Tsükkel.

Keegi targem teadis kunagi rääkida, et inimese eluetapid koosnevad 7-aastastest tsüklitest. Sa teed pikemas perspektiivis omale mingid kindlad plaanid ja kui aeg käes, siis avastad, et ei soovigi neid enam täita või puudub selleks vajadus. Aga elul on sinuga omad kavatsused. Tegelikult on elul alati sinuga omad plaanid, iseasi, kas sa lähed nendega kaasa või võitled kindlalt oma tahtmised välja. Aga ühte ma ütlen – kaotajaks jääd niikuinii sina. Kaotus aga omakorda ei ole alati üldse mitte halb. Pigem võiks selliseid olukordi kirjeldada kui küsimusi, mille vastused, mida sa küsimise hetkel ei teadnud ja ajaga võib olla isegi unustanud nendele mõtlemast – tulevad su juurde ise tagasi. Hetkel, mil sa neid kõige vähem ootad ja kõige rohkem vajad.
Sul on janu, juua pole kuskil, keegi sööb arbuusi ja pakub sullegi. Sul ei ole nälg, ent sa sööd seda inertsist. Janu kaob. Süvenemata, et arbuus koosneb ju vedelikust… Nii ka elus. Sa käid oma klappidega, olles kinni mingis konkreetses probleemis, mis vajab lahendamist, kuid kuidagi seda ei leia. Sinu ümber toimub igasuguseid muid asju, mis köidavad su tähelepanu, ent ei puutu üldse asjasse. Kuid tegelikult – juhuseid ei ole. Kõigel on oma eesmärk. Läheb aega ja mingil hetkel avastad, et küsimus, mis vajas väga vastuseid, enam neid ei küsi…klapid on kadunud ning kõik on oma kohale veerenud. Öeldakse ju, et kes otsib, see leiab. Tegelikkuses aga parimad leiud avastame just ilma otsimata.
Oled sa 21, 28, 35, siis mõtle sellele, mis toimus või toimub su elus? Kas kõik on sama? Nooremana ehk ei saa arugi, kui elu teeb kannapöörde ja muutub; kui uksed avanevad ja sulguvad, sest meil on vaja tormata ülehelikiirusel läbi elu. Jumala eest, et miski tegemata ei jääks ja kõikjale jõuaks. Tagantjärele maha istudes ja mõtiskledes just nendele numbritele oma elus, võin mina küll isiklikult öelda, et on toimunud mingisugusedki üleminekud, muudatused, uued suunad või lahendused. Alanud on uus etapp. 
Hetkel, olles viimaseid kuid veel 35-aastane, taipasin ma täna, et sellises elukeerises ei ole ma veel olnud ja liiga pikalt on elu kulgenud üht ja sama rutiini mööda. Üldse mitte igavalt ega üksluiselt, kui see nii võib siit tunduda, aga siiski tüüpmustri järgi. Selle mustri lõimed said otsa ning Elu kangastelgedele võib hetkeks puhkust anda. Seejärel kokku koguda uued lõngad, need omavahel mustrisse sobitada ning järgnevad seitse aastat väsimatult vokki tallata. Millistes toonides ja tehnikas saab olema see järgnev kangas?…


….

Päikesekiirtest läikimas tee
täna lahkun, sind unustan
hinges su soojust küll kannan veel
kuid saabuv öö selle purustab.
Kui kohtume taas, siis silma ei vaata
möödun sust külmalt ja jahedalt.
Aeg sul näitab, mida sa kaotad –
tundma ei saand sa mind lähedalt!

Minek…

Sa tulede lõõmas mu silmi ei näe
tunnete ahelas seotud on käed
tahaks sind hüüda, kuid mind sa ei kuule
sõnadeks suletud külmunud huuled.
Sa tuled ja lähed, vaid möödud minust
seal ma seisan ja unistan sinust.
Ükskord mind otsid ja vaatama jääd –
seal ilusas kohas tühjust vaid näed…