Mida teha surnud lähedase asjadega?

Pealkiri ehmatas? Ei ole vaja. Järgnevat ajendas mind kirjutama statistika, milliste sõnade järgi on minu blogini jõutud. Ei lähe päevagi mööda, kui märksõnades ei esineks “kuidas matta urni”, “kus hoida urni”, “lähedase vaim kummitab”, “mida teha surnu asjadega” jne, jne.

Ma ei ole kaugeltki ekspert sellistes asjades, aga mõned aastatepikkused kogemused, lugemised, teadjate inimestega kohtumised jne on teatud teadmisi andnud. Jagan neid teiega, keda antud küsimused vaevavad. Kes aga sellistesse teemadesse ei usu, siis leidke endale muud paremat lugemist.

Alustuseks paar tõestisündinud lugu, et paremini asju mõista. Oli 20-ndates tore noormees, kes elas maal. Ta oli sõbralik, armastas loomi. Juhtus õnnetus ja noormees hukkus õnnetult. Õnnetuse toimumiskohta jäid meenutama alati värsked lilled ja foto. Foto, kus poiss oli väikese musta kassipojaga. See kass ei olnud tema oma. Perekond elas poisi surma väga üle. Ema võttis välja poisi asjad ja pani need igale poole välja. Riputas suure foto seinale. Poisi kasuisa, kes ei uskunud vaime ega muid paranormaalseid nähtusi, koges majas enneolematuid asju.

Ühel kaunil päeval ilmus nende maja hoovi kassipoeg – must. Ja enam ära ei läinud. Pildid ja esemed, mille ema oli peale poja surma väljanäitusele asetanud, hakkasid maha kukkuma, olenemata kindlatest kinnitustest.

Sain ühelt healt tuttavalt soovituse läbi lugeda Newton’i “Hinge rännak” ning samuti kinkida see raamat poisi emale. Tegingi seda. See muutis mu maailma ja minu arusaamist asjadest, mida enne küll uskusin, aga mida ei osanud lahtiste silmadega mõista. Raamatust natuke hiljem.

Teine lugu. Usun, et olen sellest siin varasematel aegadel ka kirjutanud. Sõbranna vanaisa oli surnud. Oli külm aeg ja matus lükati soojamasse aastaaega edasi. Urn vanaisa tuhaga seisis vanaema juures elutoas kapis. Läksime tema vanaemale külla, jäime ööseks. Magasime suures toas. Vanaema magas oma toas, uks vahelt kinni. Öö möödus rahulikult. Hommikune päike oli juba taevas, kui meie alles magasime. Järsku kuulsin kuidas keegi meie toas ringi käib, aeglaselt. Sammud jõudsid minuni ja jäid minu juurde seisma. Sel hetkel magasin näoga seina poole ja ei näinud, kes mu selja taga on. Kuna sõbranna vanaema on varajane ja uudishimulik, siis olin kindel, et ta tuli vaatama, kas me magame. Võõras kohas polegi viisakas kaua põõnata, keerasin end ringi, et vanaemale tere hommikust öelda, aga tuba oli tühi. Uks oli endiselt kinni ja sõbranna põõnas teises diivanis õndsa und.

Ma ei osanud sel hetkel midagi tarka mõelda. Keerasin end samasse asendisse tagasi ja üritasin uuesti magama jääda. Und aga ei tulnud, valge oli ka juba. Lesisin niisama, kui kuulen jälle – sammud. Käivad vaikselt, aga kuuldavalt mööda tuba ja tulevad minu selja taha. Jäävad seisma. Ja mis kõige huvitavam, on füüsiline tunne ka, et keegi seisab. Mõtlesin, et noh, nüüd on küll vanaema. Keerasin ringi – tühjus.

Pärast sõbrannaga arutasime seda mõne lausega ja unustasime juhtunu. Kuni aastaid hiljem, olles sellistes teemades rohkem kogenud ja teadmisi hankinud, sai seekordne juhtum meie jaoks teise tähenduse.

Või kolmas lugu. Mõned aastad tagasi tuttav mattis oma ema. Nagu ikka lahkunutest, jääb nendest järele hulk asju. Tuttav, hoides kinni ema mälestusest, hoidis kinni ka tema asjadest. Mingil ajahetkel ta tõdes, et just ema asjad olid need, mis kippusid purunema või ära kaduma. Et nende mõne aastaga on esemetest üsna vähe veel järele jäänud. Juhus? Oh ei.

Öeldakse, et mõttel on suur jõud. Nii ka asjadel. Energia tõmbab energiat. Kui inimene sureb ja me paneme välja tema pilte ja asju, mis eluajal meie riiuleid ei katnud, siis nende esemetega hoiame me hinge siin maailmas kinni. Elavate maailm aga ei ole koht surnute jaoks. Vaatamata sellele, et tegu on olnud meile kalli inimesega, võib tema energia hakata meile halvasti mõjuma. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegemist on siiski teispoolsusega, mida meil ei ole võimalik täielikult mõista ja veel vähem kontrollida.

Kui su lähdane elaks, sa ei lukustaks ju teda igaveseks ühte tuppa kinni. Ei kataks ta aknaid musta papiga; ei võtaks temalt tema vabadust elada. Aga sellisesse olukorda me paneme ka hinge, kes tänu meile ei saa edasi minna. Mida rohkem me tema asju ja pilte välja kraabime, seda tõenäolisemalt teeme karuteene nii endale kui talle. Ja siis hakkavadki asjad juhtuma. Lahkunu energia hakkab ise neid asju nö hävitama või märku andma, et laske mul minna. Jah, ma saan aru, et raske on mitte leinata ja kurvastada. See kõik on meie loomulik käitumine.

Mõtleme nüüd, et tegu on pelgalt asjadega, millesse on jäänud lahkunu energia. Ja kui nüüd jõuda urnini, mis tegelikkuses ka sisaldab päris inimese tuhka, siis ei pea olema rakteiteadlane arusaamaks, millise karuteene me teeme urni kodus hoides. Seda siis nii endale kui ka hingele. Ja milleks üldse hoida sellist asja kodus? Kui meil oleks kirstumatus, me ei hoiaks ju kirstu aastaid teises toas. Ütlete, et ei saa hoida, laip läheb haisema ja mädanema. No kujutleme, et sellist asja nagu kõdunemine, ei toimuks. Ikka ju ei hoiaks kirstu koos omaksega alles. Või mis?

Kui inimene on siit ilmast lahkunud, siis tuleb ta ka korralikult ära saata. Lahkuma = ära minema. Isegi reaalses elus, kui keegi hakkab ära minema, ja teine hoiab teda kinni, siis üldjuhul sellest head nahka ei tule. kas jäädakse bussist maha või tuleb kellegagi tüli või jäädakse vihma kätte jne. Siin me saame veel midagi parandada. Kehast lahkununa teise ilma, aga mitte. See on lõplik selleks korraks. Naasmist ei toimu. Seega, kui sa armastasid oma pereliiget, sõpra, lähedast elu ajal, austa tema hinge ka pärast surma ja lase tal minna.

Sa ei pea kraapima kõiki surnu asju nähtavatelt kohtadelt ära, ega ära viskama (parem oleks muidugi, aga SA EI PEA!). Kui on urnimatus, leia lähim sobivam aeg ja mata urn maha. Kui matmiseks läheb aega, ära hoia urni kodus. Krematooriumis on täiesti võimalik urne hoiustada. Või siis äärmisel juhul pane see kuhugi kõrvalhoonesse, milles ei elata (ka mitte koduloomi). Kui hakkad kandma lahkunu ehteid, siis kindlasti lase need eelnevalt tema energiast puhtaks puhastada. Kui oskad seda ise teha, tee kindlasti.

Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis tagasi raamatu “Hinge rännak” juurde. See ei ole juturaamat. See raamat vastab enamiku teie küsimustele hingeteema vallas ja palju rohkemgi. Raamatuga tutvuda saate siit: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/hinge_r%C3%A4nnak/24537

Kaotades lähedase, me leiname, meil on valus. Meil on valus, et MEIE ei näe neid enam; et MEIE ei saa nendega enam rääkida ega vahvaid asju koos teha. Meie lein on egoism. 100% puhas egoism. See ilmselt pole ravitav. Me kogeme rõõmu, me kogeme valu. Me oleme inimesed. Ja kui meie hulgas on taaskord inimene vähem, laskem tal minna ja olgem õnnelikud ja tänulikud selle aja eest, mis meile elu andis koos veeta. Nad ei tule tagasi – pole mõtet neid takistada minna paremasse paika.

freedom-of-soul

Foto: Google

Pervert, kummitus või süütu puhkaja?

Eile öösel avastasin esimest korda elus, et üks võõras inimene võib minus surmahirmu tekitada. Kui mu sõbrad arvavad teadvat, et maailmas kõige rohkem ma kardan madusid, siis tegelikult nad eksivad. Jah, need elukad on minu jaoks äärmiselt ebameeldivad, aga ära ma põgenema ei hakka, kui rästik kännu peal minuga tõtt tahaks vaadata. Tegelikult kardan ma üle kõige midagi muud, aga sellest ma siin ei kirjuta. Sellest pole ka järgnev episood.

Lühidalt, eile olid mul sõbrad külas, plaanisime arvutis nende reisimarsruuti, kui tuli e-mail teatega, et virmaliste võimalus on üsna kõrge. Kell oli juba hiline ja väljas pime. Võtsin sõbrantsi T-ga ühendust ja selgus, et ta ei ole kunagi virmalisi näinud, et võiksime neid jahtima minna küll. Mõeldud, tehtud.

Tallinna vaatleja jaoks ideaalseim virmaliste vaatluskoht on Türisalu pank. Selge ilma korral muidugi. Kottpime ja ilmakaar perfekto. Natuke enne Türisalu panka on väike kohake, kus see 24h pood on (ma ei tõesti ei tea neid kohanimesid kunagi). Kilomeeter enne poodi, tee ääres ja pimedas seisis tumesinine vana Opel. Millegipärast jäi see mulle minnes juba silma, kuigi tuled olid tal kustus ja pargitud korralikult teepervele. Auto oli sätitud lahtise värava ette, mille taga ei paistnud muud kui suur kottpimedus. Ma ei saanud isegi aru, kas see värav oli kellegi aeda või siis eratee algus.

Kuna eesmärk oli virmalisi püüda, siis ununes see Opel kiirelt. Omavahel me sellest kordagi ei rääkinud. Aga virmalised olid lahedad. Pangale oli enne meid juba sissesättinud fotohuviline statiiviga. Istusime seal tunnikese ning nautisime vaatemängu. Umbes kella 1 paiku öösel startisime tagasi kodu poole. Möödunud 24h poest ja suubunud taas kottpimedusse, märkasime jälle seda Opelit. Tundus, nagu keegi istuks seal sees.

T:”See auto seisis enne ka siin”

Mina:”Jaa, ma ka kusjuures panin enne tähele”

T:”Aga ma ei näinud enne, et seal keegi sees istuks. No ma nii täpselt ei vaadanud ka”

Mina:”Mhmh, ma ka ei pannud tähele. Jube imelik, et niiviisi tunde pimedas istub ja ta vaatas sinna värava poole, aga seal on ju pimedus.”

T:”Väga kahtlane.”

Mina:”Tahad, lähme vaatame, äkki tal on abi vaja või on surnud!?”

T:”Ma mõtlen küll, et peaks vist minema.”

Keerasin auto ringi ja sõitsin tagasi. Möödusime autost kurvi taha ning keerasime taas ringi. Lülitasin sisse kaugtuled ning sõitsin väga aeglaselt mööda teepeenart Opeli suunas. Peatusin täpselt auto ees. Oli näha, et keegi istub juhiistmel ja vaatab üksiti väravate suunas pimedusse. Mingil hetkel taipas ta, et keegi on seisma jäänud ning keeras aegluubis näo meie poole. See kõik oli nii aeglane nagu oleks aeg seisma jäänud. Pingutasin oma silmi, et tema nägu näha. Näo asemel oli lubivalge ja hägune aimatav kandiline peakuju, millel silmadeks suured mustad augud ja suuks peeneks pigistatud kriips.

Oi, see oli õudne!!! Ma ei karda õudusfilme, ma ei karda inimesi. Samamoodi pole ma iial T-d kiljumas ega kartmas kuulunud. Aga seda me tegime – ühest suust kukkusime röökima ja kiljuma. T kisas:”Anna gaasi!”
Mina, suures ähmis, ei saanud aru, kus autol käigukang on. Selle asemel, et  tegeleda põgenemisega, ei saanud ma ikkagi  silmi sellelt silmadeta lubjanäolt. Kriipi! Mis kriipi? Kriipi kuubis, ausalt!

Saime minema, mõlemad kohkunud ja kananahas. Kui te arvate, et meil oli seal aega veel autonumbrit vaadata ja kirja panna, siis eksite. See võis olla, kes iganes: puhkaja, luuraja, piilur, pervert või inimene, kellel tulid sõites tervisehädad ja ei suutnud ise abi kutsuda. Seda me aga teada ei saanudki, oma elu sai tähtsamaks. Ja ilmselt polegi kahel naisterahval vaja minna kahtlases pimedas kohas passivat näota meest torkima. Uhhh, jubeeee.

Pilt võetud internetist, illustratiivne.

Surnu urn kaminasimsil – õnn või õnnetus?

Oma lemmikteema, esoteerika, olen kuidagi unarusse jätnud. Aeg viga parandada. Kiirelt ja lühidalt ütlen, kes ei usu eelmistesse ja järgnevatesse eludesse; kummitustesse ja vaimudesse ja muusse sarnasesse, siis järgnevast jutust sa enda jaoks midagi huvitavat ei leia. Kes aga usub, siis laske heamaitsta.

Millest alustada? Ehk üldisest, nagu surm ja sellele järgnev. Nagu tänapäev on näidanud, siis urnimatused on kogumas üha rohkem populaarsust, kui nii võib öelda. Kui küsida inimestelt, miks nad just põletatud tahavad saada, siis ega midagi tarka vastust sealt peale selle, et “ei taha, et ussid mind sööks”, tule. Aga, kullakene, mis sinul sellest enam, kas ussid sind söövad või ei? See on sinu surnud keha, mille hing on maha jätnud. See ei tunne, ega kuule enam midagi ju. Üks tark raamat kirjeldas surma väga lihtsalt – see on nagu vana mantli äraviskamine. Sina oled hing, keha on mantel. See on vana ja sul ei ole seda enam vaja, sa viskad selle minema. Unustad. Ostad uue ja parema. Nii ongi. Aga loomulikult, eks see on sügavalt igaühe enda asi, kas ja kuidas ta oma pereliikmeid matab või millist teed peaks lähedased minema tema enda surma korral. Pilt

Teine asi on juba tuhastatud keha säilitamine urnis. On mitmeid põhjusi, miks peale inimese surma urni kohe maha ei maeta. Külm aastaaeg või pereliikmete erimeelsus matmise osas või midagi muud. Targem inimene jätab urni seniks krematooriumisse selleks ettenähtud hoiuruumi. Rumalam viib koju. Ja asjad hakkavadki juhtuma…

Tooksin paar näidet. Me kõik teame, et igal inimesel ja objektil ja isegi sündmusel on oma energia. See salvestub. Paljudel kordadel isegi nö etendub uuesti (olnud sündmuste kuulmine, nägemine) järgnevate inimeste puhul. No a la näitena, et on maja. Ehitatud ütleme 1879. 1923.aastal on selles majas mees mõrvanud oma naise. Tänasel päeval on maja alles. Selles elavad uued inimesed, kes kuulevad aegajalt naise oigeid ja püssipauke. Ometi pole majas peale nende mitte kedagi. Hoone on sama, energeetika osaliselt sama, ent täienenud ajaloo jooksul. Ja maja mängib möödunud sündmusi ette nagu katkine plaat. Osa teist kindlasti arvab, et neil tänapäeval seal elavatel inimestel on luulud. I don’t think so. No vaba maa, usukuge, mida tahate. Aga see selleks.

Ma väga soovitan lugeda Newton’i raamatut “Hinge rännak”. Usun, et peale selle läbilugemist mõnedki teist hakkavad seda teemat palju teistmoodi nägema. Uskmatu ehk hakkab kahtlema oma uskumusteski. Mine tea.

Kui meie lähedane sureb, meil on valus, me igatseme teda ja kraabime välja hulga tema pilte ja asju. Karuteene. Ja seda just lahkunu jaoks. Meie energial on ületamatult suur jõud. Oma suure valu ja leina ja surnu asjade väljapanekuga me hoiame tema hinge lihtsalt kinni. Ta ei saa rahu, ega edasi minna. Ja asjad hakkavad juhtuma. Surma energeetika on surma energeetika. Hoides urni nö oma kodus kaminasimsil, hoiad sa ka surma kodus. Mis ei tähenda loomulikult, et nüüd riburadabidi hakkate kõik ära surema, vaid teie lähedane lahkunu hakkab teile märku andma, et te lahti laseks. Kuna tegemist on siiski nö kahe erineva “maailmaga”, siis me ei adu teispoolsusest tulnud märguandeid. Lahkuni hingel aga puudub keha, seega tema saab kasutada vaid talle käepärast vahendit – energiat.

Tegelikult see kõik on äärmiselt lihtne, kuid millegipärast kiilub mul selle seletamine hetkel kinni. Lühidalt, kui teil keegi lahkub, palun ärge hoidke urni kodus; ärge otsige välja meeletutes kogustes lahkunu fotosid ja esemeid! Te hoiate surnu hinge edasiminemast. Laske tal minna. Te kohtute niikuinii. Järgmises elus. Ja lohutuseks, olite seotud ka eelmistes eludes. Jah, meist enamik ei tea ega mäleta neid hetki ja elusid, kuid on inimesi, kes mäletavad. Palun, enne kui oma arvamuse asjast võtad, loe läbi “Hinge rännak” või muud esoteerilist kirjandust; surfi netis, vaata selleteemalisi dokumentaale. Tundmatu ja usukumatu, millesse sa pole uskunud, võib ühtäkki saada nii lihtsaks ja iseenesestmõistetavaks.

Enne, kui toon paar huvitavat näidet, tulen korra uuesti tuhastamise juurde tagasi. Kas te ei ole näinud saateid sellest, kuidas tuhastamisel võib sinu nö lähedase urni sattuda sinu pereliige koos tundmatu Nikolai tuhaga, või hoopistükkis on sinu vanaisa asemel kellegi teise ema tuhk? Luud, mis ei põle, visatakse pärast lihtsalt ära ja mitme surnu kremeerimise puhul on mitu surnut, aga üks tuhk… Mina näiteks ei taha seda.

Vaatasime emaga kunagi tolleaegsest Kesktelevisioonist saadet kremeerimisest, kus olid kuumakindlad kaamerad pandud siis ahju või olid need ahjud klaasustega, ei teagi täpselt, aga kõik, mis seal sees toimus, oli hästi näha. Surnukeha lükati ahju, süüdati tuli. Kuumus tõusis. Inimkeha hakkas kuumusele reageerima. Esialgu tõstis see üles käed, kõverdas põlved. Mingil hetkel kerkis sealt ahjupõhjast poolistukile, avanes suu… Ta väänles ja paindus leekides nagu lõkkesse visatud plasttaldrik, kuni andis alla ja pudenes osadena tagasi ahjupõhja. See oli ilmselt piisav elamus, et ennast ega oma peret mitte tuhastada lasta. Lasku need ussid siis heamaitsta! Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama…ja ei, ma ei ole usklik!

Lõpetuseks üks kogemus minu varasalvest. Läksime sõbrannaga tema vanaemale külla, jäime ööseks. Vanaisa oli natukene aega tagasi surnud ja urn tuhaga suuretoa kapis kevadet ootamas. Meie magasimegi selles samas toas. Mina diivani peal, sõbranna lahtikäivas voodis. Vanaemal oli oma tuba. Uks oli vahelt kinni. Vahemärkusena ütlen, et tema vanaemal oli komme vara ärgata ja siis tulla vaatama, kas kõik alles magavad. Kuna ta silmanägemine ei ole enam nagu nooruses, siis oma kontrollkäikudel ta kummardus iga magaja kohale, üsna näo lähedale. Nii…

Urn kapis, meie magamas. Käes oli hommik, aknast paistis sisse valgus. Ärkasin selle peale, et keegi kõndis toas ringi, tuli minu diivani juurde ja jäi seisma. Ma olin näoga seina poole. Mõtlesin, et vanaema on tulnud oma tavapärast uurimiskäiku tegema. Tundsin, kuidas ta mu kohale kummardus. Keerasin ennast ringi – tuba oli tühi ja uks kinni. Sõbranna magas. Ma ei osanud midagi mõelda ja proovisin edasi magada. Keerasin end tagasi näoga seina poole. Und ei tulnud. Olin vahejuhtumi juba unustanud, kui kuulsin uuesti samme. Samast toast ja oma lähedalt. Silmi ega keha pööramata tundsin, kuidas keegi kõnnib ringi ja jääb täpselt minu taha seisma. Kuigi ma teadsin, et toas kedagi ei ole, keerasin ennast ikkagi uuesti ringi, et selles veenduda. Sõbranna magas. Tuba oli endiselt tühi. Ma ei kartnud.

Tollel ajal ma ei olnud hinge- ja vaimuteemadega eriti kursis. Mul oli küll kogemusi selles vallas, aga ma ei osanud neid seletada, ega mõista. Hiljem aastatega teadmisi kogudes ja kohtudes erinevate oma ala inimestega, on selgunud, et mul on suur ja lai ja liiga tugev energia. Energia, millesse nö teispoolsus meelsasti haakub ja abi otsib. See pole tore. Ma ei taha seda. Aga ju siis peab nii olema. Ju ka sõbranna vanaisa tuli mu juurde, et öelda, et matke mu tuhk maha, laske mul minna! Ma ei saanud sellest tol ajal aru. Nüüd saan. Vanaisa siiski puhkab juba mullas.

Isegi, kui te ei usu neid teemasid. Isegi kui see kõik on teile nali või väljamõeldis või mis iganes, siis kaitske ennast ja oma perekonda – ärge hoidke urni kodus! See, et teie ei usu, ei tähenda, et neid asju ei ole olemas! Ma näiteks ei ole Eiffeli torni iial näinud – seega, seda ei ole olemas! Vaielge, kui soovite :)

Rahulikku õhtut!