Kaks arga kalanaist ja julge haug

Eile õhtul oli kalastamiseks ideaalne ilm: vihmane, hämar, mitte palav. Sõitsin vanaema 90-aastaselt juubelilt kodu poole ja võitlesin endaga, et mitte keerata jõe äärde ja teha väike püük. Kalastustarbed olid mugavalt kaasas, nagu ikka. Aga ei, sõitsin koju.

Kodus mõtlesin tükk aega, et kuidas ma A-le küll ettepaneku teen, et kuule, lähme kalale! Esiteks oli ta terve päev koristanud ja kõik aknad puhtaks küürinud ja teiseks oli juba hilja ja tal vaja vara tõusta, et töönädalat alustada. Võtsin julguse kokku ja ütlesin oma soovi välja. Minu üllatuseks oli ta nõus. Supsasime riidesse, tegime sooja joogi kaasa ja asusime teele.

Esimene peatus oli ühe tiigi juures, kust on inimesed mõnusaid hauge välja tõmmanud. Veekogu oli vaikne ja peegelsile, tibutas õrna vihma. A ei olnud kunagi enne kala püüdnud, seeg atuli teha üks kiire seletus ja ettenäitamine ja püük võis alata. Täielik vaikus. Ei mingit kala. Pakkisime ridvad kokku ja suundusime mõned kilomeetrid edasi, jõe äärde.

Õhtu muutus hämaramaks. Jõgi sillerdas vastu mustavat salapära. Viskasime landid vette ja hakkasime haugi kohale meelitama. Ei läinud kaua, kui A lant jäi roogu kinni ja mingi nipiga seda enam kätte saada ei olnud võimalik. Lõikasin jõhvi katki, kinnitasin uue trossi ja uue landi ja püük jätkus. Mingil jehtkel käis meie ees suur sulps. Hüüatasin: oo, kala! Kuigi mingit kala ma ei näinud, aga eeldasin. Rullisime edasi.

Äkitselt tõmbus jõhv pingule. Tegin äkilise tõmbe ja hakkasin rulli enda poole kerima. Kala ma ei oodanud, nagu ikka, arvasin, et lant on vesiroosidesse kinni jäänud. Ja siis tegi rull imeliku ülevõlli tiiru ja veest hüppas välja suur haug, minu lant suus. Oh, sa perse! Minu esimene kala ja niiii suur! (Suur ilmselt meie jaoks, tavaline kalamees peaks selle peale vast peenikest naeru). Aga oma 3-5 kg oli see küll.

Hakkasin seda kalda poole rullima, aga kala ei andnud alla. Kahva meil polnud ja niisama ridvaga väljatõstmiseks ridavl jõudu ei olnud. A jooksis autosse ämbri järgi. Mina koukisin taskust paksu kummikatteg akinda ja püüdsin käsitsi jõhvi pingul hoida ja kala kaldale vedada. Ei õnnestunud. Saabus A ämbriga, püüdes kala ämbrisse saada. Haug võitles oma elu eest, ta oli libe ja siplev. Kaks naist teda püüdmas, kel mõlemil hirm kurgus pitsitamas – kõvad kalamehed ikka! :) Lõpuks sai A haugi ämbrisse, jama oli vaid see, et ämber oli ka vett täis ja nii raske, et seda koos kalaga libedalt jõekaldalt välja tõmmata oli võimatu. Kala hüppas ämbrist välja ja rabeles edasi, rebides ämbri A käest ja lükates seda jõesuunas minema. A, püüdes päästa ämbrit, sukeldus jõkke sellele järele. Mina olin sisimas ämbrist juba loobunud, ega tundnud selle üle mingit muret. Ent ämber sai päästetud. Päästetud sai ka haug, kel õnnestus siiski lahti rabeleda ja minema ujuda. Kahju.

Õues aina hämardus. Ärevus hinges, alustasime uut püüki. Tõstsin oma ridva vee kohale ja sulps, kukkus lant vette. Haug oli rabelemise käigus siiski jõhvi kallale saanud. Mis siis ikka, paneme uue landi – plekklandi. Mõtlemata, et see on tunduvalt raskem, kui plast-võisilikoonlant, tegin väikese üleõle viske ja kuulsin puulehtede sahinat. Jeps – vastas kaldal oleval puul üks ehe jälle juures. Sikuta või ära sikuta, aga lanti kätte saada võimatu. Mis siis ikka, lõikasin jõhvi läbi ja jätsin püügi selleks õhtuks sinnapaika. Põgenema saanud kala, 3 kadunud lanti ja märg A on piisav ohver üheks õhtuks. Üks soe tee ja lõbusas meeleolus tagasi koju.

Kaks arga naist ja julge haug.

964153_10201041998762815_402927129_o

Mida teha surnud lähedase asjadega?

Pealkiri ehmatas? Ei ole vaja. Järgnevat ajendas mind kirjutama statistika, milliste sõnade järgi on minu blogini jõutud. Ei lähe päevagi mööda, kui märksõnades ei esineks “kuidas matta urni”, “kus hoida urni”, “lähedase vaim kummitab”, “mida teha surnu asjadega” jne, jne.

Ma ei ole kaugeltki ekspert sellistes asjades, aga mõned aastatepikkused kogemused, lugemised, teadjate inimestega kohtumised jne on teatud teadmisi andnud. Jagan neid teiega, keda antud küsimused vaevavad. Kes aga sellistesse teemadesse ei usu, siis leidke endale muud paremat lugemist.

Alustuseks paar tõestisündinud lugu, et paremini asju mõista. Oli 20-ndates tore noormees, kes elas maal. Ta oli sõbralik, armastas loomi. Juhtus õnnetus ja noormees hukkus õnnetult. Õnnetuse toimumiskohta jäid meenutama alati värsked lilled ja foto. Foto, kus poiss oli väikese musta kassipojaga. See kass ei olnud tema oma. Perekond elas poisi surma väga üle. Ema võttis välja poisi asjad ja pani need igale poole välja. Riputas suure foto seinale. Poisi kasuisa, kes ei uskunud vaime ega muid paranormaalseid nähtusi, koges majas enneolematuid asju.

Ühel kaunil päeval ilmus nende maja hoovi kassipoeg – must. Ja enam ära ei läinud. Pildid ja esemed, mille ema oli peale poja surma väljanäitusele asetanud, hakkasid maha kukkuma, olenemata kindlatest kinnitustest.

Sain ühelt healt tuttavalt soovituse läbi lugeda Newton’i “Hinge rännak” ning samuti kinkida see raamat poisi emale. Tegingi seda. See muutis mu maailma ja minu arusaamist asjadest, mida enne küll uskusin, aga mida ei osanud lahtiste silmadega mõista. Raamatust natuke hiljem.

Teine lugu. Usun, et olen sellest siin varasematel aegadel ka kirjutanud. Sõbranna vanaisa oli surnud. Oli külm aeg ja matus lükati soojamasse aastaaega edasi. Urn vanaisa tuhaga seisis vanaema juures elutoas kapis. Läksime tema vanaemale külla, jäime ööseks. Magasime suures toas. Vanaema magas oma toas, uks vahelt kinni. Öö möödus rahulikult. Hommikune päike oli juba taevas, kui meie alles magasime. Järsku kuulsin kuidas keegi meie toas ringi käib, aeglaselt. Sammud jõudsid minuni ja jäid minu juurde seisma. Sel hetkel magasin näoga seina poole ja ei näinud, kes mu selja taga on. Kuna sõbranna vanaema on varajane ja uudishimulik, siis olin kindel, et ta tuli vaatama, kas me magame. Võõras kohas polegi viisakas kaua põõnata, keerasin end ringi, et vanaemale tere hommikust öelda, aga tuba oli tühi. Uks oli endiselt kinni ja sõbranna põõnas teises diivanis õndsa und.

Ma ei osanud sel hetkel midagi tarka mõelda. Keerasin end samasse asendisse tagasi ja üritasin uuesti magama jääda. Und aga ei tulnud, valge oli ka juba. Lesisin niisama, kui kuulen jälle – sammud. Käivad vaikselt, aga kuuldavalt mööda tuba ja tulevad minu selja taha. Jäävad seisma. Ja mis kõige huvitavam, on füüsiline tunne ka, et keegi seisab. Mõtlesin, et noh, nüüd on küll vanaema. Keerasin ringi – tühjus.

Pärast sõbrannaga arutasime seda mõne lausega ja unustasime juhtunu. Kuni aastaid hiljem, olles sellistes teemades rohkem kogenud ja teadmisi hankinud, sai seekordne juhtum meie jaoks teise tähenduse.

Või kolmas lugu. Mõned aastad tagasi tuttav mattis oma ema. Nagu ikka lahkunutest, jääb nendest järele hulk asju. Tuttav, hoides kinni ema mälestusest, hoidis kinni ka tema asjadest. Mingil ajahetkel ta tõdes, et just ema asjad olid need, mis kippusid purunema või ära kaduma. Et nende mõne aastaga on esemetest üsna vähe veel järele jäänud. Juhus? Oh ei.

Öeldakse, et mõttel on suur jõud. Nii ka asjadel. Energia tõmbab energiat. Kui inimene sureb ja me paneme välja tema pilte ja asju, mis eluajal meie riiuleid ei katnud, siis nende esemetega hoiame me hinge siin maailmas kinni. Elavate maailm aga ei ole koht surnute jaoks. Vaatamata sellele, et tegu on olnud meile kalli inimesega, võib tema energia hakata meile halvasti mõjuma. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegemist on siiski teispoolsusega, mida meil ei ole võimalik täielikult mõista ja veel vähem kontrollida.

Kui su lähdane elaks, sa ei lukustaks ju teda igaveseks ühte tuppa kinni. Ei kataks ta aknaid musta papiga; ei võtaks temalt tema vabadust elada. Aga sellisesse olukorda me paneme ka hinge, kes tänu meile ei saa edasi minna. Mida rohkem me tema asju ja pilte välja kraabime, seda tõenäolisemalt teeme karuteene nii endale kui talle. Ja siis hakkavadki asjad juhtuma. Lahkunu energia hakkab ise neid asju nö hävitama või märku andma, et laske mul minna. Jah, ma saan aru, et raske on mitte leinata ja kurvastada. See kõik on meie loomulik käitumine.

Mõtleme nüüd, et tegu on pelgalt asjadega, millesse on jäänud lahkunu energia. Ja kui nüüd jõuda urnini, mis tegelikkuses ka sisaldab päris inimese tuhka, siis ei pea olema rakteiteadlane arusaamaks, millise karuteene me teeme urni kodus hoides. Seda siis nii endale kui ka hingele. Ja milleks üldse hoida sellist asja kodus? Kui meil oleks kirstumatus, me ei hoiaks ju kirstu aastaid teises toas. Ütlete, et ei saa hoida, laip läheb haisema ja mädanema. No kujutleme, et sellist asja nagu kõdunemine, ei toimuks. Ikka ju ei hoiaks kirstu koos omaksega alles. Või mis?

Kui inimene on siit ilmast lahkunud, siis tuleb ta ka korralikult ära saata. Lahkuma = ära minema. Isegi reaalses elus, kui keegi hakkab ära minema, ja teine hoiab teda kinni, siis üldjuhul sellest head nahka ei tule. kas jäädakse bussist maha või tuleb kellegagi tüli või jäädakse vihma kätte jne. Siin me saame veel midagi parandada. Kehast lahkununa teise ilma, aga mitte. See on lõplik selleks korraks. Naasmist ei toimu. Seega, kui sa armastasid oma pereliiget, sõpra, lähedast elu ajal, austa tema hinge ka pärast surma ja lase tal minna.

Sa ei pea kraapima kõiki surnu asju nähtavatelt kohtadelt ära, ega ära viskama (parem oleks muidugi, aga SA EI PEA!). Kui on urnimatus, leia lähim sobivam aeg ja mata urn maha. Kui matmiseks läheb aega, ära hoia urni kodus. Krematooriumis on täiesti võimalik urne hoiustada. Või siis äärmisel juhul pane see kuhugi kõrvalhoonesse, milles ei elata (ka mitte koduloomi). Kui hakkad kandma lahkunu ehteid, siis kindlasti lase need eelnevalt tema energiast puhtaks puhastada. Kui oskad seda ise teha, tee kindlasti.

Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis tagasi raamatu “Hinge rännak” juurde. See ei ole juturaamat. See raamat vastab enamiku teie küsimustele hingeteema vallas ja palju rohkemgi. Raamatuga tutvuda saate siit: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/hinge_r%C3%A4nnak/24537

Kaotades lähedase, me leiname, meil on valus. Meil on valus, et MEIE ei näe neid enam; et MEIE ei saa nendega enam rääkida ega vahvaid asju koos teha. Meie lein on egoism. 100% puhas egoism. See ilmselt pole ravitav. Me kogeme rõõmu, me kogeme valu. Me oleme inimesed. Ja kui meie hulgas on taaskord inimene vähem, laskem tal minna ja olgem õnnelikud ja tänulikud selle aja eest, mis meile elu andis koos veeta. Nad ei tule tagasi – pole mõtet neid takistada minna paremasse paika.

freedom-of-soul

Foto: Google

Türgi, Kemer. Mai 2013 (täiendatud)

Jõudis kätte väga kaua oodatud puhkusereis. Lennuk pidi väljuma esmaspäeva öösel vastu teisipäeva kell 5:30. Eelmisel päeval olid uudisteportaalid täis lugusid, kuidas Eesti turiste Türgist tagasitoov lennuk on purunenud. Varuosa oodati 24 tundi Londonist, inimesed veetsid ootetunnid oma kohvrite otsas. Sellised uudised ei tekitagi turvatunnet, kui hakkad mõtlema, et selle sama katkise osaga lennukiga pead Türki reisile sõitma. Mis seal ikka – õnneamuletid kaasa ja taksot kutsuma! Üllatus, üllatus – helistades läbi kuus taksofirmat, sain igalt poolt vastuseks, et vaba autot pole. Mis mõttes ei ole? Esmaspäeva öösel? Kas taksojuhid magavad või on tõesti tööpäeva öösel kell kolm tohutu rahvamass liikvel? Lõpuks pakuti rendiautot, kirjadeta ja takso kilomeetri hinnaga.

Lennujaamas kulges kõik tavapäraselt. Lendu teenindas Smartlynx lennuk, mis on istmeid nii täistipitud, et isegi lühemal inimesel on jalgade jaoks pea olematu ruum. Lend kestis 3,5 tundi, sujuvalt. Lennujaamas võtsid meid vastu kaks Novatoursi esindajat Koit ja Helena. Koit oli non-stop plädisev eestlane. Mis rahvusest oli aga Helena, jäigi arusaamatuks. Tore ja lahke neiu, kes nii eesti kui ka vene keelt rääkis vigadega. Mis tegi tunnise bussisõidu hotelli väga lõbusaks. Ikka heas mõttes. Väikeseid noppeid Helena jutust:

“Türklased eriti alkoholi ei tarbi, küll aga joovad kanget teed ja seda 200 tassi päevas”

“Ümber Kemeri on erinevad linnud (linnad). Kohe tuleb esimene lind.”

“Liikluses olge väga ettevaatlik! Nad ei lase eriti inimesi üle tee. No jah, kui te juba keset teed olete, nad ei sõida teist üle, aga võivad hakata piipima.”

“Varsti jõuame hotellidesse, kahel reisijal on pime, ilma aknata tuba. Loodan, et Eestis teile juba räägiti sellest.” Kõik hakkasid bussis ringi vaatama, et issand, kellel selline tuba siis on? Me istusime hiirvaikselt, sest selline pidi just meie tuba olema – väike, pime, aknata ja suunaga sisehoovi. Aknaga toa eest oleks reisirahale veel lisaks 200 euri küsitud. Näkku siis. Selle raha eest saaks Eestis vist juba ehtsa akna osta. Pole hullu, las olla siis pime.

Millegipärast on alati nii, et kui transfeer eestlasi hotellidesse veab, jään mina alati viimasesse hotelli. (Meenutagem siinkohal üht eelmistest blogidest, kus ma ka alati liikluses ja mujal viimane olen). See on juba aastaid nii olnud. Samas muidugi on see tore ka – ei ole hunnik kaasmaalasi samas hotellis. Buss lõpetas oma tiiru ja meie hotellini sõitsime vaid meie ja 2 Eesti keskealist daami. Check-ini tehes saime kohe jutu peale ja selgus, et ka neil on pime ja aknata tuba. No, mis siis ikka.

Vedasime kohvrid tuppa ja suur oli meie üllatus, kui selgus, et tuba on nagu tuba ikka. Isegi aken oli. Jah, hotelli siseaatriumi poole, aga mis siis sellest? Muu oli kõik olemas, kapid, televiisor, dush, shampoonid, föön, konditsioneer, külmkapp. Ei tea, miks meid niiviisi oli ära hirmutatud.

Edasine nädalake kulges vahejuhtumiteta, kui välja arvata neid hordides Türgi mehi tüütamas. Kuna Kemeris midagi eriti vaadata ei ole ja reisi eesmärk oli puhkamine, siis ekskursioonidel me ei käinud. Küll proovisime ära Hamhami – Türgi sauna ja türgi teed. Käisime kohaliku bussiga Antalyas; shoppasime, päevitasime, ujusime ja sõime. Jah – sõime! Kuna tegu oli all-inclusive paketiga, siis kõik söögid olid hinnas. Ja süüa oli palju. Türklane sealiha ei söö, lammast ei pakutud, aga kana ja kalkunit oli lademes iga päev. Eriti suur valik oli aedvilju igas värvis ja olekus. Taimetoitlasele paradiis. Aga ka paradiis võib ühel hetkel üksluiseks muutuda.

Ootasime pingsalt midagi teistsugust õhtulauale. Viimasel päeval tehtigi – väljas basseini juures oli üles pandud grill, kus elaval tulel küpsetati kanašašlõkki ja friikartuleid. Laadisime restoranis sees taldriku salatit täis ja suundusime mööda basseini äärt grilli poole. Olime ainukesed – ülejäänud juba einestasid. A läks ees ja mina mõni meeter tagapool järele. A oli peaaegu kohal, kui grillist lahvatas suur leek välja, mis levis sekundiga üle kogu väliköögi. Kokad jooksid momentaalselt sealt eemale. Jäime A-ga seisma nagu soolasambad ja siis ütles A, et see ju gaasigrill, et selleks kokad ära jooksidki. Hirm plahvatuse ees pani meidki sealt, taldrikud käes, minema jooksma. Peast käis läbi tuhandeid mõtteid: ümber on klaas, kui kõik plahvatab, saame kildudega pihta; kuhu vajaduse korral peitu viskuda; kuhu taldrik panna, et pildistada (jah, ka sellele jõudsin mõelda – turist ju) jne jne. Osa sööjatest oli püsti tõusnud ja vaatasid asja eemalt, teine osa sõi rahus edasi ja ei märganud midagi. Töötajad jooksid ringi nagu sipelgad – Saku Lätte-stiilis aparaadilt kisuti tünn pealt ja valati leekidele. Kuskilt leiti ka tulekustuti, millest paiskuv pulber mattis viimsegi tuleleegi. Nii palju siis grillkanast ja friikatest… Mis seal ikka, läksime ühte sadamarestorani selle reisi viimast õhtusööki nautima. Aga mida sa naudid, kui toidulõhna peale on kohal ka kõik selle tänava kassid! Vaesed loomad :(

Kasse oli kõikjal. Enamik neist kohe-kohe poegimas. Ühe pargi ääres nägime armsat kassikuuti “Cat Cafe”, kus kiri, et lähedal asuvasse hotelli on võimalik jätta loomade tarbeks raha. Millegipärast ei usu me sellesse, et see raha kasside abistamiseks kunagi jõuabki. Menüü kassi kohvikus oli ühehülbaline – kausike vett.

Eriline shoppaja ma ei ole, seega poodlemisest midagi rääkida ka ei ole. Kui vaid väike juhtum kella ostuga. Nägin lennuki pardaajakirjast mõnusat unisex Ice Watch kella, mis kohe meeldima hakkas. Kuna mul aga neid kellasid on ka juba omajagu, siis 65 euro eest ma seda osta ka ei soovinud. Nagu lõunamaale kohane, müüdi ka Kemeris meid-in-tshaina kuutshi-muutshi järeletehtud kaupa. Ja seal kirevate vidinate seas ilutses ka minu Ice Watch – kõigest 5 euri. Kohe ma seda ära ei ostnud, ootasin päevakese. Ise veel tegin nalja, et raudselt ostan selle ära ja juba hotelli jõudes kell enam ei tööta. Üllatus-üllatus, nii ka juhtus.

Kõmpisime tagasi, et toode välja vahetada. Öeldi moka otsast sorry ja anti mulle teine kell. Võtsin kella kätte, astusin meetrijagu eemale ja kõlks! kukkus sellelt nupp ära. Andsin selle müüjale tagasi, et näe, katkine! Mees pomises midagi ning võttis riiulilt kolmanda samasuguse kella. Kiskus pealt kaitsekile ja ütles, et see on korras. Andes oma tooniga mõista, et kao juba minema. Noh, kui nüüd norida natukene, siis klaasil oli väike kriibe ja üks imemini mõlk, aga ma tõesti ei viitsinud temaga seal enam vaielda. Kell töötas, seega 5 euro eest toodet küll. Siiani töötab. Ptüi, ptüi, ptüi. Ilmselt kuni selle päevani, mil ma ta lõpuks käe peale panen…

Päikest oli palju, vesi mõnusalt värskendav. Puhata sai, õlut lõpmatuseni tasuta. Suve algus on tehtud.

Koju jõudes ootas mind trahv valvefirmalt, kuna ma ei vastanud telefonile. Fakt, et minu teine kontaktisik vastas, neid ei rahuldanud. E-maili avades ootas mind aga veel vahvam uudis, Tele2 arve summale ligi 700 euri aprilli kuu eest. Utoopilised 27 parkimist 70 euri eest ja ligi 600 eurone leppetrahv tähtajalise lepingu lõpetamise eest. Mis aga kõige toredam, ei ole ma ei parkinud ega lõpetanud ühtegi lepingut. Pretensioon edasi saadetud minu ärikliendi haldurile, sain vastuseks paar päeva hiljem paar rida: tänan probleemi edastamise eest! saatsin Teie kirja edasi klienditeenindajale, kes vastab Teile smsi teel. SMS-I TEEL!!!! TÄIESTI USKUMATU!

Kas tuleb kunagi ka päev, mila saab rahulikult hingata ja olla, ilma et miski imelik juhtumine nurga tagant ei varitseks?

UUENDATUD:

Türgi kohvist. Nõukaajast mäletame, kui kuskilt toodi ja saadi kohviubasid, need olid ikka need ehtsad kiidetud Türgi kohvioad. Või oli see vaid nimetus, ei tea. Igaljuhul kiitlevad Türki tutvustavad brožüürid, et kohv on just alguse saanud nende maalt ja sealt võib saada parima kohvielamuse. Kas tegelikkus on ka nii roosiline või lahvatab reaalsus hoopis millegi muuga meile näkku?

Reisinud erinevates “soojamaariikides”, võin kohvielamuse võtta kokku üheselt: maitsetu, vesine, lahustuv. Ühesõnaga mõttetu jook. Ma ei ole eriline kohviekspert, aga kohvil ja kohvil suudan vast vahet teha. Käisin eile massaažis ja tuli Türgi reisist juttu. Minu massöör Andrey on palju reisinud mees ja tal on alati huvitavaid lugusid rääkida. Jutt läks Türgi kohvi peale. Kuidas ta reisis Türki, Istanbuli. Teades, et seal riigis on kiidetud kohv, pidi ta selles juba hotellis pettuma – kõikjal pakuti vaid lahustuvat lörri. Läks siis linna poodidesse ube otsima. Mida ei ole, seda ei ole. Mitu päeva otsinguid, leidis ta kuskilt väikese turu, kus müüdi kohviubasid. Ostjaid oli väga palju, järjekorras seisis umbes kakssada inimest. Andery võttis sappa ja seisis selle järjekorra ära. Ostes aga selgus, et igale inimesele müüakse max 200 grammi ube. Kui tahad rohkem osta, pead minema uuesti järjekorra lõppu ja selle ära seisma.

Ka meie hotellis oli lahustuv kohv. Jacobsi kirjadega. Esimest korda elus, ma pean ütlema, et mulle isegi hakkas see kohv meeldima. Võrreldes Kreekas või Egiptuses jooduga, oli see lausa heaven.

Nagu me juba paljud teame, et juhuseid ei ole, siis täna vanalinna kohvikus einestades, sattus mulle kätte reisifirma ajakiri, kus ilutses 2 reklaami – Türgi ja Ameerika. Ja mida ma sealt esimesena nägin? Loomulikult kiidusõnu Türgi kohvi kohta – bull shit! Ameerika reklaam aga ei valetanud, kõik seal kirjasolev on ka tõsi. Võimalik, et on ka tõene ood Türgi kohvile, aga ei mina, ega mu palju reisinud sõbrad-tuttavad pole seda seal riigis iial maitsta saanud. Kui keegi teist tahab vaielda, ootan kommentaare. (lisatud foto reisireklaamidest).

türür

image

Türgi 30.04.-7.05.2013 269 Türgi 30.04.-7.05.2013 256 IMAG0089 IMAG0094 IMAG0119 Türgi 30.04.-7.05.2013 062 IMAG0155 IMAG0121 Türgi 30.04.-7.05.2013 072 Türgi 30.04.-7.05.2013 090 Türgi 30.04.-7.05.2013 102 Türgi 30.04.-7.05.2013 143 Türgi 30.04.-7.05.2013 216 Türgi 30.04.-7.05.2013 255 Türgi 30.04.-7.05.2013 298

icekell

tele2