keha küljes kinni. Lovely.

Hotellide poole asus teele 3 bussi, meie bussis ja meie hotellide reisiesindaja oli Kaja. Kaja võttis mikrofoni ja nalja hakkas saama. Kas oli tegemist bussis olnud kummaliselt häälestatud kõlaritega või räägibki mõni inimene mikrofoni teisti kui päriselt, aga kõik mis sealt kostuma hakkas, oli puhas pornoliin. Rahva seast käis üllatunud kahin läbi, siin-seal inimesed kommenteerisid omavahel Kaja kõnemaneeri. “Tereähh, mina olen teie reisiesindaja Kajaähh. Tere tulemast ääh, Maiorkale, ähh”….No mis seal ikka, eks inimene harjub kõigega. Kaja kõnemaneeri rohkem süvenemata, kuulasime sissejuhatavat infot, mis on alati äärmiselt põnev.

lennukis

Kaja hoiatas meid pikalt ja põhjalikult kohalike varaste eest. Nimelt neid pidi Mallorcal olema palju, nad on hästi riides ja viisakad. Tavaliselt keskealised mehed ja naised. Igal reisil olla ikka kelleltki meie riigikaaslaselt midagi ära varastatud. Politseid see teema ei huvita, võetakse avaldus ja kõik jääbki sinnapaika. Raha ja dokumendid tuleks hoida eraldi ja kindlasti mitte kuskil taskus või nähtaval kohal ripakil. Hotellides on alati võimalik ka seifi rentida. Meil oli toaski üks, ent sel oli patareid tühjad. Patareid aga maksavad Hispaanias palju. Seega, kel ees minek, võiks võtta Eestist kaasa mõned AAA patakad. Meie peitsime oma asju muudmoodi, õnneks edukalt.

Bussiliiklusest rääkis Kaja ka. Bussiliiklus on Mallorcal hea, ent tihtipeale bussijuhtidest sõltuv. Kui bussijuht ei viitsi sinu peatuses peatuda, kuigi näeb seal rahvast seismas, siis ta lihtsalt ei peatu. Buss ei võta peale ka uusi reisijaid, kui see on täis. Sageli on aga nii, et inimesed jäävad bussi esiotsa troppi seisma ja bussijuhile peeglist tundub, et sõiduk on täis. Tegelikkuses aga laiutab selle inimtropi taga peaaegu tühi buss. Juht süveneb troppi ja kihutab peatustest mööda. Ma pean omast kogemusest siia juurde lisama, et bussipeatusi on väga raske märgata. Nimelt osa peatusi on tähistatud ainult postiga ja märge peatuse kohta on vaid posti ühel pool. Kui sa oled teisest riigist ja harjunud teiste märgistega, siis palmide ja põõsaste vahel mingit suvalist posti ei pruugi tähelegi panna. Meil nii juhtuski, otsides Palma linnas peatust, suutsime 2 km maha kõndida, enne kui peatuse leidsime. Tagasi sõites avastasime, et oh, siin ja siin olid ka peatused, aga olime neist mööda jalutanud. Pime oli ka juba. Vot siis.

Meie sihtkoht Mallorcal oli Magalluf, hotell Atlantic Park. Hotell oli suur ja puhas ja viisakas. Igal toal oli oma rõdu, vaatega sisehoovi, kus asus bassein ja snacki-ala. Süüa ja juua sai kogu aeg ja tube koristati ka iga päev. Me ei pidanud vajalikuks, et koristaja igal hommikul tuppa tungiks ja muudkui neid linu ja rätikuid vahetaks. No nii mustad me ju ka pole! Panime uksele sildi Do Not Disturb, mis kõlkus seal 2 päeva, ent siis eemaldati kellegi poolt ja kadunuks see jäigi. Seega tuli koristajatega suuliselt suhelda. Mis suuliselt! Nad ei räägi ju peale hispaania keele muud midagi. Mehhiko seepidest ei olnud ka selleks puhuks eriti abi, sest sealt on meelde jäänud väljendid nagu: minu poeg, mõrvar, surm jne. Sai siis viibatud ja pead raputatud ja häälitsetud mingeid õudusi tekitavaid helisid. Gracias! Sai asjad aetud küll :)

Selle hotelli üheks suureks puuduseks olid tubade seinad. Need isegi ei olnud mitte papist, vaid lausa paberist. Absoluutselt kõik, mida keegi tegi või rääkis, oli kõigile kuulda. Kõik oli teada, kes millist muusikat armastab, millises klubis käis, kuidas tualetis käimisega lood on jne jne jne. You name it! Jälle soovitus neile, kel erk uni – võtke kõrvatropid kaasa!

Söökide kohta niipalju, et minu arvates oli valik suhteliselt okei ja maitse ka. Küll aga olid kõik toidud maksimaalselt ülesoolatud, samuti enamik asju oli tehtud fritüüris. Talutav, aga pikapeale muutus üksluiseks. Sangriat, punast ja valget veini ning jääkülma õlut, sai valada non-stop. Kui söögi vaheaegadel oli restoran kinni, siis baar oli alati avatud ja neid samu jooke ja palju teisigi, valati rõõmsalt seal välja. Kuigi jah, baaris rippus suur silt, et üks jook ühe inimese kohta. Millest viimasel päeval üks baarmenidest tõstis ka kisa, kui sai 2 õlut tellitud.

Paljud, kes on reisinud nii Türgis kui ka Egiptuses, teavad, kui kaunid näevad välja nende riikide hotellide magustoidu letid. Just – näevad välja! Aga maitse on neil JUBEDUS kuubis, üksluine, jahune ja maitsetu. Mallorca aga üllatas vastupidiselt – nende magustoidu lett oli suhteliselt kesine ja isegi mitteisuäratav, kui nii võib öelda, ent maitsed olid head. Mõni asi viis isegi lausa keele alla. Taaskord tuleb nentida, et ära hinda raamatut kaane järgi!

hotell

Ega me ainult hotellis ei istunud ja joonud, ausalt! Me käisime ikka ringi ka. Ekskursioone me ei võtnud, otsustasime auto rentida ja iseseisvalt seigelda. Nõnda on aja ja ruumi kasutus käepärasem. Esimese autorendiga tegime aga vea. Olen elus palju kordi autot rentinud, ent sellist ootamatust ja seiklust kogenud ei ole. Tavaliselt on reisikorraldaja pakutavad autorendid soodsad ja riskivabad. Seegi kord usaldasin neid ja tellisime endale auto järgmiseks päevaks. Kuna vahemaad on Mallorcal väikesed, arvasime, et ühest päevast peaks jätkuma küll.

Mis oluline, jäi mul mainimata – hispaanlane peab kinni minuti pealt enda etteantud graafikust sinu vastu. Näiteks, kui saad broneerida midagi või tellida kella 14.00-ni, siis isegi kui ta on veel lahti 14:01, sa enam teenust ei saa. KINNI! Vastupidi see reegel aga ei kehti, kui tema on lubanud tulla kella 10-ks, siis tuleb ta jeeli-jeeli natukene enne 11. Ei mingit vabandust ega midagi. Kui sa neilt kuskil midagi ostad, siis enne ootad tükk aega, sest neil on aega küll ja neile väga meeldib lobiseda (jah, mulle ka meeldib, aga teenindajana ma seda ei teeks). Ja nad ei lobise kliendiga, vaid omavahel. Siis nii muuseas vaatab ta sulle otsa ja võtab tellimuse ning lobiseb rõõmsalt edasi. Sina seisad seal leti ees ja mõtled, kas ta sai üldse aru minust või peaksin ma oma soovi kordama? Vist sai, sest paari minuti pärast pakib ta su kauba ära, ise samal ajal jätkuvalt pläägutades.

Või küsid sa kuskil restoranis ettekandjalt menüüd, ta räägib sinuga selges inglise keeles, millest järeldad, et ta sai sinu soovist aru. Ei! Menüüd ei tule. Ei tule pika ootamise peale ega ka korduva küsimise peale. Küll aga käib see ettekandja noormees laua juures naeratamas. Küsid tshekki, seda ka ei saa. Ei taha raha, siis ei taha! Ega midagi, jätame siis sobiva hunniku münte lauale ja jalutame edasi.

Nii oli ka autorendi mehega. Jäi kõvasti hiljaks, siis tuli kohale, võttis meid auto peale ja viis teise linna otsa rendikontorisse. Seal andis ülesande meid teenindada järgmisele mehele, kes omakorda kutsus noormehe, kes lõpuks hakkas siis meile autot vormistama. Hind hinnakirjas oli 40 euri päev. Arvasin, et sellega asi piirdubki, kuna alati nii see on olnud igal pool mujal, sisaldades juba kindlustust ja muid asju. Aga ei, siin tuli lisaks kindlustus, lisajuht ja ÖÖMAKS! Ehk siis auto rent üheks päevaks tähendab seda, et olenemata, mis kell sa hommikul/päeval auto rendid, pead selle sama päeva õhtuks kella 20ks tagastama. Kui soovid auto hommikuni enda käes hoida, siis tuleb maksta ekstra – öömaks. See pole veel kõik! Juurde tuli maksta ka paagis oleva diisli eest. Mis mõttes???? Tavaliselt on igal pool nii, et nii palju kui on paagis, nii palju tood ka pärast oma raha eest tagasi. Loogish, ju! Aga ei, Torrenova Car Rent soovis, et maksaksid kinni paagis oleva kütuse ja auto tagastaksid tühja paagiga.

Selleks hetkeks olin ma juba üpris ärritunud ja loobumas sellest rendist. Olukord oli aga ebameeldiv, kuna me olime kurat-teab-kus linna otsas ja loobumise korral oleks pidanud ummisjalu tagasi vantsima ning hommikust oli juba saanud lõuna ning veel raisata tunde uue auto otsimisele näis ka tüütu. Ei tea ju, mis tingimused teisteski firmades on. Noormees muudkui klõbistas arvutis ja kirjutas paberile meie ninade ette aina suurenevaid summasid, mida peame selle rendi eest maksma. Kui lehele ilmus 104 eurot sentidega, siis võtsin ta käest, mis hoidis pliiatsit, kinni ja ütlesin: aitab küll nüüd! See hind 104 oleks olnud kaheks päevaks autot meie käes. Jäime siiski ühe päeva + öö juurde ja maksime küll alla 100 euri, ent siiski kõvasti rohkem kui 40 eurot. Loll saab ju ka kirikuski peksa, see pole uudis!  Üks asi veel. Kui me oleks olnud nõus auto punkt kell 20 tagasi tooma, siis mitte hotelli juurde, vaid sinna rendipunkti. Öömaksuga aga võisime auto hotelli ette jätta hommikul kella 9ks ning võtme infolauda. 8:45 järgmisel hommikul oli auto juba kadunud. Rendile andmisega ei olnud kiiret, aga ära viidi linnutiivul. Hmmm…

(Täiendus)Pean natukene etteruttavalt mainima, et selle paagi tühjakssõitmine osutus võimatuks. Peale pikka päeva mägedes täistuuridel sõitmist, kiirmaanteel kihutades, kütus paagis väheneda ei tahtnud. Kuna tingimus oli, et auto tuleb tühja paagiga tagastada, asusime õhtule peale sööki väsinuna seda veel kulutama. Sõitsime suvalises suunas ja jõudsime Andratx’i linnakesse. Ma ei saanudki täpselt aru, kui suur või väike see linn oli, aga see üllatas meid oma tänavatega. Öises linnas liikus paar inimest ja aeg-ajalt sõitis kuskilt läbi ka mõni auto. Tänavad olid ülikitsad ja autosid täispargitud. Mis nipiga need sinna sisse said ja sealt välja, on küsimus. GPS-id on tuntud oma valesti suunamiste poolest ja seegi kord tegi see meile selles linnas karuteene – suunas pikale ja käänulisele tupiktänavale, mis oli hingamisekski kitsas. Kõige kihvtim oli muidugi see, et seal autole ruumi ringi keeramiseks ei olnud, tuli terve tee tagasi tagurdada. Sain hakkama ilma ühegi kriimuta, aga peale sellist kaelakangutamist oleks soovinud küll massaaži või kaelatuge, ausalt. Ühesõnaga – linn oli vaatamiseks super, aga mitte autoga liiklemiseks. Uni kippus peale ja kütus lihtsalt ei vähenenud. Sõitsime tagasi hotelli. Võtku koos kütusega! Ma küll nende asemel sellest ära ei ütleks!

See-eest auto oli üllatavalt hea. Ford Fiesta, selle või eelmise aasta oma. Väga hea kiirendusega, mugav ja mägedes ideaalne. Autodest veel nii palju, et kuna päikesega meid sel reisil eriti õnnistatud ei olnud, siis otsustasime veel ringi vaadata ja taaskord rentida auto. Seda küll kohe oma hotelli lähedalt, kus meile hakkas silma imearmas valge Fiat 500, tutikas. Olles eelmisest rendist ikka veel shokeeritud, astusime sisse ja küsisime eelnevalt üle kõik küsimused, kõik lisatasud ja üllatusmaksud. Ülla, ülla, aga midagi lisaks ei tulnudki. Hind oli täpselt nagu hinnakiri lubas, sisaldades juba kindlustust. Noormees oli ülimeeldiv, tegi isegi soodustust. Broneerisime auto järgmiseks päevaks ette ja kõik kulges sujuvalt. Kiirteel jäi Fiat veidi toppama, aga muidu mägistel kitsastel teedel ideaalne ja parkimisel ka, kuna soojadel maadel on millegipärast üksteise otsa komme parkida. Pole siis ime, et kõik autod on mõlkis ja kriibitud. Aa, GPS oleks juurde maksnud, aga meisterdasime endale tasuta gepsu telefonist ja plaastrist.

DSCN2738-horz

Kus me siis ära käisime? Võtsime esmaseks sihiks Cuevas Del Drach (Draakonikoopad), mis pidid olema ühed Mallorca suurimad. Enne Draakonikoobastesse jõudmist hakkasid teel suured plakatid meid suunama mingisugustesse teistesse koobastesse. Ma ei tea miks, aga kuidagi juhtusimegi hoopis sinna minema. Cuaves Dels Hams (Kalakonksu koopad). Nimi sellepärast selline, et osa stalaktiite on aastatuhandete jooksul moodustanud miljoneid kalakonksu kujutisi. Inimesele, kes pole enne sellistesse koobastesse sattunud, on see kindlasti omamoodi elamus. Programm koopas algab igal täistunnil. Pileti eest saad postkaardi, tutvustava brožüüri, kohaliku likööri tasuta testimise kupongi ja giidi. Esiteks viiakse teid vaatama Jules Verne’i elulugu (sünkroontõlkega), peale seda tuleb suure koopa sisemuses mööda treppe üles kõndida, kus näidatakse koopaseinale taaskord mingit installatsiooni. Mis selle mõte oli, jäi selgusetuks. Seejärel antakse teid üle teisele giidile, kes viib teid 30 meetrit sügavale koobaste sisemusse. Klaustrofoobikul sinna asja ei ole. Temperatuur koopa sisemuses on aastaringselt +20*C. Ekskursiooni lõpetab väga hea heliga Mozarti muusikavalik läbipaistva koopajärve kaldal, millele sõidab paadike üksiku Hispaania noormehega. Kogu lõbu maksab 21 euri nägu. Kui kõhud tühjad ja raha ei viitsi raisata, saate koopast väljudes kohalikus kohvikus osta 1-eurose burgeri. Kahvatu, aga söödav.

Siiski, kel ees minek, soovitan siiski Draakonikoobastesse suunduda. Juba pilet on seal odavam, 14.50 euri, muusikat koopajärve kaldal teeb live orkester ja teid endid viiakse pisikesele paadisõidule mööda koopajärve. Hamsi koobastes tuli muusika makist ja paadikest sai jälgida ainult eemalt. Tavaliselt on Draakonikoobaste ekskursioon juba ka reiskorraldajate pakkumises.

koopad

Edasi liikusime mööda rannikut Cap De Formentor’i poole, astudes läbi väiksematest linnadest, jalutades, pildistades ja juues kohvi. Cap De Formentor tasub igal juhul külastamist, kas siis ekskursioonina või omal käel. Elamuse saate kitsastel ja kõrgetel mägiteedel laveerides. Teed on järsud ja väga kurvilised, kus sageli autoga ülessaamiseks tuleb kasutada vaid esimest käiku. Juhil ei maksaks mitte kuskile mujale pilku hetkekski keerata kui teele. Väike vääratus ja sa oled kaljult all. Vabalangemine mitusaada meetrit ja surm. Tee äärtes on piisavalt kohti, kuhu saab auto ohutult panna ja siis autost väljudest mägesid nautida. Pealegi vaade sihtkohas endas on hingemattev. Cap De Formentori kõrgeim tipp on 384 meetrit merepinnast ning vaade üle mere toob silmapiirile Menorca saare. Ekskursiooni bussid täiesti põhjatippu välja ei sõida, seega, kel soovi ja tahtmist täiesti saare otsa seigelda, võtke auto. Põhjatipus ootab teid majakas, vaade mägiteedele ning sügavale helesinisesse merre.

Teatavasti on mägedes õhk hõredam, mis teeb jalgratturitele selle treenimiseks meelispaigaks – treenitakse võimsamat võhma. See omakorda aga teeb liiklemise autodega mägedes ohtlikumaks, kuna ratturid sageli ei hoia tee äärde, vaid sõidavad lausa keskel ja seda tihti ka mitmekesi koos. Nagu eelpool öeldud, hispaanlastele meeldib lobiseda. Seda, et sina seal taga ja peale sind veel umbes 14 autot ootavad, ei koti neid absoluutselt. Ka kaljukitsed võivad ootamatult teele hüpata. Igatahes – ettevaatust!

formentor1

Soller on linn, mis kutsub oma armsusega, oma 100-aastase puust rongiga ja õdusa miljööga. Sollerit ümbritsevad apelsinisalud, sidrunipuud ja mandlikasvatused. Loodus nagu muinasjutus. Sõidutee Palmast Sollerisse läbib Mallorca pikima tunneli, mis on 3 kilomeetrit pikk. Sõit läbi tunneli maksab 5.05 euri üks ots. Võimalus on ka ilma tunnelita üle mägede minna. Meil ei olnud taaskord valikut, kuna auto tagastamise kellaaeg oli õhtul kell 19 ja sõit mägiteedel esimese käiguga on piisavalt aeganõudev, siis tuli need 10 euro välja käia. Soller ootas meid päikesepaistega ja tasulise autoparklaga. Õnneks oli seegi üleelatav.

Solleri kuulsam atraktsioon on 100-aastane puust rong. Rong on siiani sõidus marsruudil Soller-Palma-Soller. Kuna soovijaid sellele rongile on tohutult, on võimalus, et jääte rongist maha. samas on ka päevi, mil sõitjaid eriti ei ole ja rong ei välju. Oma teekonnal läbib rong mägedes 13 tunnelit, mitmeid sildu ja kauneid kohti. Vaatamisväärsus ja mulje kindlasti just lastega peredele. Autoga reisijatele ei ole selle rongiga mõistlik sõitu ette võtta, kuna sel juhul tuleb Palmast taas Sollerisse tagasi autole järele sõita. Ekskursiooniga aga seda muret ei ole – buss ootab teid juba seal, kus vaja. Solleri linnas sees aga saab sõita samalaadse trammiga – nagu vanal heal jala, rahvast pungil ja igaüks ripub seal, kust parajasti mugav ja võimalik kinni hoida. Proovige ära.

soller

Sollerist edasi mägideedele sööstes ja kannatlikult, jalg krampis, gaasi ja pidurit vajutades, jõuate matkajate lemmikpaika Torrent De Pareis’i. Me kahjuks ise jõudsime vaid piiri peale, kuna aega nappis, aga inimesed seal sättisid matkasaapaid jalga ja seljakotte selga, et siht lõpuni viia. Torrent De Pareis’l ootab teid kivine ja märg seikluslik teekond maailma lõppu. (Fotod Googlist).

Torrent 104-horz

Veel tasuks läbi hüpata Mallorca kagu-kaldalt Colonia Sant Jordi‘st, kus laiuvad roosade laiade laguunidena soolaväljad. Jah, juba tuhat aastat. Peale soolalaguunide saate näha suurte mägedena kõrguvaid soolahunnikuid, mis ootavad pakendamist ja teed kliendini. Samas saate paari mündi eest soetada ka endale kohalikku meresoola. Nimelt müüb soolapakikesi masin, milles oleme harjunud šokolaadi, jooke ja krõpsupakke nägema. Mõni kilomeeter autosõitu imekitsal rajal viib teid väljaarendamata helesinise veega rannajoonele Es Trenc. Auto parkimise eest olge seal valmis maksma 6 eurot. Võib olla maksab seal ka miski muu, ei tea, me loobusime sellest vaatamisväärsusest. Pildil tunduvad need soolajoad küll sopase pruuni ojana, kuid tegelikkuses on need roosad, eriti eemalt ja kõrgelt vaadates. (esimene pilt Google’ist).

trenc-horz

Autovabal päeval tuleks ära käia ka Mallorca pealinnas Palmas. Kõige lihtsam viis seda teha on bussiga. Pilet maksab 3.15 euri. Sõit kestab poolest tunnist kuni pooleteistkümne tunnini, oleneb, kus buss peatub ja kas tegu on ekspressiga või mitte. Magallufist Palmasse aeglase bussi leiate numbri alt 104 ja ekspressi 106. Bussid on hästi ventileeritud, seega ei soovita otse konditsioneeri alla istuda, on võimalus haigestuda, sest see on tõesti jääkülm õhk, mis sealt välja vihiseb.

Palma kesklinn on kenasti igasuguste viitadega tähistatud, nii et suuremad vaatamisväärsused leiab kergesti iseseisvalt üles. Pealegi märkate Hispaanias ringi liikudes, et nende tänavasildid on uhkest marmorist. Ka külades. Tagasi Palmasse – pealinna vanalinnas jalutades tekib tunne, et oled Itaalias. Minul tekkis. Kõige toredam on muidugi see, et ma pole iial ise Itaalias käinud. Kitsad tänavad, looklevad treppidekäigud ja süsteemipäratud tänavakurvid. Väikesed butiigid, igasuguse nänni- ja träänipakkujad, pillimehed ja muud showmenid varitsevad su igal sammul ja tahavad kasvõi väikese osagi sinu rahakotist endale saada. Piltlikult muidugi. Pealetükkivalt, nagu Egiptuses või Türgis, Hispaanias keegi sulle peale ei lenda. Pigem naeratatakse ja tervitatakse vaid.

Vahemere kaldal mäe otsas tervitab teid hiiglaslik La Seu katedraal, mille ehitamist alustati 1229. ja lõpetati alles 1601. aastal. See ehitis on piisavalt suur, et näha ka lennuki aknast Palmast üle lennates. Pilet kirikusse maksab 6 eurot. Pildistada ei tohi, ent sellegipoolest eranditult kõik klõbistavad oma fotokate ja nutitelefonidega. Kel rohkem huvi, saab netist selle kohta juurde lugeda. Kohapeal koos piletiga antakse ka piisavalt sisukas inforaamat kaasa.

katedraal

Mis eestlastele veel meeldib välismaal teha? Shopata muidugi. Palma kesklinnast teel Magallufi poole jääb linna äärde ostukeskus Porto Pi – ostlejate paradiis. Hinnad Hispaanias on samad kui Eestis, kohati võib olla isegi odavamad. Väga odavad on aga hinnad Porto Pi alumisel korrusel asuvas Carrefour’is, mis on sarnane meie Prismade ja Rimidega. Ehk siis sealt saab kõike autorehvidest kuni tordikaunistusteni. Isegi kui sealt mitte midagi osta, võib minna tunde lihtsalt uudistades. Olgem ausad, tühjade kätega sealt koju te ei naase.

DSCN2601-horz

Ma kahtlustan, et 90% teist pole nii kaugele selle looga viitsinud üldse tullagi :) Ei pane pahaks, see on tõesti pikk. Aga luban, et nüüd hakkan otsi kokku tõmbama. Ülejäänud aja, mil te ei käi ringi ja püsite Magallufis, olge valmis järgmisteks asjadeks. Nimelt on kuurortlinn nagu iga teine samanäoline kuurort – orienteeritud peole ja pillerkaarele. Magalluf on täis 18-25-aastasi britte, kes lärmavad ja joovad nagu jaksavad. Paljaste noksidega liputatakse mööda tänavaid ja võisteldakse prügikasti sorrimises. Teed ja tee ääred on väljaoksendatud menüüsid täis, rääkimata sellest, et kohalikke koeri kakatatakse kõnniteedele ja sinna see junn ka jääb. Aga mitte kauaks, sest varsti leidub keegi, kes sellele peale astub ja junni mööda linnatänavaid edasi libistab.

Baarid, pubid, trahterid on kõik inglisekeelsed ja brittide sööke ja jooke täis. Ei midagi kohalikku. Mehi on saarel ilmselt ülekaalus, ma mõtlen briti mehi, sest nad seisavad iga nurga peal ja üritavad kõiki naisi, kes mööduvad, endaga kaasa kutsuda. Nad sumisevad su ümber tänaval ja rannas ja baaris. Ühesõnaga kõikjal. Siiski midagi ebameeldivat või ebaviisakat nad ei tee ega ütle. Nad on noored ja on Mallorcale tulnud pidutsema. Ja las nad pidutsevad. Elu on elamiseks.

Rannas tüütavad sind veel neegrid värviliste plastikust päikeseprillide ja õlgkaabudega ning väikesed hiinlased, kes pakuvad massaaži. Mõtlesin endamisi, et kes neid kaabusid ja prille küll tahab, meeletu rämps ju. Pärast esimest õhusööki hotelli fuajees võtsin sisimas oma sõnad tagasi – pooled hotelli külalistest kandsid just neid samu kübaraid ja okulaare. Ka meie lennuki eestlased.

Magallufi tullakse ka niisama nädalavahetust pidama. Ameerikast. Punt ümaraid neegrinnasid, kes olid reisiks põhjalikult ettevalmistunud, saabusid meie hotelli reedel ja lahkusid pühapäeval. Neil olid igaks päevaks ja paeva erinevateks perioodideks erinevad kostüümid ja riietused, valdavalt ühesugused. Ühel päeval kandsid nad roosasid t-särke, millelt sai lugeda nende reisi põhjust – ühe tüdruku sünnipäeva tähistamine ja teise esimese lapse sünni pidustused. Usun, et neil oli vahva. Ka meil, kes me seda showd pealt vaatasime, oli. Ilma halvustamata.

Hotellis olid iga päev kava, mängud ja esitlused. Ühe lõuna esitluse võtsid neegrinnad enda kanda. Lõbus show laval pani vaatajad unustama jaheda tuule ja tibutava vihmavire. Go, girls!

DSCN2528-horz

Magallufis jalutades ja äärealadele sattudes, võib näha kauneid tänavaid ja rikaste inimeste merevaatega villasid. Jalutuskäik on muljetavaldav ja endale märkamatultki läheb Magalluf üle Palmanovaks. Ärgem unustagem, et saar on väike. Kokku elab saarel 1.1 miljonit inimest – natukene vähem kui Eestis.

Päikest saime lõpuks ka ja ujuda, kaks korda. Vesi ole kohalikule külm, meile ääri-veeri talutav. Kuidas sa ikka reisil käid, kui jalga helesinisesse merre korrakski ei tõsta!

Kolmas täiendus: kojusõit taksoga Tallinna lennujaamast. Kuna Tallink Takso on teatavasti üsna soolase hinnaga, kutsusime lennujaama järele tavalise Eestimaa takso. Lubati tulla viie minutiga. Tegelikkuses aga saabuti 20 minuti pärast. Sellest polnud midagi, Hispaania siestade tõttu olime juba harjunud ootama. Takso saabus, juht avas seestpoolt pagasniku luugi. Ootasime, kedagi autost ei väljunud. Okei, me ei ole ka maasikavahust tüdrukud ja saame oma kohvrid ise pagasiruumi tõstetud. Istusime autosse. Meid tervitas ähkiv ja puhkiv umbes 200-kilone taksojuht. No selged pildid, miks ta autost välja ei tulnud meid aitama. Sõitsime kodupoole. Taksojuht hakkas juttu puhuma, vene keeles:”Türgi, jah?”

Meie:”Ei, Mallorca!”

Tema:”Oo, Ameerika, Ameerika! Tulite läbi Helsinki, jah?”

Mina:”Mallorca on Hispaanias!”

Tema:”Aa, no Hispaania ka vahva!”

Tema ähkimise ja puhkimise saatel jõudsime ilusti koju, rohkem vahejuhtumeid ei olnud. Aga päris ilma vahejuhtumiteta ka ükski meie taksosõit iial ei kulge, tuline reegel! :)

Olgu, ei piina teid enam, paar pilti veel ja siis soovitus – sõitke Mallorcale!

DSCN2501-horz

IMG_0908-horz

IMG_0723-horz

3 testi elektriautodega – Leaf vs I-Miev vs Mia

Viimasel ajal on palju räägitud elektriautodest. Kaua sa ikka teooriat kuulad, vaja ise järele proovida. Ühel kevadisel päeval sai tehtud Elmo rendileping ning mindud esimest autot proovima. Selleks oli Nissan Leaf Zero Emission. Ütlen kohe ära, et tegu on kahe naisterahva puhtast uudishimust sooritatud sõitudega. Ühel neist 21-aastane sõidukogemus väga erinevate sõidukitega. Sellegipoolest ei sisaldaNissan-Leaf järgnev olulisi tehnilisi näitajaid ja muid soovitusi, kiitusi, laitusi. Lugeda saab puht isiklikku subjektiivset muljet, mis kujunes 3 erineva elektriautoga sõitmisel.

Nissanist: saime auto Haabersti rendipunktist. Auto oli ühendatud kiirlaadijasse ning saavutanud akutäituvuse 90%.  Käivitamine Start nupust ja pedaalid nagu automaatkäigukastiga autodel: pidur ja gaas. Salong oli ilus ja kaasaegne, pardakompuutri ja tagurduskaameratega, lisaks GPS ning eellaetud teave laadimispunktide asukohtadega. Hakkasime sõitma. Võtsime sihiks teekonna läbi linna ja pikki maanteed Haapsalu poole. Ristile jõudes oli akut natukene veel järel (tabloo lubas sõita veel u 40 km öko režiimis), ent õhtu oli juba hiline ning ei hakanud riski võtma, et keset ööd kuskil metsavahel sussid püsti läheks. Keerasime Ristil laadimispunkti ja andsime autole särtsu.

Mina isiklikult ootasin elektriautole omast vaikust, kuna pole ju mootori müra ega midagi, ent tegelikkuses on müratase üsnagi suur ja seda just maanteel. Vaikne on see auto uuel mustal asfaldil. Tavateel kostub sisse mühisev rehvimüra. Kaugtuled on üsna kehvakesed. Kuna meil puudus kogemus aeglase laadijaga laetud aku vastupidavusega, siis ei julge kategooriliselt väita, et pikka maad ei julgeks selle autoga ette küll võtta. Kiirlaadijaga sõites (sealjuures öko-režiimil) tuleb söösta nii kiirelt kui võimalik ühe laadija juurest teiseni. Tänaval võib Nissan Leaf’i üllatavalt palju kohata, seega ilmselt peab siiski paremini vastu, kui meie lühikatse näitas.

Kiirendus on Nissanil meeletu. Julgelt võite 3-liitrise bensiinimootoriga Audiga joonele võtta – teie võidate. Mitte, et me oleks tohutut street-race’i Tallinnas pidanud. Lihtsalt nii on. Sujuv kulgemine, mugav juhitavus, piisavalt avar salong (ka pikale inimesele). Pealegi välimuselt on see auto üllatavalt kena. Auto moodi – ütleme nii.

Nissani maitse suus, otsustasime teisel päeval ära proovida ka Mitsubishi I-Miev’i.

mitsumievKuna eesti on E-riik, siis ka Elmo rent käib kiirelt ja mugavalt, ilma inimese vahenduseta. Sõlmid netis lepingu ja ülejäänud teeb ära sinu nutitelefon. Alustab autorenti, avab auto uksed, lukustab ja broneerib – mida hing veel ihkab!? Aa ja see näitab ka saadavate autode asukohta üle Eesti. Vaatasimegi valmis, et vaba I-Miev puhkab Tondil. Sõitsime sinna ja mis meile vastu tuli? – I-Miev! Grrr, keegi oli juba ette jõudnud! Mis seal ikka, nutifon lahti ja uurima järgmise vaba auto asukohta – Ülemiste. Davai, läki sinna!

Sel korral läks õnneks, auto oli olemas ning sõit võis alata. Nii väikese autoga ma vist enne sõitnud ei ole. Oh ei, valetan, olen kunagi tuttavalt laenanud Daewoo Matiz’i. See oli väike, aga kus seal oli palju ruumi! See selleks.

Olles ikka veel suhteliselt ehmunud Nissani kiiresti tühjenevast akust, otsustasime Tallinnast kaugemale mitte minna. Okei, läksime Viimsisse. Aku püsis muutumatuna täis. No olgu, sõidame veel edasi! Sõitsime. Aku ei näidanud väsimise märke. Jah, see küll tühjenes, aga tõeliselt teosammul. Mis on muidugi hea uudis. I-Miev’i üheks negatiivsemaks omaduseks on vast tema disain ja seda just juhi seisukohalt võttes. Nimelt jääb esiakna ja küljeakna vahele raam, mis oluliselt segab nähtavust. Ristteedel vasakpöördeid tehes tuleb pikalt end ette kaelkirjakuks sirutada, et veenduda, kas kuskilt teisi autosid ei lähene. Saab hakkama.

Müra on sama, mis Nissanil, kui ma nüüd õigesti mäletan. Küll aga on vedrustus väga jäik. Tallinna teedel loksudes raputab sisikonna kergelt läbi küll. Kiirendus on okei, ent kõvasti viletsam kui Nissanil. Sisu on ka robustsem ja plastikulisem. Paar tundi sõitu Tallinna vahel, sageli seistes fooride taga ja siis taas gaasi tallates, oli aku tagastamishetkeks ikka veel suhteliselt täis. Lubas sõita veel u 157 km. Me ei viitsinud rohkem.

Paar nädalat on möödunud sõidust I-Mieviga, kui täna saime proovida kolmandat huvipakkunud elektriautot – Mia Electricu’t. Vot see auto on fun, fun, fun. Tõeline meestemagnet. Rõõmsa tuju ja tähelepanu allikas. Vaadake ise! miaSee on nagu mini-mini buss. Asja teeb veel eriti lõbusaks fakt, et juhiiste on ees keskel, üksi. Juhi selja taga külgedel on veel ruumi kahele inimesele (on mudeleid ka rohkemate istmetega). Midagi ilusat salongis ei ole. Käivitussüsteem erineb harjumuspärasest. Jah, sa keerad algul autovõtit, ootad, kui tablool hakkab vilkuma täht “D” ja kostub piiks. Auto on sõiduvalmis ehk siis teisisõnu JUBA Drive (tõlge: sõitma) asendis. Vasakul on suur ümmargune nupp, millele vajutades saab muuta auto sõidusuunda – tagurdada “R”. Muid funktsioone ei ole. Käsipidur, primitiivsed puhurid, raadio (üllatavalt võimas, peab mainima). Küljeaknad on avatavad küljele libistades. Autouksed avanevad armsale lillekujutisele vajutades.

Sõidab see auto ka. Kiirendust pole ollagi. Väga suure pingutamise peale suutsin sellest välja meelitada kiiruse 73 km/h. Kurvides jäik – kipub otse minema. Sees istudes on tunne, et sõidad karbis, millel on rattad all. Mõeldud vaid siledatele teedele, konarlusi ei salli – kiliseb, koliseb ja rappub. Küll aga äratab see möödujates suurt tähelepanu. Kõikjal vaadatakse järgi, lehvitatakse, naeratatakse. Kohati tekib tunne, et ei asugi Eestimaal – inimesed on liiga meeldivaks hakanud :) Pikalt sellega sõita ei viitsi, kui aus olla. Mugavusi ei paku ei juhile ega reisijatele. Pakiruumi jätkub vaid ühele daami ridikülile, kui sedagi. See auto oleks ideaalne kodust poodi sõitmiseks, või linnasiseselt asjade ajamiseks. Thats it, nothing more. Okei jah, lõbusõiduks kah vahva.

Vot sellised lood ja laulud. Oli tore. Rohkem hetkel ei isuta.

Fotod Google’ist ja isiklikust kogust.

photo1(1)-horz

(kliki, kui soovid suuremalt näha!)