Värvi mind neegriks – hakkan usklikuks!

Ma ei taha siin nüüd ühtegi kommentaari kuulda ega näha, et ma olen poliitiliselt ebakorrektne või vaenulik rassist, kuna kasutan sõna “neeger”!! Minu jaoks isiklikult ei ole sellel sõnal mitte mingisugust negatiivset tähendust ega alatooni. Meie kodumaa mullal on tumedanahalisi nähtud üksikutel kordadel hilisemas ajaloojärgus. Me ei ole neid siia sisse toonud, neid ärakasutanud ega orjastanud ega mingil muul viisil kuritarvitanud. Seega ei saa Eestimaa pinnal eestlase poolt öeldud “neeger” olla vaenulik (kui just sihilikult selle sõnaga ei manipuleerita). Kuigi 2013. aasta maikuust ei ole sõna “neeger” ÕS-i järgi enam neutraalse märgistusega, siis Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk leiab, et kõnealune sõna siiski on Eesti kultuuriruumis neutraalne.

Ja nüüd siis asja kallale – Harlem Spirit of Gospel feat. Anthony Morgan. Jazzkaare raames käis see energiline koor Tallinnas esinemas. Ma tean, mis on gospel, aga kahjuks ei ole olnud elus võimalust ehtsat mustanahalist gospelkoori laivis kuulata. Tegelikult võimalus oli, kui Agoga Ameerikas käisime ja ühel kaunil pühapäevahommikul, kulda ja karda riietatud neegrinna meid kirikusse kutsus. Olime ennegi neid seal tänaval vaadanud (asus, meie öömaja mustade elurajoonis ja otse kiriku kõrval) ning unistanud näha ehtsat neegrite jumalateenistust. Ent miskipärast tol hommikul pidime viisakalt keelduma ja edasi minema. Õigesti tegime, nagu selgus, peale meie keeldumist muutus kullast tädike ekstreemselt kurjaks, kisas ja karjus meile kriiskaval toonil igasuguseid asju järele. Mida, õnneks ei mäleta. Pärast arutasime omavahel, et kurat teab, mis meiega oleks seal juhtuda võinud. Kaks valget nägu mustade kirikus, kes ei tea ega tunne nende kirikukombeid ega midagi. Või käib seal äkki valgete ohverdamine… Vast nii hull asi ei ole, aga minemata tol korral jäi ja rohkem meid sinna ka ei kutsutud.

Ma ei ole usklik. Enamik meist ei ole, ent kirik oli rahvast täis ja vastuvõtt oli super. Koor tuli energiliste rütmidega saali ning juba teise lauluga haaras inimesed istmetelt lahti ja pani kaasa plaksutama ning puusi nõksutama. Olgu öeldud, et Kaarli kiriku kirikuõpetaja oli koori enne hoiatanud, et ärgu nad mingit reageeringut oodaku, eestlane lihtsalt istub tuima näoga ja vahib (they just stare). Suur oli aga koori üllatus ja ilmselt ka rahva enda imestus, et 99% suutis sellesse lummavasse melusse sissesulada. Inimesed naeratasid, viskasid joped seljast ja rõõmustasid. Mingiks hetkeks tekkis massipsühhoosi tunne. Kuigi jah, eks neid usuasju nii nimetataksegi. Ja see oli see koht, kus ma mõtlesin, et vahet pole, usun ma jumalat või ei, aga kui meil oleks selline laulev ja rõõmustav kirik, oleks ma igal pühapäeval seal üks null kohal. Puhtalt emotsiooni pärast. Iga positiivne emotsioon ja energialaeng on inimesele vajalik, olenemata, kust see siis tuleb. (Välistame siin nüüd need nn “naudingud” mida perverdid või kurjategijad oma tegudest saavad).

Lugesin viimasest Psühholoogia ajakirjast oma ülitoreda kursaõe noorema õe Kadri Riisik’u artiklit “Ülitundlik inimene: Ma tean, mida sa tunned. Kahjuks!” Kirjutis empaadist ja ülitundlikust inimesest, tema tunnetest ja maailmavaatest ja selle tajumisest. Ilmselt on minu võõraim lugeja ammu taibanud (tuttav teab seda niikuinii), et ka mina olen üks ülitundlik hing. Jah, kahjuks! Kui ma lõplikult midagi saaks enda elust eemaldada, siis oleks see just see sama ülitundlikkus. Sellega elada on üliraske. See oleks nagu kuulda helisid tunduvalt kõvemini kui enamik. Häirivalt valjemini.

Ja just toimunud gospelkontsert tõi taaskord selle üliemotsionaalsuse välja. Kui väga ma ka ei püüdnud, ühest silmast nirises alatasa pisar välja. Teine silm oli veest niisama udune. No pole normaalne! Aga hing rõkkas! Sellegipoolest ei unustanud ma teha seda, mida alati – jälgida oma kaasmaalaste käitumist. Midagi üllatavat ei olnud – osa inimesi ei suutnud paigal püsida, kogu aeg oli vaja kohti vahetada ja mööda kirikut ringi joosta. Silma jäi veel perekond “Kuri”, kel ilmselt polnud õrna aimu, mis on gospel. Esimese loo ajal ma ei pannud neid tähele, küll aga hakkas pereisa silma loo alguses, mil esinejad kutsusid inimesi püsti tõusma ja kaasa rõõmustama. Ka nemad tõusid esialgu (ilmselt teiste järgi), kui aga hakkas pihta rütmikas muusika, vaatas pereisa kurja näoga enda ümber, raputas pead ja kamandas naise ja lapsed istuma. Seal nad siis istusid ja “kannatasid” terve kontserdi vältel. See on muidugi minu arvamus ja see ei pruugi olla õige.

Teiseks aga jäid silma 2 minuvanust naist, kes tundsid end “liiga vabalt”, astudes mustade saabastega kirikutoolile ja istutades end seljatoele. Ma tõesti ei tea, aga ma arvan, et kirik ei ole väga see koht, kus peaks jalanõudega toolidel talluma. Purjus peaga baaris, laululaval, jalgpallimatšil või vabaõhuetendusel – palun väga! Aga kirikus, oled sa usklik või mitte, võiks ikka väike aupaklikkus säilida. Arvan mina.

Igatahes, kes pole kunagi gospeldanud, sellele soovitan kindlasti. Ehtsat, neegritega, Ameerikast! Väga vinge ja niii positiivne, et lihtsalt sõnu ei ole.

Minu pühapäeva lõpetas veel uus Eesti film “Null. Punkt”, mis oli ka minu meelest ikka väga hea. Maitse asi muidugi. Isegi vist üks huvitavamaid ja parimaid, mis mina näinud olen. Kuigi väike hollywoodlus oli ka selles filmis – happy ending :)

Lisan paar pilti eilselt ürituselt. Koorist ja kahest “viisakast” daamist.

IMG_2375 IMG_2377

Näljase suu sündroom

No ausalt! See ei lõppe mitte kunagi! Reede. Pealelõunane aeg. Sättisin end kinno. Hea ja rahulik aeg filmi vaatamiseks – enamik inimesi on tööl, noored koolis või mujal hängimas. Vaikus ja tühjus – mida hing veel tahta võikski!

Enne seanssi otsustasin kohvi asemel väikese topsi külmutatud jogurtit (passionikastmega) saali kaasa haarata. Solarise piletikassade juures on mõned kuud olnud mugav jogurtilett, kus saab ise sobiva koguse magusat endale masinast topsi lasta ning lisanditega üle puistata. Ma ei olnud seal esimest korda. Võtsin topsiku ja sättisin selle jogurtikraani alla ja tõmbasin kangist – shahhh! Meenus pilt kasiinoaparaadist, millel paremal küljel kang ja esiosas sahtel, kuhu hea õnne korral münte sajab. Sadas mullegi, aga mitte raha, vaid jogurtit – rinnale, pükstele, saabastele. Kusjuures ma hetk enne tõmbamist vaatasin, et see nn kangialune oli kahtlaselt jogurtine. Pöördusin täpilise ja tilkuvana teenindaja poole, kes vaatas mind nagu ilmaimet ning küsisin salvrätte. Uurisin, et mis ajast neil masinad on kliente jogurtiga loopima õpetatud? Tibi ehmus veel rohkem ja pobises, et tops tuleb otse kraani alla panna. Halloo!! Huvitav, kuhu ta arvas, et ma selle topsi siis panin??? Kuna tema ei olnud süüdi, pühkisin end puhtaks ja leevendasin tema ehmatust paari pehmema naljaga.

Astusin saali. Viimasesse ritta. Tühjus. Mitte ühtegi hingelist. Heaven! Mõned minutid oli filmini aega, nii et haarasin telefoni ja kuulutasin A-le oma haruldasest ja rõõmutoovast kinoskäigust – ma olen üksi saalis!!! Jeee!!! Kell sai neli ja tuled hämardusid poole peale. Mugisin jogurtit ja tundsin end hästi. Minut enne täielikku pimedust astus sisse minuvanune naisterahvas. Käed kilekottidest pungil. Jõuluostud! Sättis end mugavalt kolmandasse ritta. Ekraan rullus mõnusa suminaga parajaks, saal tehti pimedaks ning film algas. Algushelide saatel sisenes veel üks naine. Istus keskele keskele. Ei, see ei ole sõnakordus! :) Ja nii me seal istusime kolmekesi, mina viimases, üks keskel ja kilekotimutt all.

Ma arvasin kohe, et nendest kilekottidest head nahka ei tule. Esimesed 3 minutit elasin üle, ehk kougib mingeid vajalikke asju ja jääb kuss. Möödus veel 5 minutit katkematut krõbistamist. Ja veel viis. Ja siis veel. 20 minutit meeletut krõbistamist. Püüdsin süveneda filmi, ausalt, ma siiani ei mäleta mitte üht stseeni sellest ajast. Võitlesin oma sisemise ärritusega. Kõrvus kostumas ema sõnad: “Sa ei saa teisi muuta! Ära pööra neile tähelepanu! Ära riku oma närve ja tervist teiste rumaluste pärast jne!” Tundsin füüsiliselt, kuidas adrenaliinitase kehas möllas ja kontrollimatuks tahtis muutuda.

Vaatsin seda keskmist naist ja imestasin tema kannatlikkuse üle. Kuigi, jah, mõned hetked tagasi oli ta endale kapuutsi pähe tõmmanud. Võib olla kaitses end täidesse nakatumise eest. Ma ei tea… Mul on sõbranna, kes käib ainult Artises, kus on popkornid ja sarnased krõbinad keelatud. Tavakinno ta ei tule. Õige otsus! Mina käin, kuigi ma ei suuda taluda seda lõputut nihelemist, kõva häälega filmide kommenteerimist, ginipurkide avamist, krooksumist, mobiiliekraanidega näkku valgustamist jne. Aga see juhtub tavaliselt täis saaliga, teismeliste või väga noorte kinokülastajatega. Ent 3 nooremas keskeas naisterahvast ja tühi saal!!! Andku jumal mulle kannatust!

Peale poolt tundi ägedat krõbistamist, oli selge, et naisel on kaasas oma krõpsud (oma söök on kinos keelatud!). Rasva ja sibula lehk hõljus juba viimase reani. Nüüd aitab! Mõtlesin kutsuda Solarise töötajad ja lasta neil kord majja lüüa. Kuid mis kaal on väikese meeterviiekümnese noore tüdruku sõnadel, kelle rinnus ripub märk sõnaga “Õpilane”?! Ma ei ole õiendaja ega möliseja. Vähemalt mitte võõrastega. Vähemalt mitte sageli.

Tõusin püsti, kappasin kontsade klõbinal alla kolmandasse ritta ja jäin naise juures seisma. Ühes käes hoidis ta krõpsupakki ja teises 2-3 rasvast läikivat kartulilaastu. Ütlesin talle, et äkki ta siiski märkas, et peale tema on saalis veel kaks inimest, kes on filmi eest raha maksnud ja tahaks midagi peale krõbina ka kuulda ja rahus filmi vaadata. Vaatas mind tükk aega ja vaikis. Jube loll tunne tuli peale. Naine oli viisaka välimusega, veidi ehk meigiga liialdanud. Sellest viimasest tähelepanekust ja tema vaikusest tingituna hakkasin mõtlema, et äkki ta on venelane. No siis on jama, seda juttu ma vene keeles küll ära ei suuda purssida. “Ma enam ei krõbista!” lubas ta sulaselges eesti keeles. Üks kilogramm ärevust eemaldus minust sekundiga. Ütlesin, et kallaku siis krõpsud välja endale kuhugi, aga et see krõbistamine on tõesti meeeeleeetuu! Ütles, et ei ole kuhugi kallata ja enam ei krõbista ning tõstis paki kõrvalistmele. Tänasin teda viisakalt ja lippasin oma kohale tagasi. Rahunesin maha ja lõpuks sain ka filmi vaatama hakata.

Ma ei tulnud selle peale, et stopper käima panna, aga ma võin vanduda, et ei kulunud 20 minutitki, kui näljane suu nõudis oma. Kolmandast reast hakkas tasahilju kostma taas krõbinat. Võib olla ehk gramm vaiksem või aeglasem, aga stabiilne. Ja nii paki lõpuni. Oh jah, no mis sa oskad öelda selliste inimeste peale?!

Ja see ei ole see koht, kus osa teist tahaks mulle öelda, et kui ei meeldi, siis ära roni sinna kinno!!! See on hoopis see koht, mis näitab taaskord inimeste hoolimatust kaaskodanike suhtes. Teen nagu tahan ja suva teistest! See on ikka nii veider suhtumine, millest ma ei hakka iial arusaama. Ma ei julge kinos vaikse koha ajal jookigi alla neelata, et mitte klõnksutada. Rääkimata, et ma läheks ülbelt fooliumkotiga teiste närve sööma. Süüdimatult.

Ah, üldse võiksin eraldi blogi avada oma kinoskäimiste kohta. Sellest saaks raamatu. Õnneks lipsaks sinna sisse ka mõni positiivse järelkajaga sõnavõtt :)

Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie kinodes võiks olla igal istmel kõrvaklappide ühendamise võimalus. Heli tuleb küll saalist, aga iga soovija saaks eraldi veel endale klapid pähe panna. See oleks igati mõistlik – ei kuuleks kõrvalisi helisid ja samas, kes ei talu tugevat volüümi, saaks klappidest kõike vaiksemini kuulata.

Foto: Google
Mature Man Eating Potato Chips in Movie Theater Auditorium

Kinoa ja Pinterest

Terve maailm pasundab juba pikemat aega äppist nimega Pinterest. Mingil hetkel ma isegi vist vaatasin seda või pidin vaatama, ei mäleta, aga igaljuhul vajus kõik unustusehõlma. Kuni nüüdseni. No mis asi see siis on? Mõtlesin, ja laadisin oma iPhone’i veel ühe vidina juurde.  Ilmselt sinna ekraanile see jääbki ja mõne aja möödudes laen uuesti maha.

Aga ei!!! Ma olen kassivaimustuses sellest. See on niiiii ilus äpp. Valid omale meelepärased kategooriad ja saad lõputult surfida neis; vaadata imelisi fotosid; külastada uusi ja huvitavaid lehekülgi; saada suurepäraseid ideid.

Loomulikult said esimeseks valikuks retseptid. Oh, millised fotod! Millised maitsed ja ahvatlused! Kaubapaigutajana olen eelnevalt kokkupuutunud sellise asjaga nagu kinoa. Maitsesin seda aga esmakordselt alles nädal tagasi buffet restoranis Bliss. Tol hetkel oli taldrikul lisaks veel kõike muud, mis kinoa kui maitseelamuse, tahaplaanile jätsid. Pinterest aga pakkus mulle esimese asjana just kinoast valmistatud rooga. Mis seal ikka, eks proovime ära!

No mis ma öelda oskan?! Huvitav maitse, vajab ehk natukene harjumist, ent kindlasti ei ole see ebameeldiv. Ilmselt kinoaga saaks väga palju põnevaid asju kokku keeta. Mina valisin oma esimeseks katsetusroaks mehhikopärase kinoa. Retsept oli inglisekeelne aga ei midagi keerulist. Natuke aega läks vaid ühikute teisendamisega meile mõistetavatesse proportsioonidesse. Muidu asi lihtne – kõik asjad pannile ja 20 minutiks hauduma. Valmis.

Vaadates Pinterestis toidufotosid, saab ikka ja jälle tõdemust see, et toidufotograafia on ikka väga raske ja peen kunst. Kui mul veel millegi muu pildistamiseks enam-vähem silma on, siis roogadest kauni foto saamisel tõstan käed ja annan alla. Jäägu see oma ala spetsidele. Seepärast ei hakanud mingeid imenikerdisi ponnistama ja kasutasin originaalfoto ekraanitõmmist, enda plönni ning veel üht pilti Pinterestist. Nimelt see 3. pilt on tulevikutoidust – muffinivormides küpsetatud ahjuomletist. Ka see nunnu asi ootab äraproovimist.

Retsepti kasutasin siit: http://damndelicious.net/2014/04/09/one-pan-mexican-quinoa/

Muffinifoto lehelt: http://laurenconrad.com/IMG_2359