Hobune, tüdruk ja usukuulutajad.

“Nagu muinasjutt!” ütles mu sõbranna, kui olin talle rääkinud loo, mis Rocca Al Mares ühel laupäeva hommikul juhtus. Aga eks muinasjutud sünnivadki elust enesest. Antud juhul oli siiski täiesti ilmsi juhtunud sündmusega.

Laupäeva hommik, kell 10.03. Sõitsin töölt koju suunaga Rocca keskusest mere poole. Oma tänavale keerates märkasin mööda Rocca promenaadi suurt täiskasvanud hobust tulevat. Hobune oli saduldamata, kaelas peenike nöör ja nööri otsas jooksis väike tüdruk. Esmapilgul tundus vaatepilt veider. Mõtlesin, et ju on ikka täiskasvanu ka kaasas. Hobused siinkandis ei ole harv nähtus muidu. Sõitsin 100 meetrit edasi ja keerasin maja hoovi, kui näen, et hobune on jooksma hakanud ja väike tüdruk püüab teda meeleheitlikult kinni hoida. Loom kappas võimsalt edasi, laps kukkus ja lohises meetrikese mööda maad hobuse järel. Õnneks lasi tüdruk nöörist lahti. 10 sekundi pärast oli loom silmist kadunud Paldiski maantee suunas.

Hüppasin peaaegu sõitvast autost välja ja üle aia. Haarasin telefoni ning helistasin päästeametisse. Teatasin ehmunud hobusest, kes tundmata suunas ajama oli pannud. Päästeametit hobune ei huvitanud, vaid nemad tahtsid teada, kuidas tüdrukul lood on. Laps oli end juba püsti ajanud ja kõndis pea norus minu suunas. Ütlesin, et lapsel on okei, aga et HOBUNE JOOKSEB LINNAS! Ikkagi neid see hobune ei morjendanud: “Proua, kuidas lapsel on?” küsis vanem daam juhtimiskeskusest. No mis ma nendega vaidlen! Kutsusin lapse enda juurde ja andsin telefoni talle, rääkis ise 112-ga. Lõpuks otsustasime dispetšeriga, et laseme kiirabil lapse üle vaadata. Politsei pidi niikuinii asja uurima tulema.

hobune

Vaatasin lapse luud ja naha üle. Esmapilgul mingeid vigastusi ei olnud, tüdruk ise ka ei kurtnud. Jäime tee äärde ootama. Sain teada, et loom oli 9-aastane ja tüdruk ise 8-aastane. Kuulasin juuksed püsti peas, kuidas ta oli loomaga üle liiklust täis Paldiski maantee tulnud. Õudukas! Varsti hakkasid paistma vilkurid – politsei jõudis kohale. Siis asusid nemad tüdrukut ülekuulama. Selgus, et plika oli Tabasalust pärit, hommikul bussiga Tallinna tulnud ja talli läinud. Seal töötavat tema tuttav tädi, kes oli lubanud hobusega jalutama minna. Politsei küsis, kuhu nad siis jalutama suundusid? Laps vastas, et Tabasalu metsa… Ja jätkuvalt ootasime me kiirabi. Lõpuks see tuli – 43 minutit hiljem. Minult võeti kontaktandmed ja lubati ära koju.

Kuna õues seismisega oli veidi jahe hakanud, tegin omale sooja teed. Istusin köögilaua ääres ja jõin. Kõlas uksekell. Mõtlesin, et ju siis politsei ikka tahab midagi juurde küsida ning läksin ukse juurde ja küsisin fonoluku telefoni: “Kes on?”. Torust hakkas kostuma õrna meeshäält, kes rääkis, et nemad on siin naabruskonnas liikumas ja tahaksid tulla külla ja mõned küsimused esitada. Midagi ütles ta veel, aga ma ei saanud sellest aru. Kuna järgmisel päeval olid valimised, siis arvasin, et ju mingi erakond pressib end tordiga tuppa mind meelitama. Igaks juhuks küsisin uuesti üle: “Ma ei saanud päris täpselt aru, kes te olete?”

Noormees: “Me oleme Jehoova tunnistajad!”

Mina (tüdinult): “Oh jumaaaal!”

Noormees (ülirõõmsalt): “Jaaaaa!”

Panin toru ära ja läksin teed jooma.

Näljase suu sündroom

No ausalt! See ei lõppe mitte kunagi! Reede. Pealelõunane aeg. Sättisin end kinno. Hea ja rahulik aeg filmi vaatamiseks – enamik inimesi on tööl, noored koolis või mujal hängimas. Vaikus ja tühjus – mida hing veel tahta võikski!

Enne seanssi otsustasin kohvi asemel väikese topsi külmutatud jogurtit (passionikastmega) saali kaasa haarata. Solarise piletikassade juures on mõned kuud olnud mugav jogurtilett, kus saab ise sobiva koguse magusat endale masinast topsi lasta ning lisanditega üle puistata. Ma ei olnud seal esimest korda. Võtsin topsiku ja sättisin selle jogurtikraani alla ja tõmbasin kangist – shahhh! Meenus pilt kasiinoaparaadist, millel paremal küljel kang ja esiosas sahtel, kuhu hea õnne korral münte sajab. Sadas mullegi, aga mitte raha, vaid jogurtit – rinnale, pükstele, saabastele. Kusjuures ma hetk enne tõmbamist vaatasin, et see nn kangialune oli kahtlaselt jogurtine. Pöördusin täpilise ja tilkuvana teenindaja poole, kes vaatas mind nagu ilmaimet ning küsisin salvrätte. Uurisin, et mis ajast neil masinad on kliente jogurtiga loopima õpetatud? Tibi ehmus veel rohkem ja pobises, et tops tuleb otse kraani alla panna. Halloo!! Huvitav, kuhu ta arvas, et ma selle topsi siis panin??? Kuna tema ei olnud süüdi, pühkisin end puhtaks ja leevendasin tema ehmatust paari pehmema naljaga.

Astusin saali. Viimasesse ritta. Tühjus. Mitte ühtegi hingelist. Heaven! Mõned minutid oli filmini aega, nii et haarasin telefoni ja kuulutasin A-le oma haruldasest ja rõõmutoovast kinoskäigust – ma olen üksi saalis!!! Jeee!!! Kell sai neli ja tuled hämardusid poole peale. Mugisin jogurtit ja tundsin end hästi. Minut enne täielikku pimedust astus sisse minuvanune naisterahvas. Käed kilekottidest pungil. Jõuluostud! Sättis end mugavalt kolmandasse ritta. Ekraan rullus mõnusa suminaga parajaks, saal tehti pimedaks ning film algas. Algushelide saatel sisenes veel üks naine. Istus keskele keskele. Ei, see ei ole sõnakordus! :) Ja nii me seal istusime kolmekesi, mina viimases, üks keskel ja kilekotimutt all.

Ma arvasin kohe, et nendest kilekottidest head nahka ei tule. Esimesed 3 minutit elasin üle, ehk kougib mingeid vajalikke asju ja jääb kuss. Möödus veel 5 minutit katkematut krõbistamist. Ja veel viis. Ja siis veel. 20 minutit meeletut krõbistamist. Püüdsin süveneda filmi, ausalt, ma siiani ei mäleta mitte üht stseeni sellest ajast. Võitlesin oma sisemise ärritusega. Kõrvus kostumas ema sõnad: “Sa ei saa teisi muuta! Ära pööra neile tähelepanu! Ära riku oma närve ja tervist teiste rumaluste pärast jne!” Tundsin füüsiliselt, kuidas adrenaliinitase kehas möllas ja kontrollimatuks tahtis muutuda.

Vaatsin seda keskmist naist ja imestasin tema kannatlikkuse üle. Kuigi, jah, mõned hetked tagasi oli ta endale kapuutsi pähe tõmmanud. Võib olla kaitses end täidesse nakatumise eest. Ma ei tea… Mul on sõbranna, kes käib ainult Artises, kus on popkornid ja sarnased krõbinad keelatud. Tavakinno ta ei tule. Õige otsus! Mina käin, kuigi ma ei suuda taluda seda lõputut nihelemist, kõva häälega filmide kommenteerimist, ginipurkide avamist, krooksumist, mobiiliekraanidega näkku valgustamist jne. Aga see juhtub tavaliselt täis saaliga, teismeliste või väga noorte kinokülastajatega. Ent 3 nooremas keskeas naisterahvast ja tühi saal!!! Andku jumal mulle kannatust!

Peale poolt tundi ägedat krõbistamist, oli selge, et naisel on kaasas oma krõpsud (oma söök on kinos keelatud!). Rasva ja sibula lehk hõljus juba viimase reani. Nüüd aitab! Mõtlesin kutsuda Solarise töötajad ja lasta neil kord majja lüüa. Kuid mis kaal on väikese meeterviiekümnese noore tüdruku sõnadel, kelle rinnus ripub märk sõnaga “Õpilane”?! Ma ei ole õiendaja ega möliseja. Vähemalt mitte võõrastega. Vähemalt mitte sageli.

Tõusin püsti, kappasin kontsade klõbinal alla kolmandasse ritta ja jäin naise juures seisma. Ühes käes hoidis ta krõpsupakki ja teises 2-3 rasvast läikivat kartulilaastu. Ütlesin talle, et äkki ta siiski märkas, et peale tema on saalis veel kaks inimest, kes on filmi eest raha maksnud ja tahaks midagi peale krõbina ka kuulda ja rahus filmi vaadata. Vaatas mind tükk aega ja vaikis. Jube loll tunne tuli peale. Naine oli viisaka välimusega, veidi ehk meigiga liialdanud. Sellest viimasest tähelepanekust ja tema vaikusest tingituna hakkasin mõtlema, et äkki ta on venelane. No siis on jama, seda juttu ma vene keeles küll ära ei suuda purssida. “Ma enam ei krõbista!” lubas ta sulaselges eesti keeles. Üks kilogramm ärevust eemaldus minust sekundiga. Ütlesin, et kallaku siis krõpsud välja endale kuhugi, aga et see krõbistamine on tõesti meeeeleeetuu! Ütles, et ei ole kuhugi kallata ja enam ei krõbista ning tõstis paki kõrvalistmele. Tänasin teda viisakalt ja lippasin oma kohale tagasi. Rahunesin maha ja lõpuks sain ka filmi vaatama hakata.

Ma ei tulnud selle peale, et stopper käima panna, aga ma võin vanduda, et ei kulunud 20 minutitki, kui näljane suu nõudis oma. Kolmandast reast hakkas tasahilju kostma taas krõbinat. Võib olla ehk gramm vaiksem või aeglasem, aga stabiilne. Ja nii paki lõpuni. Oh jah, no mis sa oskad öelda selliste inimeste peale?!

Ja see ei ole see koht, kus osa teist tahaks mulle öelda, et kui ei meeldi, siis ära roni sinna kinno!!! See on hoopis see koht, mis näitab taaskord inimeste hoolimatust kaaskodanike suhtes. Teen nagu tahan ja suva teistest! See on ikka nii veider suhtumine, millest ma ei hakka iial arusaama. Ma ei julge kinos vaikse koha ajal jookigi alla neelata, et mitte klõnksutada. Rääkimata, et ma läheks ülbelt fooliumkotiga teiste närve sööma. Süüdimatult.

Ah, üldse võiksin eraldi blogi avada oma kinoskäimiste kohta. Sellest saaks raamatu. Õnneks lipsaks sinna sisse ka mõni positiivse järelkajaga sõnavõtt :)

Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie kinodes võiks olla igal istmel kõrvaklappide ühendamise võimalus. Heli tuleb küll saalist, aga iga soovija saaks eraldi veel endale klapid pähe panna. See oleks igati mõistlik – ei kuuleks kõrvalisi helisid ja samas, kes ei talu tugevat volüümi, saaks klappidest kõike vaiksemini kuulata.

Foto: Google
Mature Man Eating Potato Chips in Movie Theater Auditorium

Laske heamaitsta ehk toidusõda Lidos

Mäletan, kuidas umbes kümme aastat tagasi Riias reisil käinud eestlased kiitsid nende ime-bistrood Lidot. Olevat see nii meeletult suur ja igasugust head ja paremat sööki täis, et ei suuda ära imestada ja otsustada, mida võtta, mida jätta. Ei olnud käinud, ei olnud näinud!

Aastal 2009 avas Tallinnas suure lärmiga uksed Solarise keskus, milles poole korruse ulatuses laius uhke ja eripärase sisustusega pererestoran Lido. See sama kuulus Läti superbistroo. Rahvas tormas uudistama ja õgima. Taaskord – ei olnud käinud, ei olnud näinud.

Möödus 2-3 aastat enne kui ma üldse sellesse keskusesse sisse astusin. Millal Lidosse jõudsin, ei mäleta. Peale selle, et sealt saab tõesti valida üle saja või rohkema ühemaitselise roa, on meelde süübinud ka alati kaasatulevad kõhuhädad. Ega loll ei õpi, ta läheb sinna uuesti. Õnneks saab need külastused ühe käe nüppudel kokku lugeda. Tualetis käike on ilmselt veidi rohkem.

See juhtus paar nädalat tagasi. Kuldse keskteena jäi lõunasöögi koha valikusse Lido. Olime kahekesi. A ruttas lõunapakkumiste leti juurde ja mina sättisin end kartuli ootesse. Mõtlesin teha erandi ja tavapärasele praekartulile proovida ahjukartulit – tundusid need mõnusad ümarad ja küpsed olema. Minu ees seisis pikk noormees, umbes 13-15-aastane (lapsed arenevad nii kiirelt, ega siin ei oskagi tänapäeval vanust ennustada). Vene poiss. Saabus kandikuga tema sõber, tükkmaad lühem noormees ja pressis end minu ja pika poisi vahele. Pikk hakkas Lühikese kandikule toitu laduma, jutt käis vene keeles: “Siin on sinu supike ja sinu saiake ja kohe saame kartulikesed.” Kuulan ja imestan, nii tihti räägivad venelased asjadest hellitaval keelel. Pole olnud mahti oma tuttavate venelaste käest küsida, et miks nii? Püüan meeles pidada.

Igatahes. “Kartulikesed” käes, astusid noormehed leti eest minema. Jäin ootele, et mind teenindataks. Millegipärast jooksevad kokad alati enne mind teise leti äärde, kööki, pliidile suppi segama või kurat teab kuhu. Kes kannatab, see kaua elab! “Ahjukartulid, palun!” ütlen kokapoisile. Kaarja liigutusega haarab ta virnast puhta taldriku ning kuhjab sinna kamaluga ümaraid kartuleid. Selle asemel, et taldrik turvaliselt mulle ulatada, kallab ta kogu kupatuse üle leti ääre mulle sülle. Et end natukenegi säästa, hüppan jalad harkis selg ees eemale. Seekord läks õnneks, jäin puhtaks! Kokapoiss vaatab mind mokk töllakil, nagu oleks see olukord vastupidine olnud – et mina oleks teda kartulitega loopinud!! Loomulikult mitte üht vabandust sealt ei tulnud. Ka mitte läti- ega venekeelset. Sain uued kartulid. Eks tegijail juhtub, mis seal ikka.

Mida kartulite juurde valida? Lihavarras oleks tore, müüjat pole. Vaatan edasi – oo, kapsarull, võtan selle. Sättisin end jälle leti ette ootereziimile. Olin esimene. Keda aga pole, on kokad. Mitte ühtegi. Kõik sebivad ja jooksevad hirmunud nägudega köögi ja pannide vahel. KONTROLL! Kaks vene keelt kõnelevat mustades ülikondades noort meest kõnnivad letist letti, toksivad oma ipade ja kirjutavad märkmikutesse, samal ajal mölisedes iga kokaga: potshemu? ja potshemu? No selge – jama on majas, tühja need kliendid! Las passivad! Ja passisingi. Noormees Lühike saabus minu kõrvale, kokka nähes pistis taldriku üle klaasääre ja hakkas süüa nõudma. Vaatasin üle õla tema poole alla ja koputasin ta varrukale: “Hallooo! Ma olen enne sind!”…”Aaa”, vastas Lühike ja tõmbas käe tagasi. lidoplönn

Samal ajal kui letitöötajad vastu päid ja jalgu said, märkas mind köögi ukselävelt üks noormees, kes otsustas seniks teenindama tulla. Küsisin kapsarulli. Selles kontrollide saginas olin kartuliloo peaaegu et unustanud, kui mulle ulatati 25-kraadise nurga all kastmest niretav taldrik. Instinktiivselt tegin sammu tahapoole, et mitte saada oranzi (issand, kas nad tõesti värivad oma kastmeid?) plöga ja ümmargusi kartuleid puhastele riietele. Mitte, et ma mustatele riietele oleks nad heameelega vastu võtnud :P Rull ja kartulid said päästetud, käsi limpsas oma osa. Kas kokk märkas oma kunstiteost? Hell no!

Kassas anti mulle lipik rahuloluankeediga. Irooniline, kas pole? Oo, kuidas ma teile veel kirjutan! mõtlesin ja hakkasin A-d otsima. Puhisesin ärritunult lauda. Rääkisin oma loo ära ja viha oligi läinud. Esiteks ei olnud meil pliiatsit, teiseks ei pannud ma suures ehmatuses tähele, mis olid noormeeste nimed ja kolmandaks ei usu mina, et miskit muutuks. Pealegi, kust need töötajad pärit on? Mingi aeg liikus jutt, et Lido tõi oma töötajad Lätist kaasa, elavad siin mitmekesi väikestes korteriuberikes. Miks ma peaks siis tema viletsa elu veel viletsamaks tegema?! Oleks ta mind meelega nende kartulitega loopinud, siis oleks teine asi.

Üks on kindel, Lidosse enam ei lähe ja teistele ka ei soovita.

Küll aga avastasin täna http://www.lido.ee lehelt huvitava lause… Neil on õigus – sealt saab kõike muud, kui maitsvat toitu, seal saab isegi kartulisõda! Vaata pilti!

lidonool