Ilmaga või ilmata?

Ma olen ärritunud ja hämmeldunud!!! Mul on tekkinud küsimus, kas siin Eestimaal elab veel mõni inimene, kes on kasvõi ühelgi päeval ilmaga rahul? Küll on külm, küll on palav, küll on pime, küll on märg, küll on tuuline…. No, halloo – see on loodus, parasvööde!

Eile, sõites mahedas ja kaunis lumesajus, imetledes lumevaiba all puhkavaid puid, sai mul mõõt täis. Taustaks käis lemmik raadiojaam (mille vahetamist kaalun juba pikemat aega, just tänu sellele lõputule ilma üle virisemisele), milles saatejuht prahvatas: “Ja nüüd positiivset muusikat siia õudsesse koerailma!” KOERAILMA!!!!????

Alles nädal tagasi käis igal pool üks vingumine, et mis talv see ilma lumeta on!? Ja nüüd, kui lõpuks loodus on imeilusa pehme ja valge mohäärvaiba all, on jälle häda! Koerailm! No kurat küll! Selle peale tahaks lapselikult öelda: ise sa oled üks koer! Ausalt!

Paar päeva enne seda hirmsat koerailma teatas see sama raadio, et hea mõte oleks sõita Lätti odava kütuse ja alkoholi järele, et naha vahele sooja saada, kuna sündinud on KÜLMAREKORD -7*c. Ma saan aru, et 40-selt pole mälu enam see, mis enne, aga sellises vanuses saatejuhid peaksid siiski hästi mäletama meie lapsepõlve talvesid, mis olid eranditult lumised ja tihti -25 – -35*c. Ja see oli tore! Koolis kuulutati välja külmapühad, tunnid jäid ära ja lapsed said kodukandi mägedel talverõõme nautida. Just – nautida! Keegi meist ei külmunud surnuks, ega vajanud ODAVAT ALKOHOLI, et naha alust soojendada! Kange must tee ohtra suhkruga oli meie aja talve jook. Tegelikult ei olnud isegi seda sooja jooki vaja, kuna parim asi oli villaste labakinnaste küljest lutsutada sinna hangunud jää ja lume tükke. Lisaks veel limpsida poolemeetriseid jääpurikaid ja süüa peotäite viisi lund. Mõnus! Mäletate?

Külmarekorditest rääkides (vaata pilti Wikipediast).

kylmarekord

Jah, see küll on enne meie põlvkonna sündi registreeritud, ent siiski REKORD. Usinamad uudiste jälgijad nägid kindlasti ka eelmise nädala videolõiku Siberi talvehommikust, kus inimesed -62*c kraadiga õues rahumeeli oma igapäevaseid toimetusi tegid. Aga mis teeme meie – ootame lund ja külma ja kui see tuleb, siis poeme pea ees teki alla ja vingume! Milleks??????

See tuletab mulle meelde, et enne möödunud jõule oli ühes teises raadios juttu leheküljest kingispikker.ee, kus inimesed said kirja panna oma kingisoove. Algul juhtis edetabelit iPhone, aga mida aeg edasi, seda rohkem sooviti valgeid jõule ja lumist talve. Inimesed, minge õue, tali on tulnud! Nautige, sest seda ei ole kauaks ja varsti on sula ja märg ja siis saate uuesti vinguda!!!

Ja teine lõputu kisa käib suvede üle. Siiani kuulen inimesi kiruvat möödunud aastat, kus suve ei pidavat olema olnud. Kus te olite, tekib küsimus? Minu meelest oli eriti ilus ja pikk ja soe suvi. Mina, kes ma olen heledanahaline ja eriti pruuniks ei lähe, olin päris jumekas. Jõudsin kordi rannas käia, ujuda, matkata, aiatöid teha ja suve jäi veel ülegi. Kus te sellel ajal olite? Toas, ninad ekraanides?

Arusaamatu, mida teie siis ootate? Ekvatoriaalset kliimat? Tuletan meelde, et siin seda ei tule – meil on parasvööde ja neli aastaaega! Või noh, enamiku arvates üks aastaaeg – sügis.Tänases vabas maailmas on ka sellele lahendus: võtta oma seitse asja ja kolida endale meelepärasemasse kliimasse. Osa mu toredaid tuttavaid on seda ka teinud. Nad ei virise, vaid viivad oma unistused ellu.

Omaette fenomen on muidugi Eesti ilmateade. Minu lahkunud ema jaoks oli päeva kõige olulisem saatelõik just see. Siis pidid kõik vait olema, kuna oli vaja teada, MILLINE ilm homme tuleb. Ma sain juba lapsena aru, et see jutt televiisoris ja reaalsus 90% ulatuses ei kattu. Ja mida selle infoga peale hakata? Jah, inimesed, kelle elu ja töö sõltub loodusest ja ilmast, neile on tegevuste planeerimine tuleviku ilma silmas pidades oluline. Aga enamikule meist, kes me hüppame koduuksest autosse ja autost tööle, ei peaks see mingit elulist rolli mängima. Pilk aknast välja ja on selge, milline ilm õues on. Siis vastavad riided selga ja minek. Mida siin viriseda? Kui terve Eestimaa täis inimesi tuleks päeval kell 12 õue ja hüüaks päikese poole ja paluks +32*c sooja, kas saaks??? Ma ei pea vist vastama sellele küsimusele…

Võib olla ma kipun üldistama ja teen oma jutuga nüüd kellelegi liiga, aga lõpetuseks soovin rääkida veel nendest inimestest, kes suhtuvad igasse ilma kui imesse. Kuigi ohutuse mõttes ei soovitata, siiski, minge vahel tormise ilmaga mere äärde. Näiteks Piritale ja vaadake neid inimesi, kes on tulnud seda lainetemöllu pildistama ja uudistama. Mis siis, et maru lükkab pikali ja vesi pritsib märjaks – nad naudivad ilma! Ja teist paljud virisevad 2 pehme lumehelbe peale ja kisendavad külmarekorditest raadios!!! Veidi veider, kas pole?

Või üleeile, kui maha sadas alles esimene millimeeter lund, nägin foori taga seistes vanemat naist, kes oli poest just ostnud uued suusakepid ja vaatas neid lootusrikkalt – homme saab ehk suusatama!

Hiljuti oli saade austraallastest, keda viidi kopteriga mägedesse, kus nad nägid esimest korda lund. Milline õnn! Ja meie vingume juurde. Kohe väga palju juurde!!!

Pigem vaadake lapsi ja võtke nendest eeskuju või meenutage enda lapsepõlve, mil ilm ei seganud ühtegi tegevust. Kellele meist ei oleks meeldinud porilombis hüpata või selles istuda või soojas suvevihmas joosta või sopases sügises mudas mängida? Lapsele piisabki kahest lumehelbest akna taga, kui ta juba õue tormab ja kelgu välja tirib ning mudasele mäele liuglema läheb. See on puhas (mudane) rõõm! Nautigem siis seda kõike, sest meil on see võimalus. Meil siiski ON neli aastaaega, ükskõik siis, kui pikalt miski neist kestab. Sest ma tean täpselt, et see kaua tagaigatsetud +35*c kuumust paneb teid ikkagi vinguma, nii või naa. Siis igatsete lund…. :)

Lõpetuseks tänane (23.01.2018) ilmakaart KÜLMAREKORDITEGA! Ihiii :)

ilm2

 

 

Hobune, tüdruk ja usukuulutajad.

“Nagu muinasjutt!” ütles mu sõbranna, kui olin talle rääkinud loo, mis Rocca Al Mares ühel laupäeva hommikul juhtus. Aga eks muinasjutud sünnivadki elust enesest. Antud juhul oli siiski täiesti ilmsi juhtunud sündmusega.

Laupäeva hommik, kell 10.03. Sõitsin töölt koju suunaga Rocca keskusest mere poole. Oma tänavale keerates märkasin mööda Rocca promenaadi suurt täiskasvanud hobust tulevat. Hobune oli saduldamata, kaelas peenike nöör ja nööri otsas jooksis väike tüdruk. Esmapilgul tundus vaatepilt veider. Mõtlesin, et ju on ikka täiskasvanu ka kaasas. Hobused siinkandis ei ole harv nähtus muidu. Sõitsin 100 meetrit edasi ja keerasin maja hoovi, kui näen, et hobune on jooksma hakanud ja väike tüdruk püüab teda meeleheitlikult kinni hoida. Loom kappas võimsalt edasi, laps kukkus ja lohises meetrikese mööda maad hobuse järel. Õnneks lasi tüdruk nöörist lahti. 10 sekundi pärast oli loom silmist kadunud Paldiski maantee suunas.

Hüppasin peaaegu sõitvast autost välja ja üle aia. Haarasin telefoni ning helistasin päästeametisse. Teatasin ehmunud hobusest, kes tundmata suunas ajama oli pannud. Päästeametit hobune ei huvitanud, vaid nemad tahtsid teada, kuidas tüdrukul lood on. Laps oli end juba püsti ajanud ja kõndis pea norus minu suunas. Ütlesin, et lapsel on okei, aga et HOBUNE JOOKSEB LINNAS! Ikkagi neid see hobune ei morjendanud: “Proua, kuidas lapsel on?” küsis vanem daam juhtimiskeskusest. No mis ma nendega vaidlen! Kutsusin lapse enda juurde ja andsin telefoni talle, rääkis ise 112-ga. Lõpuks otsustasime dispetšeriga, et laseme kiirabil lapse üle vaadata. Politsei pidi niikuinii asja uurima tulema.

hobune

Vaatasin lapse luud ja naha üle. Esmapilgul mingeid vigastusi ei olnud, tüdruk ise ka ei kurtnud. Jäime tee äärde ootama. Sain teada, et loom oli 9-aastane ja tüdruk ise 8-aastane. Kuulasin juuksed püsti peas, kuidas ta oli loomaga üle liiklust täis Paldiski maantee tulnud. Õudukas! Varsti hakkasid paistma vilkurid – politsei jõudis kohale. Siis asusid nemad tüdrukut ülekuulama. Selgus, et plika oli Tabasalust pärit, hommikul bussiga Tallinna tulnud ja talli läinud. Seal töötavat tema tuttav tädi, kes oli lubanud hobusega jalutama minna. Politsei küsis, kuhu nad siis jalutama suundusid? Laps vastas, et Tabasalu metsa… Ja jätkuvalt ootasime me kiirabi. Lõpuks see tuli – 43 minutit hiljem. Minult võeti kontaktandmed ja lubati ära koju.

Kuna õues seismisega oli veidi jahe hakanud, tegin omale sooja teed. Istusin köögilaua ääres ja jõin. Kõlas uksekell. Mõtlesin, et ju siis politsei ikka tahab midagi juurde küsida ning läksin ukse juurde ja küsisin fonoluku telefoni: “Kes on?”. Torust hakkas kostuma õrna meeshäält, kes rääkis, et nemad on siin naabruskonnas liikumas ja tahaksid tulla külla ja mõned küsimused esitada. Midagi ütles ta veel, aga ma ei saanud sellest aru. Kuna järgmisel päeval olid valimised, siis arvasin, et ju mingi erakond pressib end tordiga tuppa mind meelitama. Igaks juhuks küsisin uuesti üle: “Ma ei saanud päris täpselt aru, kes te olete?”

Noormees: “Me oleme Jehoova tunnistajad!”

Mina (tüdinult): “Oh jumaaaal!”

Noormees (ülirõõmsalt): “Jaaaaa!”

Panin toru ära ja läksin teed jooma.

Raha annan, aga sõiman ka!

Näita eestlasele hädas olevat last, looma, vanainimest või muud abivajajat, anna kontonumber ja kuuled mündikolinat mis kole. Kui on võimalik aidata, aidatakse. Ka umbropsu, uurimata, kas appikutse taga on pettus või tõelisus. Vähemalt süda on õiges kohas. See kõik on väga tore ja imetlustväärt.

Aga pole head ilma halvata, kõik peab ikka tasakaalus olema. Kui on võimalust sõimata, torgata või halvasti öelda, on eestlane kohe esirinnas. Jah, ka mina olen elus halvasti öelnud. Vast isegi väga halvasti. Vahel asja eest, vahel asjata. Annetanud ja aidanud olen ka. Kindlasti rohkem kui vaja. Mida ma aga ei tee, on netti (vastab küsimusele: kuhu?) kommentaaride jätmine. Üldjuhul püüan vältida ka nende lugemist. Olgu uudis siis hea või halb, eestlane leiab ikka midagi, mille üle sõimata või targutada.

Jah, ega ma ei tahagi siin üldistada, et KÕIK sellised on. Eks ole teada, et neti kommentaatorid on üldjuhul teatud kindel punt inimesi, kes kuidagi muudmoodi end väljendada ei suuda ega taha. Paraku on selline halvustav kommenteerimine, teisele ärapanemine ka aktuaalne netiväliselt.

Lihtsalt, huvi pärast, otsustasin “random” meetodil klikkida netiportaalides suvalistele uudistele ja siis sellele järgnevatele suvalistele kommentaaridele. Vaatame, mis pildi me saame (kommentaarid kopeeritud muutmata kujul):

*UUDIS: Lumekühveldamine võib saata saatuslikuks.

KOMMENTAAR: SEST TÄNANE Eestimaa ELUKE—JA INIMENE ISE OM KA OMA LAISKUSEST–MUGAVUSEST VÄGADE NÕRGUKE?TERVIS LONGAB 50+
SURM VÕIB SAABUDA KOHE TÄNA –KA JUST NEIL INIMESTEL –KES “”SITASE EESTI ARSTI-ABI,,RAVITA JÄÄB JA
PIKKADE JÄRJEKORDADEGA OM JÄÄNUD HAIGENA VÄGA HILJAKS?
1))AGA TÖÖ–TEGEMINE VÕTAB AEGA RAHU,,–JA IGA ÜLEPINGUTUS OM TÖÖ JUURES
–ON IGA INIMESE TERVISELE VÄGA HALB!,, TÖÖ PÄEV OLGU RAHULIK,SEE
KÄIB ORJAPIDAJATE KOHTA????
–KES SURUVAD IKKA 34-TUNDI ROOLI KEERAMA,,KA LUME KORISTUSE FIRMAS?
ORJATA KEDAGI ÜLETÖÖGA–SEE ONGI SIGADUS KUUBIS!–KUNI INFARKT –INSULT TABAB,,
HEA KUI ELLU JÄÄB SEE TULEVANE””EESTI SANT””– AGA TOIDAME–RAVIME MEIE RIIGIKORRA JÄRGI KÕIK MAKSUDE MAKSJAD::– AGA EI VASTUTA ORJA-PIDAJAD ÜHTE GRAMMIGI–ET HÄVITAS ÖÖTÖÖGA TEMA TERVISE?

******

UUDIS: Kiirtoidukohtade räpased saladused.

KOMMENTAAR: jumala pohhui, seda maitsvam tundub

******

UUDIS: “Kalevalast” tehakse suurejooneline animafilm.

KOMMENTAAR: Negoeo, hiinlane ja pede ka mängu! Pede ka mängu! Ja aadolf klaver keeltel internatsionaali trummeldama. Jõle nwo kominterni värk!

******

UUDIS: Argo Ader erinevatest spekulatsioonidest: mul on siiralt kahju, et selliseid asju üldse mõeldakse!

KOMMENTAAR: Teen fondi et aidata selliste juhtumitega inimesi- tule taevas appi ! Jörpa jäi lennujaamas uitama- teeme fondi või mes.

******

UUDIS: Autojuhtide suhtumine joobe kontrollimisse üllatas politseinikke.

KOMMENTAAR: Eestis peaks olema politsei väljas igal linna piiril, plus linnas iga km. tagant, sest eestlane on nüldiselt üsna kurgi iq-ga. ja veel üsna kuri, kui kontroll peale panna.  (Nõustun kommenteerijaga: blogija).

******

UUDIS: USAs tulistas politseinik mängupüstolit vööl kandnud 12aastast last

KOMMENTAAR: väga hea  /  Tulistati tulevast potentsiaalset morvarit. Enam vast ei mängi tulirelvadega.

******

UUDIS: Seisukoht – Kassid teatrisse

KOMMENTAAR: kui makstakse, võib vihmaussile serenaadi laulda.
Aga et vihmauss kultuuri vajaks, sellise jutuga avalikkuse ees ei esineks. Selleks peab inimesel peas mingi kriiks olema ning vaimuhaiguse kahtlus on põhjendatud.

******

UUDIS: Eesti kaup on Londoni jõuluturul menukas.

KOMMENTAAR: …kas on oodata et antud jõuluturul saavad mahaparseldatud ka ehk need 200 000 tonni juustu-või-piimapulbri laojääkid.

******

UUDIS: KASSASABAD: miks suurpoed ei taha piisavalt kassiire tööle võtta?

KOMMENTAAR: kui eestlasi ja venelasi enam tööle võtta pole, siis tuuakse pilud kohale. need töötavad peotäie riisi eest.

******

UUDIS: Kassapidaja pihtimus: minu töökohas on midagi mäda – pole võimalik, et kõigil tekib päeva lõpuks uur ja ümmargune puudujääk!

KOMMENTAAR: lora jutt kas tõesti kassapidajad ei ei exi, kuidas seletada seda kui igakord poodeldes kassapidajad löövad suuremaid arveid ,ei saa rahulik käia koguaeg pead mõttes läbi lööma ostu ,alustades 20sendist kuni 8euroni ,järelikult selle texti põhjal need kassapidajad koguaeg valetavad

******

UUDIS: Vandaalid lõhkusid Väike-Maarja surnuaial.

KOMMENTAAR: Need peavad olema ikka eriti haiged värdjad, kes surnuaias laamendavad, ükskõik millises. Kui kätte saaks, seoks kõigepealt nädalaks surnuaeda puu külge kinni, las sitsivad seal ööd ja päevad. Pärast kogu surnuaeda koristama ja seda 3 kuud järjest–kohe peale koolipäeva ja kõik nädalalõpud, jalakettides ja püssimees kõrval. Peale seda ei lähe siuke ka johmas peaga kabeliaia ligigi.  (Väga hea! – blogija)

******

UUDIS: Aegviidus hukkus reisirongi alla jäänud vanem naine.

KOMMENTAAR: Loodan et inimesed jõuavad ikka normaalsel ajal koju, kahju hilinejatest.

******

Tjah, ega kui nüüd neid tekste siin sirvida, siis ei jäänudki miskit röögatud silma. Eks teist igaüks on kursis, mis internetaariumis toimub ja kuidas räägitakse. Eriti pahatahtlikud on irvitavad kommentaarid kellegi surma üle. Võika suhtumisega internetis võis silmitsi seista peale Viljandi õpetaja tapmislugu. Neid sõnu ei malda isegi mina siin uuesti välja tuua. Selliseid parastajaid ilmselt ei too maa peale miski muu, kui surm omaenda lähedasega. Siis on nutt, hala, valu ja lein!! Siis on maailma lõpp ja suu kinni.

Aga milleks õppida elus läbi valu? Miks mitte lihtsalt olla sõbralik. Kui tõesti teisiti ei saa ja on vaja vaenulik olla, miks seda siis tervele maailmale kuulutada? Demonstreerida ja eksponeerida eestlase õelust?! Ma juba ammu ei üllatu iganädalaste uudiste peale, stiilis: eestlased mürgitasid Soomes vanadaami surnuks; eestlased tapsid Norras tööandja; eesti paar näljutas oma korteriomaniku surnuks; eestlased kaklesid Helsingi tänavatel; eestlased peeti välisriigi lennujaamas suure koguse kokaiiniga kinni; Eestist pärit kodanikud tõid kaasa tuhandeid salasigarette. Rääkimata sellest, et eestlane petab omal maal mõnuga ka teist eestlast.

Sellega võikski lõpetada. Õelatele magustoiduks telemees Imre Kaas’i Facebooki postitus pättidest kaksikutest, mis päädub esimese kommenteerija püantsooviga, et Imrel ükskord pea lõhki löödaks! TULE JUMAL APPI, MIS SELLEST MAAILMAST ON SAANUD!!!! (Ja ma ei ole usklik, aga ausalt!!!!!)

rghj