Sport on meestele – naine olgu ilus!

Seda lugu ärgitas mind kirjutama sõbranna, kuigi järgnev on suht soolane amps, ei olnud algselt plaanis sellest pasundada. Niisiis – mõnus neljapäevane õhtu, spordisaal ja kaks korvpallinaiskonda eelolevaks võistluseks sooja tegemas. Mina istusin lauakohtunikuna puldi taga, valmis skoore salvestama. Saabus kohtunik, ainukene mees selles naistekarjas. Istus pläraki keset kohtunike lauda ja hakkas tüdrukuid alkulmu vaatama, siis pöördus minu poole küsimusega:

“Kes need on?”

Mina:”Mis mõttes, kes need on? Harrastuskorvpallurid?”

Tema:”Miks nad korvpalli mängivad? Miks nad fitnessis või aeroobikas ei ole?”

Olen hetkeks sõnatu sellise küsimuse peale: “Ju siis meeldib. Liigutama ju peab ja seltskond on tore.”

Tema:”Fitness on ka liigutamine.”

Mina:”Jah, on küll, aga see ei ole tiimisport ja pole nii lõbus ja huvitav jne.”

Tema:”Nii, ma ütlen nüüd ausalt, et naised spordis….hmmm…no võtame näiteks naiskuulitõukajad, no vaata neid! Sellistel naistel ei olegi elus muud väljundit, kui kuuli tõukamine, nad ei sobigi mujale. Ja samamoodi vaata neid korvpalli naisi. Neil ei ole midagi muud siin elus või ei saa midagi muud lihtsalt!”

Mina:”Ära hinda raamatut kaane järgi!”

Selle peale tekkis hetk vaikus, vaatas mulle pikalt otsa ja ütles:”Jah, seda küll” ning sellega oli teema lõpetatud. Õhku jäi vaid küsimus, kas see jõudis ka temani või mitte.

Ma ei ole mingi feminist ega midagi, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas paljud mehed ei saa aru, et ka naised on suurepärased tippsportlased. Juba füüsilises mõttes ei saa naised paljudel aladel meestega võrdselt võistelda, mis ei tee neid, kui naisi, viletsamaks. See on puhas anatoomia. Meenub ühe kuulsa endise tennisisti John McEnroe, kes hiljem mänge televiisoris kommenteeris, märkus US Openi naiste finaali ajal (mängisid Venus Williams ja Lindsay Davenport): “Noh, ärgem unustagem, et tegu on ikkagi naistega…see ei ole professionaalne tennis, aga meelelahutuseks hea küll”.

Nüüd jätkuks natukene teemast välja. Sattusin eile History kanalilt saadet vaatama, kus tänapäeva Inglismaal kutsuti kokku 3 perekonda, kes olenevalt nende ajaloolistele juurtele pandi elama üleeelmisele sajandile vastavatesse elutingimustesse – üks perekond vaeselt, teine kesklassi ja kolmas kõrgklassi. Kodud, miljöö, riided, kombed ja tööd olid 1-1le matkitud aastatest 1800. Peatun siinkohal keskklassi perekonna juures. Ema oli kodune, lapsed samuti. Pereisa käis kuskil kontoris ümbrikuid kokku liimimas ja adresseerimas. See oli tol ajal üsna kõrgepalgaline töö. Kodus valitses vaid isa sõna. Nii naised kui lapsed võisid rääkida vaid siis, kui isa seda lubas. Mees võis käia ja tulla, millal tahtis, teha, mida tahtis ja elada, kuidas tahtis. Naisel mehe tegemiste kohta pärimisõigust ei eksisteerinud. Tema kohus oli vaadata, et mehel oleks puhtad riided ja toit laual. Punkt.

Pärast katse läbimist said kõik asjaosalised muljetada. Keskklassi naine oli šokeeritud, kuidas oli võimalik üldse naisena vanadel aegadel elada?! Naine oli, kui ei keegi. Tal ei olnud midagi teha, kodust väljas käia ei tohtinud, hoolitses vaid mehe eest, kes teda, kui naist tähele ei pannud. Ta mainis, et kui see naine oleks kodust minema jooksnud, siis mitte keegi poleks isegi märganud tema kadumist…nii tühi koht oli olla naine. Ja siit tekib küsimus – kas 200 aastat on tõesti liiga vähe mõne mehe jaoks, et sellest “mees ja maailm” rollist välja astuda?

korvpallid

Foto: Google

Amatsoonid vibu laskmas

Imeline kuum ja päikeseline pühapäev leidis meid Koerust Koeru Viburajalt. Meid tervitas ülimeeldiv ja sõbralik omanik Triin, kes tutvustas vibusid, tehnikat ja viis meid metsarajale 3D loomi jahtima. Iga uue raja ees esitas ta meile lõbusa mõistatuse ja rääkis vanarahvapärimustest. Väga vahva ja huvitav. Igaühel olid oma nooled ja vibu ja loomade laskmine käis punktide peale. Lõpus loeti punktid kokku ja igaüks sai mälestauseks diplomi. Kaks ja pool tundi värskes õhus ja puhtas Eestimaa looduses tegi meie neli kõhtu väga tühjaks. Suundusime Jänedale, kus oli mingi laadataoline üritus. Pugisime punnud täis ja sõit tagasi Tallinna poole. Tore päev oli.

Täiesti omaalgatuslikult võtan reklaamida http://www.vibulaskmine.ee ja soovitan sõbrad kokku ajada ja mängima minna! Ülilahe üritus!

Kivi kotti, head põrumist ja muud sellised väljendid siia ei sobi. Kuidas siis jahimele öelda: nool silma?

Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 056 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 062 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 107 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 113 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 119

Minu elu esimene Maijooks – tehtud!

Ilm ja tervis olid soosinud seda kaunist laupäeva, mil umbes 13 000 naist kogunes Tallinna Lauluväljakule, et läbida 7 kilomeetrit. Toimus Maijooks 2012. PiltRõõmu teeb selle asja juures see, et kõigile on leitud just talle sobiv ala: ajavõtuga jooks, ajavõtuta jooks, käimine ja kepikõnd. Kuna mina isiklikult pole iial suutnud joosta, isegi mitte väiksena ja peenikesena kehalise kasvatuse tunnis, siis nüüdseks kergelt ülekaalulisena, veidi valutavate liigestega keskealävel olles, ammugi mitte. Seega käimine on ideaalne ala. Seda ma jaksan ja oi, kui palju rohkemgi veel.

Naisi kogunes, jooksualade neiud olid juba teele läinud, kui kõlas käijate stardipauk, millele ergutuseks lehvitas rahvale rõõmsalt kaasa Kristiina Shmigun-Vähi isiklikult. Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma olen teda üldse nö elusuuruses kunagi näinudki. Vist ainult telepidli vahendusel. Jube väike tüdruk, kuidagi arvasin, et ta on suurem. A noh, sangareid esitletakse ikka suuremana :) Pilt

Ja siis me läksime. Ma ei salli masse, trügimist ja veelvähem võõraid inimesi nö oma privaattsoonis. Sellisel massiüritusel, aga tuleb selle kõigega tahes-tahtmata leppida. Ise sinna ju ronisin, eks! Reeglites oli öeldud, et lapsed, koduloomad ja mehed tuleb jätta raja taha. Millegipärast oli osa naisi seda korraldust siiski ignoreerinud ja oma titekärudega tuhandete trügivate naiste vahele end sisse sättinud. Ka koeraomanikud ei pidanud keeldu millekski. Küll aga olid mehed tublid, kes ergutasid raja ääres, küll lauldes ja pilli mängides. Kärudest siiski pikemalt nüüd – kuna juhuseid EI OLE, siis need kärud olid täpselt nii minu ees, taga kui igal pool ümber. Vähemalt mulle tundus nii. No las olla siis, mõtlesin, võib olla polnud neil lapsi kuhugi panna. Küll ma mööda lippan!

Jah, lippad sa küll! Olin tulnud dressikaga, mille all varuks spordipluusi ei olnud. Viga! Õues oli 20*C ja absoluutne tuuletus. Ja mida kiiremini ma liikusin, seda rohkem möödus minust inimesi. Peenikesed, sportlikud ja trimmis naised, ok…AGA, kui minust hakkasid mööduma silmnähtavalt väga ülekaalulised inimesed ja seda veel nii muuseas lonkival sammul, siis tundsin, kuidas hakkan ärrituma. Ja mitte ärrituma nende peale, pigem vastupidi – väga tublid ja lahedad naised, et end liigutavad, vaid enda peale – kas ma olen siis tõesti niiiiiiii möku???? Ok, ma ei ole 50-kilone ega samas kaalu ka 100 kilo. Miks ma edasi ei liigu? Ja siis ma kujutlesin, kuidas varsti liuglevad minust mööda ka käijate taga startinud kepikõndijad; laululaval pakitakse kokku atribuute ning finishijoont, kui mina üksi alles kohale jõuan. Jube piinlik. Lisasin sammu.

Poole tee peal pakuti juua, see ergutas natukene. Jube palav oli, aga samas väga tore. Kilomeetrid lendasid taldade all linnutiivul. Natukene enne Lauluväljakule jõudmist hakkasid kaks nii umbes 50-60-aastast hallipäist naist jooksma. Silkasid ja trügisid kõikvõimalikkude nippidega rahva vahelt läbi – ikka ruttu, ruttu finishisse. Ise teavad, kas jooksevad või kõnnivad, aga see stiil, KUIDAS nad seda tegid, meenutas mulle turumutte, kes hommikuti juba enne kukke turuvärava taga ootavad ja selle avanemisel peaaegu, et uksega sisse jooksevad, et kõike ikka esimesena kätte saada. See, et ma siin nüüd seda kõike kirjeldan, teeb minust endast vist ühe suure suuga turumuti… Pilt

Finišis ootas igaüht keemiline spordijook ja iga-aastane nännikott. Ma ei ole seda isegi veel põhjalikult läbi jõudnud vaadata, aga tundus, et enamik träänist koosnes reklaam-brožüüridest. Sponsoritelt ilmselt.

Ei, tegelikult oli tore. Ilm oli ilus, inimesed olid rõõmsad, rada imekerge. Super! Tänud korraldajatele! Kohtume järgmisel aastal!

P.S. Fotosid saab alati suuremana vaadata, kui neile klikid!