Amatsoonid vibu laskmas

Imeline kuum ja päikeseline pühapäev leidis meid Koerust Koeru Viburajalt. Meid tervitas ülimeeldiv ja sõbralik omanik Triin, kes tutvustas vibusid, tehnikat ja viis meid metsarajale 3D loomi jahtima. Iga uue raja ees esitas ta meile lõbusa mõistatuse ja rääkis vanarahvapärimustest. Väga vahva ja huvitav. Igaühel olid oma nooled ja vibu ja loomade laskmine käis punktide peale. Lõpus loeti punktid kokku ja igaüks sai mälestauseks diplomi. Kaks ja pool tundi värskes õhus ja puhtas Eestimaa looduses tegi meie neli kõhtu väga tühjaks. Suundusime Jänedale, kus oli mingi laadataoline üritus. Pugisime punnud täis ja sõit tagasi Tallinna poole. Tore päev oli.

Täiesti omaalgatuslikult võtan reklaamida http://www.vibulaskmine.ee ja soovitan sõbrad kokku ajada ja mängima minna! Ülilahe üritus!

Kivi kotti, head põrumist ja muud sellised väljendid siia ei sobi. Kuidas siis jahimele öelda: nool silma?

Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 056 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 062 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 107 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 113 Harku Kantri ja Vibulaskmine 2013 119

Liiklusliin 14900 – keda kotib?

Nonii, taaskord tagasi lemmikteemasse – liiklusesse. Miski uus ja huvitav projekt ilmunud – “Liiklusliin 14900”, mis kutsub inimesi läbi politsei halbu liiklejaid korrale kutsuma – “Kas Sind häirivad nõelujad, kihutajad, üle varvaste sõitjad? Vali liiklusliini number 14900 ja näita, et hoolid!”.

Mõte iseenesest hea, aga nende kodulehel kampaania videoid vaadates, lõi minu terav kriitikameel taas välja. Sõidab tibi linnas, sõelub ühest reast teise suuna näitamata. Keegi teatab sellest politseile numbril 14900, kus vastab muhe jõuluvana. Taat muheleb, naine pomiseb paar vabandust ja politseimees soovib head reisi. Jah, ma saan aru, kõik on sõbralik ja viisakas ja leebe nagu olekski tore, et me omavahel suhtleks. Aga eestlase jaoks, eriti teadliku ja ülbe liiklusrikkuja (teatud automarkide omanike) jaoks on selline asi nagu hane selga vesi. Pigem väike huumor, mille üle õhtul sõpradega õlleklaasi taga irvitada.

See on paljas telefoni kõne, mis ei too endaga kaasa mingeid karistusi. Eestlasele on vaja tugevat ja jõulist shokiteraapiat. Ei piisa soojast memmepaist: “Ole hea poiss, ära enam nii tee, eks!” Keda kotib!?

Mulle pandi see link lugemiseks, et “midagi sulle”. Jah, tõepoolest, midagi mulle. Mina, kes ma iga päev adun, et meie liikluskultuur läheb aina halvemaks ja ülbemaks ja et oleks aeg hakata enda närve säästma ja hoopis ühistranspordiga liiklema. Ausalt! Viimase aja fenomen on blondid tibid – jah, just nimelt blondid. Kes ilma suunata rida vahetavad ja su autole külje pealt sisse ujuvad, ilma et ise sellest teadlikudki oleks. Ei aita signaali andmine ega midagi. Jõudes temaga kõrvuti, et sisse vaadata, kes seal autos on, ilmub vaatepilt blondiiniga, kes usinalt mobiilis trükib, KAHE käega, sealjuures teele vaatamata ja gaasi vajutades. Mul oleks kah sellist autot vaja mis ise sõidaks, ilma et ma peaks juhi kohustusi täitma. Ja nagu ikka, nendega ei juhtu midagi. Mitte kunagi. Meie, viisakad liiklejad, peame mõtlema nende eest ka, oraaklina liikluses kümmet sammu ette nägema, säästma oma autot ja reisijaid, vajadusel lendu tõusma või veel parem – nähtamatuks muutuma. Kuigi tundub, et viimane ongi reaalsus – sinu autot lihtsalt ei nähta…

Oeh, siin ma nüüd jälle kirjutan, kuri Kati. Aga kas tõesti on liiklus see teema, milles ma peaks leebuma? Ma arvan, et mitte. See on meie elu ja igapäeva kõige ohtlikum osa, tahame me seda tunnistada või mitte. Jah, me kõik sureme kord, aga kas on sellele protsessile oma hoolimatusega vaja kaasa aidata? Kas on vaja süstida ja sõeluda, punast foori eirata ja vales kohas üle tee jalutada? Kas on vaja meeleheitlikult ja ohtlikult kõigist mööda kihutada, et siis järgmise punase foori taga uuesti kohtuda? Kas? Kas? Kas? Vastus on lihtne ja selge – ei!

Ma tõesti ei tea, kas see 14900 kampaania on uus või vana, aga ega see halba muidugi ei tee. Iseasi, kui suur on selle kasutegur ja kas on mõistlik sellele palju raha kulutada? Eks aeg annab arutust…

Kampaaniaga saad tutvuda siin: https://www.politsei.ee/et/nouanded/liiklus/liiklusliin.dot

Mida aga tegelikult vaja oleks vaadata (ehk tuleb mõistus koju), on siin: http://www.youtube.com/watch?v=PE6n3B7oxBM

P.S. Osa viimase video kohutavatest kaadritest on ehtsad! Vaadake, mõelge ja turvalist liiklemist!

Miks soomlane kisab?

Ei taha kuidagi õhutada rahvustevahelist vaenu ega kedagi solvata järgnevaga, kuid kahtlustan, et kuidagipidi see siiski nii välja kukub.

Võtame soomlased. Pean silmas just neid, kes siin Eestis käivad. Ma olen seda aastaid juba mõelnud ja ka teistegagi arutanud, miks nad peavad nii hirmsasti kisama? See on kohutav!

Täna, minnes R-kioskisse, mille ees on Neste bensukas, ehmatasin suure lärmi peale ära. Vaatan, et mis värk on? Kaks meest tangivad oma autosid, nende vahel on umbes 50 cm ja räägivad (loe:röögivad). Peatusin hetkeks ja ohkasin. Sisenesin kioski, panin masinast kohvi jooksma ja vaatamata sellele, et putka uks oli kinni ja aparaat müristas ube jahvatada, ma kuulsin seda kisavat möla ikka edasi. Uskumatu! Ja siis meenus mulle miski jutt mustadest ja tšurkadest, keda on Soome (eriti Helsingi) täis. Kuna soomlane on aastasadu olnud truu oma rahvale ja erilisi võõraid laastajaid läbi ajaloo neid nö seemendamas pole käinud, et uut verd saada ja geene puhtana hoida, siis on riiki lastud võõralt maalt tulijad. Me kõik teame, mis võib juhtuda, kui oma sugulasega lapsi saadakse.

Nad on juba kõik nii ühte nägugi läiMieskuoro Huutajat 2008nud ju. No ja kui see sugulusgeeni asi ongi näiteks tõene, siis võib nende kisamiskombe panna deformeerunud kuulmisorganite arvele. Okei, nali naljaks, aga see lärmamine on fakt, häirivalt ebameeldiv fakt.

Ja tegelikult ma ei ütle isegi nende kohta midagi väga halvastigi. Palju halvemini arvatakse Soomes ju meist, eestlastest. Meie mehed on kõik pätid ja naised on litsid. Tunduvalt räigem seisukoht, peaks mainima.

Sellega seoses meenub üks aastatetagune seik. Serena veepargi populaarsematel aegadel läksime sõbrannaga ka sinna sulistama. Soomlasel ilmselgelt ei ole keeruline mõista, mis keeles me räägime. Natuke saime vees lustida, kui kohale ujusid kaks meest. Tõenäoliselt isa ja poeg ja kukkusid juttu tegema, et kas me eestlased ja kas Tallinnast? Sõna “Tallinn” oli nende jaoks nagu põlev tikk bensiinile. Üritasime viisakalt eemalduda. Olime alles tulnud ja piletit raisku ka ei tahtnud lasta, et sealt üldse ära minna. Kuhu iganes me läksime, lainetasid nad meie jälgedes, ujusid vastu nii vee alt kui ka pealt või hüppasid torudest meie lähedale vette. Asi hakkas juba väga pealetükkivaks muutuma. Kutsuti sauna ja hotelli ja restorani. Sõna “ei” polnud need mehed kuulnud. “Ei” ei mõjunud neile viisakalt öeldes, ega kurjalt nähvates. Aga miks pidigi – ma oleme ju Eesti naised ja Tallinnast, järelikult litsid. Punkt. Ma võin vast valesti mäletada, aga niimoodi meile vist isegi öeldi. Imestades, et kuidas siis üks hale ja vaene Eesti lits Soome mehele ära suudab öelda.

Põgenema me ikka kuidagi saime. Läbi talviselt külma ja pimeda ja tol ajal veel tundmatu Helsingi. Mööda võõraid tänavaid, autode tagant peaaegu roomates ja üle aedade ronides. Mine sa neid hulle Soome mehi tea! Meestele on tagaajamismängud alati meeldinud. See oleks olnud eriliselt hea saak ju – ikkagi kaks Tallinna litsi!

Ausalt öeldes ei tunne mina ühtegi litsi, ei ole tähelepanu ka selles osas väga teravdanud, ent lärmava soomlase tunnen iga kell ära ja mitte iial ei hakka sellist kisa aktsepteerima! Kui nüüd osa teist tahaks öelda, et venelane karjub ju ka. No las ta karjub, temal on teine temperament! Soomlane va külm põhjamaa inimene võiks ju ometi väheke reserveeritum olla!

Foto: Google.