Ilmaga või ilmata?

Ma olen ärritunud ja hämmeldunud!!! Mul on tekkinud küsimus, kas siin Eestimaal elab veel mõni inimene, kes on kasvõi ühelgi päeval ilmaga rahul? Küll on külm, küll on palav, küll on pime, küll on märg, küll on tuuline…. No, halloo – see on loodus, parasvööde!

Eile, sõites mahedas ja kaunis lumesajus, imetledes lumevaiba all puhkavaid puid, sai mul mõõt täis. Taustaks käis lemmik raadiojaam (mille vahetamist kaalun juba pikemat aega, just tänu sellele lõputule ilma üle virisemisele), milles saatejuht prahvatas: “Ja nüüd positiivset muusikat siia õudsesse koerailma!” KOERAILMA!!!!????

Alles nädal tagasi käis igal pool üks vingumine, et mis talv see ilma lumeta on!? Ja nüüd, kui lõpuks loodus on imeilusa pehme ja valge mohäärvaiba all, on jälle häda! Koerailm! No kurat küll! Selle peale tahaks lapselikult öelda: ise sa oled üks koer! Ausalt!

Paar päeva enne seda hirmsat koerailma teatas see sama raadio, et hea mõte oleks sõita Lätti odava kütuse ja alkoholi järele, et naha vahele sooja saada, kuna sündinud on KÜLMAREKORD -7*c. Ma saan aru, et 40-selt pole mälu enam see, mis enne, aga sellises vanuses saatejuhid peaksid siiski hästi mäletama meie lapsepõlve talvesid, mis olid eranditult lumised ja tihti -25 – -35*c. Ja see oli tore! Koolis kuulutati välja külmapühad, tunnid jäid ära ja lapsed said kodukandi mägedel talverõõme nautida. Just – nautida! Keegi meist ei külmunud surnuks, ega vajanud ODAVAT ALKOHOLI, et naha alust soojendada! Kange must tee ohtra suhkruga oli meie aja talve jook. Tegelikult ei olnud isegi seda sooja jooki vaja, kuna parim asi oli villaste labakinnaste küljest lutsutada sinna hangunud jää ja lume tükke. Lisaks veel limpsida poolemeetriseid jääpurikaid ja süüa peotäite viisi lund. Mõnus! Mäletate?

Külmarekorditest rääkides (vaata pilti Wikipediast).

kylmarekord

Jah, see küll on enne meie põlvkonna sündi registreeritud, ent siiski REKORD. Usinamad uudiste jälgijad nägid kindlasti ka eelmise nädala videolõiku Siberi talvehommikust, kus inimesed -62*c kraadiga õues rahumeeli oma igapäevaseid toimetusi tegid. Aga mis teeme meie – ootame lund ja külma ja kui see tuleb, siis poeme pea ees teki alla ja vingume! Milleks??????

See tuletab mulle meelde, et enne möödunud jõule oli ühes teises raadios juttu leheküljest kingispikker.ee, kus inimesed said kirja panna oma kingisoove. Algul juhtis edetabelit iPhone, aga mida aeg edasi, seda rohkem sooviti valgeid jõule ja lumist talve. Inimesed, minge õue, tali on tulnud! Nautige, sest seda ei ole kauaks ja varsti on sula ja märg ja siis saate uuesti vinguda!!!

Ja teine lõputu kisa käib suvede üle. Siiani kuulen inimesi kiruvat möödunud aastat, kus suve ei pidavat olema olnud. Kus te olite, tekib küsimus? Minu meelest oli eriti ilus ja pikk ja soe suvi. Mina, kes ma olen heledanahaline ja eriti pruuniks ei lähe, olin päris jumekas. Jõudsin kordi rannas käia, ujuda, matkata, aiatöid teha ja suve jäi veel ülegi. Kus te sellel ajal olite? Toas, ninad ekraanides?

Arusaamatu, mida teie siis ootate? Ekvatoriaalset kliimat? Tuletan meelde, et siin seda ei tule – meil on parasvööde ja neli aastaaega! Või noh, enamiku arvates üks aastaaeg – sügis.Tänases vabas maailmas on ka sellele lahendus: võtta oma seitse asja ja kolida endale meelepärasemasse kliimasse. Osa mu toredaid tuttavaid on seda ka teinud. Nad ei virise, vaid viivad oma unistused ellu.

Omaette fenomen on muidugi Eesti ilmateade. Minu lahkunud ema jaoks oli päeva kõige olulisem saatelõik just see. Siis pidid kõik vait olema, kuna oli vaja teada, MILLINE ilm homme tuleb. Ma sain juba lapsena aru, et see jutt televiisoris ja reaalsus 90% ulatuses ei kattu. Ja mida selle infoga peale hakata? Jah, inimesed, kelle elu ja töö sõltub loodusest ja ilmast, neile on tegevuste planeerimine tuleviku ilma silmas pidades oluline. Aga enamikule meist, kes me hüppame koduuksest autosse ja autost tööle, ei peaks see mingit elulist rolli mängima. Pilk aknast välja ja on selge, milline ilm õues on. Siis vastavad riided selga ja minek. Mida siin viriseda? Kui terve Eestimaa täis inimesi tuleks päeval kell 12 õue ja hüüaks päikese poole ja paluks +32*c sooja, kas saaks??? Ma ei pea vist vastama sellele küsimusele…

Võib olla ma kipun üldistama ja teen oma jutuga nüüd kellelegi liiga, aga lõpetuseks soovin rääkida veel nendest inimestest, kes suhtuvad igasse ilma kui imesse. Kuigi ohutuse mõttes ei soovitata, siiski, minge vahel tormise ilmaga mere äärde. Näiteks Piritale ja vaadake neid inimesi, kes on tulnud seda lainetemöllu pildistama ja uudistama. Mis siis, et maru lükkab pikali ja vesi pritsib märjaks – nad naudivad ilma! Ja teist paljud virisevad 2 pehme lumehelbe peale ja kisendavad külmarekorditest raadios!!! Veidi veider, kas pole?

Või üleeile, kui maha sadas alles esimene millimeeter lund, nägin foori taga seistes vanemat naist, kes oli poest just ostnud uued suusakepid ja vaatas neid lootusrikkalt – homme saab ehk suusatama!

Hiljuti oli saade austraallastest, keda viidi kopteriga mägedesse, kus nad nägid esimest korda lund. Milline õnn! Ja meie vingume juurde. Kohe väga palju juurde!!!

Pigem vaadake lapsi ja võtke nendest eeskuju või meenutage enda lapsepõlve, mil ilm ei seganud ühtegi tegevust. Kellele meist ei oleks meeldinud porilombis hüpata või selles istuda või soojas suvevihmas joosta või sopases sügises mudas mängida? Lapsele piisabki kahest lumehelbest akna taga, kui ta juba õue tormab ja kelgu välja tirib ning mudasele mäele liuglema läheb. See on puhas (mudane) rõõm! Nautigem siis seda kõike, sest meil on see võimalus. Meil siiski ON neli aastaaega, ükskõik siis, kui pikalt miski neist kestab. Sest ma tean täpselt, et see kaua tagaigatsetud +35*c kuumust paneb teid ikkagi vinguma, nii või naa. Siis igatsete lund…. :)

Lõpetuseks tänane (23.01.2018) ilmakaart KÜLMAREKORDITEGA! Ihiii :)

ilm2

 

 

Hobune, tüdruk ja usukuulutajad.

“Nagu muinasjutt!” ütles mu sõbranna, kui olin talle rääkinud loo, mis Rocca Al Mares ühel laupäeva hommikul juhtus. Aga eks muinasjutud sünnivadki elust enesest. Antud juhul oli siiski täiesti ilmsi juhtunud sündmusega.

Laupäeva hommik, kell 10.03. Sõitsin töölt koju suunaga Rocca keskusest mere poole. Oma tänavale keerates märkasin mööda Rocca promenaadi suurt täiskasvanud hobust tulevat. Hobune oli saduldamata, kaelas peenike nöör ja nööri otsas jooksis väike tüdruk. Esmapilgul tundus vaatepilt veider. Mõtlesin, et ju on ikka täiskasvanu ka kaasas. Hobused siinkandis ei ole harv nähtus muidu. Sõitsin 100 meetrit edasi ja keerasin maja hoovi, kui näen, et hobune on jooksma hakanud ja väike tüdruk püüab teda meeleheitlikult kinni hoida. Loom kappas võimsalt edasi, laps kukkus ja lohises meetrikese mööda maad hobuse järel. Õnneks lasi tüdruk nöörist lahti. 10 sekundi pärast oli loom silmist kadunud Paldiski maantee suunas.

Hüppasin peaaegu sõitvast autost välja ja üle aia. Haarasin telefoni ning helistasin päästeametisse. Teatasin ehmunud hobusest, kes tundmata suunas ajama oli pannud. Päästeametit hobune ei huvitanud, vaid nemad tahtsid teada, kuidas tüdrukul lood on. Laps oli end juba püsti ajanud ja kõndis pea norus minu suunas. Ütlesin, et lapsel on okei, aga et HOBUNE JOOKSEB LINNAS! Ikkagi neid see hobune ei morjendanud: “Proua, kuidas lapsel on?” küsis vanem daam juhtimiskeskusest. No mis ma nendega vaidlen! Kutsusin lapse enda juurde ja andsin telefoni talle, rääkis ise 112-ga. Lõpuks otsustasime dispetšeriga, et laseme kiirabil lapse üle vaadata. Politsei pidi niikuinii asja uurima tulema.

hobune

Vaatasin lapse luud ja naha üle. Esmapilgul mingeid vigastusi ei olnud, tüdruk ise ka ei kurtnud. Jäime tee äärde ootama. Sain teada, et loom oli 9-aastane ja tüdruk ise 8-aastane. Kuulasin juuksed püsti peas, kuidas ta oli loomaga üle liiklust täis Paldiski maantee tulnud. Õudukas! Varsti hakkasid paistma vilkurid – politsei jõudis kohale. Siis asusid nemad tüdrukut ülekuulama. Selgus, et plika oli Tabasalust pärit, hommikul bussiga Tallinna tulnud ja talli läinud. Seal töötavat tema tuttav tädi, kes oli lubanud hobusega jalutama minna. Politsei küsis, kuhu nad siis jalutama suundusid? Laps vastas, et Tabasalu metsa… Ja jätkuvalt ootasime me kiirabi. Lõpuks see tuli – 43 minutit hiljem. Minult võeti kontaktandmed ja lubati ära koju.

Kuna õues seismisega oli veidi jahe hakanud, tegin omale sooja teed. Istusin köögilaua ääres ja jõin. Kõlas uksekell. Mõtlesin, et ju siis politsei ikka tahab midagi juurde küsida ning läksin ukse juurde ja küsisin fonoluku telefoni: “Kes on?”. Torust hakkas kostuma õrna meeshäält, kes rääkis, et nemad on siin naabruskonnas liikumas ja tahaksid tulla külla ja mõned küsimused esitada. Midagi ütles ta veel, aga ma ei saanud sellest aru. Kuna järgmisel päeval olid valimised, siis arvasin, et ju mingi erakond pressib end tordiga tuppa mind meelitama. Igaks juhuks küsisin uuesti üle: “Ma ei saanud päris täpselt aru, kes te olete?”

Noormees: “Me oleme Jehoova tunnistajad!”

Mina (tüdinult): “Oh jumaaaal!”

Noormees (ülirõõmsalt): “Jaaaaa!”

Panin toru ära ja läksin teed jooma.

Värvi mind neegriks – hakkan usklikuks!

Ma ei taha siin nüüd ühtegi kommentaari kuulda ega näha, et ma olen poliitiliselt ebakorrektne või vaenulik rassist, kuna kasutan sõna “neeger”!! Minu jaoks isiklikult ei ole sellel sõnal mitte mingisugust negatiivset tähendust ega alatooni. Meie kodumaa mullal on tumedanahalisi nähtud üksikutel kordadel hilisemas ajaloojärgus. Me ei ole neid siia sisse toonud, neid ärakasutanud ega orjastanud ega mingil muul viisil kuritarvitanud. Seega ei saa Eestimaa pinnal eestlase poolt öeldud “neeger” olla vaenulik (kui just sihilikult selle sõnaga ei manipuleerita). Kuigi 2013. aasta maikuust ei ole sõna “neeger” ÕS-i järgi enam neutraalse märgistusega, siis Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk leiab, et kõnealune sõna siiski on Eesti kultuuriruumis neutraalne.

Ja nüüd siis asja kallale – Harlem Spirit of Gospel feat. Anthony Morgan. Jazzkaare raames käis see energiline koor Tallinnas esinemas. Ma tean, mis on gospel, aga kahjuks ei ole olnud elus võimalust ehtsat mustanahalist gospelkoori laivis kuulata. Tegelikult võimalus oli, kui Agoga Ameerikas käisime ja ühel kaunil pühapäevahommikul, kulda ja karda riietatud neegrinna meid kirikusse kutsus. Olime ennegi neid seal tänaval vaadanud (asus, meie öömaja mustade elurajoonis ja otse kiriku kõrval) ning unistanud näha ehtsat neegrite jumalateenistust. Ent miskipärast tol hommikul pidime viisakalt keelduma ja edasi minema. Õigesti tegime, nagu selgus, peale meie keeldumist muutus kullast tädike ekstreemselt kurjaks, kisas ja karjus meile kriiskaval toonil igasuguseid asju järele. Mida, õnneks ei mäleta. Pärast arutasime omavahel, et kurat teab, mis meiega oleks seal juhtuda võinud. Kaks valget nägu mustade kirikus, kes ei tea ega tunne nende kirikukombeid ega midagi. Või käib seal äkki valgete ohverdamine… Vast nii hull asi ei ole, aga minemata tol korral jäi ja rohkem meid sinna ka ei kutsutud.

Ma ei ole usklik. Enamik meist ei ole, ent kirik oli rahvast täis ja vastuvõtt oli super. Koor tuli energiliste rütmidega saali ning juba teise lauluga haaras inimesed istmetelt lahti ja pani kaasa plaksutama ning puusi nõksutama. Olgu öeldud, et Kaarli kiriku kirikuõpetaja oli koori enne hoiatanud, et ärgu nad mingit reageeringut oodaku, eestlane lihtsalt istub tuima näoga ja vahib (they just stare). Suur oli aga koori üllatus ja ilmselt ka rahva enda imestus, et 99% suutis sellesse lummavasse melusse sissesulada. Inimesed naeratasid, viskasid joped seljast ja rõõmustasid. Mingiks hetkeks tekkis massipsühhoosi tunne. Kuigi jah, eks neid usuasju nii nimetataksegi. Ja see oli see koht, kus ma mõtlesin, et vahet pole, usun ma jumalat või ei, aga kui meil oleks selline laulev ja rõõmustav kirik, oleks ma igal pühapäeval seal üks null kohal. Puhtalt emotsiooni pärast. Iga positiivne emotsioon ja energialaeng on inimesele vajalik, olenemata, kust see siis tuleb. (Välistame siin nüüd need nn “naudingud” mida perverdid või kurjategijad oma tegudest saavad).

Lugesin viimasest Psühholoogia ajakirjast oma ülitoreda kursaõe noorema õe Kadri Riisik’u artiklit “Ülitundlik inimene: Ma tean, mida sa tunned. Kahjuks!” Kirjutis empaadist ja ülitundlikust inimesest, tema tunnetest ja maailmavaatest ja selle tajumisest. Ilmselt on minu võõraim lugeja ammu taibanud (tuttav teab seda niikuinii), et ka mina olen üks ülitundlik hing. Jah, kahjuks! Kui ma lõplikult midagi saaks enda elust eemaldada, siis oleks see just see sama ülitundlikkus. Sellega elada on üliraske. See oleks nagu kuulda helisid tunduvalt kõvemini kui enamik. Häirivalt valjemini.

Ja just toimunud gospelkontsert tõi taaskord selle üliemotsionaalsuse välja. Kui väga ma ka ei püüdnud, ühest silmast nirises alatasa pisar välja. Teine silm oli veest niisama udune. No pole normaalne! Aga hing rõkkas! Sellegipoolest ei unustanud ma teha seda, mida alati – jälgida oma kaasmaalaste käitumist. Midagi üllatavat ei olnud – osa inimesi ei suutnud paigal püsida, kogu aeg oli vaja kohti vahetada ja mööda kirikut ringi joosta. Silma jäi veel perekond “Kuri”, kel ilmselt polnud õrna aimu, mis on gospel. Esimese loo ajal ma ei pannud neid tähele, küll aga hakkas pereisa silma loo alguses, mil esinejad kutsusid inimesi püsti tõusma ja kaasa rõõmustama. Ka nemad tõusid esialgu (ilmselt teiste järgi), kui aga hakkas pihta rütmikas muusika, vaatas pereisa kurja näoga enda ümber, raputas pead ja kamandas naise ja lapsed istuma. Seal nad siis istusid ja “kannatasid” terve kontserdi vältel. See on muidugi minu arvamus ja see ei pruugi olla õige.

Teiseks aga jäid silma 2 minuvanust naist, kes tundsid end “liiga vabalt”, astudes mustade saabastega kirikutoolile ja istutades end seljatoele. Ma tõesti ei tea, aga ma arvan, et kirik ei ole väga see koht, kus peaks jalanõudega toolidel talluma. Purjus peaga baaris, laululaval, jalgpallimatšil või vabaõhuetendusel – palun väga! Aga kirikus, oled sa usklik või mitte, võiks ikka väike aupaklikkus säilida. Arvan mina.

Igatahes, kes pole kunagi gospeldanud, sellele soovitan kindlasti. Ehtsat, neegritega, Ameerikast! Väga vinge ja niii positiivne, et lihtsalt sõnu ei ole.

Minu pühapäeva lõpetas veel uus Eesti film “Null. Punkt”, mis oli ka minu meelest ikka väga hea. Maitse asi muidugi. Isegi vist üks huvitavamaid ja parimaid, mis mina näinud olen. Kuigi väike hollywoodlus oli ka selles filmis – happy ending :)

Lisan paar pilti eilselt ürituselt. Koorist ja kahest “viisakast” daamist.

IMG_2375 IMG_2377