3 testi elektriautodega – Leaf vs I-Miev vs Mia

Viimasel ajal on palju räägitud elektriautodest. Kaua sa ikka teooriat kuulad, vaja ise järele proovida. Ühel kevadisel päeval sai tehtud Elmo rendileping ning mindud esimest autot proovima. Selleks oli Nissan Leaf Zero Emission. Ütlen kohe ära, et tegu on kahe naisterahva puhtast uudishimust sooritatud sõitudega. Ühel neist 21-aastane sõidukogemus väga erinevate sõidukitega. Sellegipoolest ei sisaldaNissan-Leaf järgnev olulisi tehnilisi näitajaid ja muid soovitusi, kiitusi, laitusi. Lugeda saab puht isiklikku subjektiivset muljet, mis kujunes 3 erineva elektriautoga sõitmisel.

Nissanist: saime auto Haabersti rendipunktist. Auto oli ühendatud kiirlaadijasse ning saavutanud akutäituvuse 90%.  Käivitamine Start nupust ja pedaalid nagu automaatkäigukastiga autodel: pidur ja gaas. Salong oli ilus ja kaasaegne, pardakompuutri ja tagurduskaameratega, lisaks GPS ning eellaetud teave laadimispunktide asukohtadega. Hakkasime sõitma. Võtsime sihiks teekonna läbi linna ja pikki maanteed Haapsalu poole. Ristile jõudes oli akut natukene veel järel (tabloo lubas sõita veel u 40 km öko režiimis), ent õhtu oli juba hiline ning ei hakanud riski võtma, et keset ööd kuskil metsavahel sussid püsti läheks. Keerasime Ristil laadimispunkti ja andsime autole särtsu.

Mina isiklikult ootasin elektriautole omast vaikust, kuna pole ju mootori müra ega midagi, ent tegelikkuses on müratase üsnagi suur ja seda just maanteel. Vaikne on see auto uuel mustal asfaldil. Tavateel kostub sisse mühisev rehvimüra. Kaugtuled on üsna kehvakesed. Kuna meil puudus kogemus aeglase laadijaga laetud aku vastupidavusega, siis ei julge kategooriliselt väita, et pikka maad ei julgeks selle autoga ette küll võtta. Kiirlaadijaga sõites (sealjuures öko-režiimil) tuleb söösta nii kiirelt kui võimalik ühe laadija juurest teiseni. Tänaval võib Nissan Leaf’i üllatavalt palju kohata, seega ilmselt peab siiski paremini vastu, kui meie lühikatse näitas.

Kiirendus on Nissanil meeletu. Julgelt võite 3-liitrise bensiinimootoriga Audiga joonele võtta – teie võidate. Mitte, et me oleks tohutut street-race’i Tallinnas pidanud. Lihtsalt nii on. Sujuv kulgemine, mugav juhitavus, piisavalt avar salong (ka pikale inimesele). Pealegi välimuselt on see auto üllatavalt kena. Auto moodi – ütleme nii.

Nissani maitse suus, otsustasime teisel päeval ära proovida ka Mitsubishi I-Miev’i.

mitsumievKuna eesti on E-riik, siis ka Elmo rent käib kiirelt ja mugavalt, ilma inimese vahenduseta. Sõlmid netis lepingu ja ülejäänud teeb ära sinu nutitelefon. Alustab autorenti, avab auto uksed, lukustab ja broneerib – mida hing veel ihkab!? Aa ja see näitab ka saadavate autode asukohta üle Eesti. Vaatasimegi valmis, et vaba I-Miev puhkab Tondil. Sõitsime sinna ja mis meile vastu tuli? – I-Miev! Grrr, keegi oli juba ette jõudnud! Mis seal ikka, nutifon lahti ja uurima järgmise vaba auto asukohta – Ülemiste. Davai, läki sinna!

Sel korral läks õnneks, auto oli olemas ning sõit võis alata. Nii väikese autoga ma vist enne sõitnud ei ole. Oh ei, valetan, olen kunagi tuttavalt laenanud Daewoo Matiz’i. See oli väike, aga kus seal oli palju ruumi! See selleks.

Olles ikka veel suhteliselt ehmunud Nissani kiiresti tühjenevast akust, otsustasime Tallinnast kaugemale mitte minna. Okei, läksime Viimsisse. Aku püsis muutumatuna täis. No olgu, sõidame veel edasi! Sõitsime. Aku ei näidanud väsimise märke. Jah, see küll tühjenes, aga tõeliselt teosammul. Mis on muidugi hea uudis. I-Miev’i üheks negatiivsemaks omaduseks on vast tema disain ja seda just juhi seisukohalt võttes. Nimelt jääb esiakna ja küljeakna vahele raam, mis oluliselt segab nähtavust. Ristteedel vasakpöördeid tehes tuleb pikalt end ette kaelkirjakuks sirutada, et veenduda, kas kuskilt teisi autosid ei lähene. Saab hakkama.

Müra on sama, mis Nissanil, kui ma nüüd õigesti mäletan. Küll aga on vedrustus väga jäik. Tallinna teedel loksudes raputab sisikonna kergelt läbi küll. Kiirendus on okei, ent kõvasti viletsam kui Nissanil. Sisu on ka robustsem ja plastikulisem. Paar tundi sõitu Tallinna vahel, sageli seistes fooride taga ja siis taas gaasi tallates, oli aku tagastamishetkeks ikka veel suhteliselt täis. Lubas sõita veel u 157 km. Me ei viitsinud rohkem.

Paar nädalat on möödunud sõidust I-Mieviga, kui täna saime proovida kolmandat huvipakkunud elektriautot – Mia Electricu’t. Vot see auto on fun, fun, fun. Tõeline meestemagnet. Rõõmsa tuju ja tähelepanu allikas. Vaadake ise! miaSee on nagu mini-mini buss. Asja teeb veel eriti lõbusaks fakt, et juhiiste on ees keskel, üksi. Juhi selja taga külgedel on veel ruumi kahele inimesele (on mudeleid ka rohkemate istmetega). Midagi ilusat salongis ei ole. Käivitussüsteem erineb harjumuspärasest. Jah, sa keerad algul autovõtit, ootad, kui tablool hakkab vilkuma täht “D” ja kostub piiks. Auto on sõiduvalmis ehk siis teisisõnu JUBA Drive (tõlge: sõitma) asendis. Vasakul on suur ümmargune nupp, millele vajutades saab muuta auto sõidusuunda – tagurdada “R”. Muid funktsioone ei ole. Käsipidur, primitiivsed puhurid, raadio (üllatavalt võimas, peab mainima). Küljeaknad on avatavad küljele libistades. Autouksed avanevad armsale lillekujutisele vajutades.

Sõidab see auto ka. Kiirendust pole ollagi. Väga suure pingutamise peale suutsin sellest välja meelitada kiiruse 73 km/h. Kurvides jäik – kipub otse minema. Sees istudes on tunne, et sõidad karbis, millel on rattad all. Mõeldud vaid siledatele teedele, konarlusi ei salli – kiliseb, koliseb ja rappub. Küll aga äratab see möödujates suurt tähelepanu. Kõikjal vaadatakse järgi, lehvitatakse, naeratatakse. Kohati tekib tunne, et ei asugi Eestimaal – inimesed on liiga meeldivaks hakanud :) Pikalt sellega sõita ei viitsi, kui aus olla. Mugavusi ei paku ei juhile ega reisijatele. Pakiruumi jätkub vaid ühele daami ridikülile, kui sedagi. See auto oleks ideaalne kodust poodi sõitmiseks, või linnasiseselt asjade ajamiseks. Thats it, nothing more. Okei jah, lõbusõiduks kah vahva.

Vot sellised lood ja laulud. Oli tore. Rohkem hetkel ei isuta.

Fotod Google’ist ja isiklikust kogust.

photo1(1)-horz

(kliki, kui soovid suuremalt näha!)

Liiklusliin 14900 – keda kotib?

Nonii, taaskord tagasi lemmikteemasse – liiklusesse. Miski uus ja huvitav projekt ilmunud – “Liiklusliin 14900”, mis kutsub inimesi läbi politsei halbu liiklejaid korrale kutsuma – “Kas Sind häirivad nõelujad, kihutajad, üle varvaste sõitjad? Vali liiklusliini number 14900 ja näita, et hoolid!”.

Mõte iseenesest hea, aga nende kodulehel kampaania videoid vaadates, lõi minu terav kriitikameel taas välja. Sõidab tibi linnas, sõelub ühest reast teise suuna näitamata. Keegi teatab sellest politseile numbril 14900, kus vastab muhe jõuluvana. Taat muheleb, naine pomiseb paar vabandust ja politseimees soovib head reisi. Jah, ma saan aru, kõik on sõbralik ja viisakas ja leebe nagu olekski tore, et me omavahel suhtleks. Aga eestlase jaoks, eriti teadliku ja ülbe liiklusrikkuja (teatud automarkide omanike) jaoks on selline asi nagu hane selga vesi. Pigem väike huumor, mille üle õhtul sõpradega õlleklaasi taga irvitada.

See on paljas telefoni kõne, mis ei too endaga kaasa mingeid karistusi. Eestlasele on vaja tugevat ja jõulist shokiteraapiat. Ei piisa soojast memmepaist: “Ole hea poiss, ära enam nii tee, eks!” Keda kotib!?

Mulle pandi see link lugemiseks, et “midagi sulle”. Jah, tõepoolest, midagi mulle. Mina, kes ma iga päev adun, et meie liikluskultuur läheb aina halvemaks ja ülbemaks ja et oleks aeg hakata enda närve säästma ja hoopis ühistranspordiga liiklema. Ausalt! Viimase aja fenomen on blondid tibid – jah, just nimelt blondid. Kes ilma suunata rida vahetavad ja su autole külje pealt sisse ujuvad, ilma et ise sellest teadlikudki oleks. Ei aita signaali andmine ega midagi. Jõudes temaga kõrvuti, et sisse vaadata, kes seal autos on, ilmub vaatepilt blondiiniga, kes usinalt mobiilis trükib, KAHE käega, sealjuures teele vaatamata ja gaasi vajutades. Mul oleks kah sellist autot vaja mis ise sõidaks, ilma et ma peaks juhi kohustusi täitma. Ja nagu ikka, nendega ei juhtu midagi. Mitte kunagi. Meie, viisakad liiklejad, peame mõtlema nende eest ka, oraaklina liikluses kümmet sammu ette nägema, säästma oma autot ja reisijaid, vajadusel lendu tõusma või veel parem – nähtamatuks muutuma. Kuigi tundub, et viimane ongi reaalsus – sinu autot lihtsalt ei nähta…

Oeh, siin ma nüüd jälle kirjutan, kuri Kati. Aga kas tõesti on liiklus see teema, milles ma peaks leebuma? Ma arvan, et mitte. See on meie elu ja igapäeva kõige ohtlikum osa, tahame me seda tunnistada või mitte. Jah, me kõik sureme kord, aga kas on sellele protsessile oma hoolimatusega vaja kaasa aidata? Kas on vaja süstida ja sõeluda, punast foori eirata ja vales kohas üle tee jalutada? Kas on vaja meeleheitlikult ja ohtlikult kõigist mööda kihutada, et siis järgmise punase foori taga uuesti kohtuda? Kas? Kas? Kas? Vastus on lihtne ja selge – ei!

Ma tõesti ei tea, kas see 14900 kampaania on uus või vana, aga ega see halba muidugi ei tee. Iseasi, kui suur on selle kasutegur ja kas on mõistlik sellele palju raha kulutada? Eks aeg annab arutust…

Kampaaniaga saad tutvuda siin: https://www.politsei.ee/et/nouanded/liiklus/liiklusliin.dot

Mida aga tegelikult vaja oleks vaadata (ehk tuleb mõistus koju), on siin: http://www.youtube.com/watch?v=PE6n3B7oxBM

P.S. Osa viimase video kohutavatest kaadritest on ehtsad! Vaadake, mõelge ja turvalist liiklemist!

Kas ma olen surnud?

Tegelikult tahtsin teile kirjutada hoopis sinatamisest ja teietamisest ja muust sinnakuuluvast, aga kuna kirjutamistuhinat pole kaua peale tulnud, siis need ideed seisavad märkmetena ootel. Kuid nüüd tekkis mul küsimus, kas ongi üldse mõtet kirjutada? Kellele ma kirjutan? Või veel parem – kas ma üldse tegelikult kirjutan?

Kisub segaseks, eks? Mulle endale ka, uskuge. Kui päevast päeva juhtuvad imelikud asjad, siis nüüdseks olen jõudnud punkti, kus mu mõistus ei allu enam loogikale ning tahaks küsida, kas ma elan või olen tegelikult juba ammu surnud ja ise seda ei teagi?

Et teilegi see veidrustekera pusast lahti harutada, alustan algusest. On eelmise sajandi üheksakümnendad. Olen Tallinnas elanud vaid käputäis aastaid, käin koolis ja sõidan igapäevaselt trolliga. Iga ühistranspordi kasutaja teab, kus kohas peatuses troll iga kord peatub ja kus enam-vähem ukse kohad avanevad. Nii ka mina. Ma polnud tol ajal veel kakskümmendki, kui mind hakkas vaevama küsimus – kas ma olen nähtamatu? Eelnevalt olen küll maininud, aga kes mind ei tea, siis olgu veelkord öeldud, et ma olen 1.80 pikk ja peaks meeterviiekümneste penskarite karjast kenasti välja paistma. Peale kooli kõmbin kaubamaja juurde ja ootan number 3 trolli. On õhtune aeg ja sõitjaid Mustamäele minemas palju. Sätin end kõnnitee äärele, täpselt kohale, kus peaksid avanema sõiduki uksed. Troll tuleb, peatub. Jah, ma olen õiges kohas – uksed avanevad täpselt minu ees. Kesklinna saabunud rahvas voolab sujuvalt välja. Troll tühi, astun trolli. Arvake! Müstilisel kombel olen ma viimane. Vaatan selja taha, peatus on täiesti inimtühi ja ma mahun vaevu teiste seisjate vahele seisma. Ja nii iga kord. Müstika! Olles esimesena ukse ees, olin ma alati millegipärast viimane, kes trolli sai. Tekibki küsimus, kas ma olen nähtamatu, et mitmekümnepealine mass must lihtsalt läbi voolas ja end trolli istuma sättis? Kuigi ma juba väga ammu enam trolliga igapäevaselt ei sõida, vaevab see küsimus mind siiani.

Teine lugu. Ka aastaid tagasi. Ühel hommikul ärgates ja voodis lesides ütles mu kaaslane: “Kuule, äkki me oleme surnud!”

Mina:”Ah, mida sa ajad!? Mis moodi surnud?”

Tema:” No päriselt. Oleme vahepeal ära surnud ja ise ei teagi. Sina surid ja mina surin.”

Mina:”Mis lollusi sa räägid!”

Tema:”Ei no tegelikult ka, mõtle nüüd. Kuna me mõlemad oleme surnud, siis me ei saagi aru, et me ei ela enam. Keegi pole meile juba mitu päev helistanud ka.”

Hakkasin end juba imelikult tundma ja mõtlema, tõepoolest keegi pole helistanud. “Näpista mind!” ütlesin.

Tema:” No mis kasu sellest on? Kui me mõlemad oleme surnud, siis võib olla surnud saavad ka teineteist näpistada.” Kõhe hakkas. Kukkusime kohe teistele helistama, et kinnitust saada, et me ikka elame. Jube lihtne on ikka inimese ajuga mängida või teda asju uskuma panna. No muidugi on see kõik poolhuumoriga öeldud, aga kui midagi väga sugereerida, siis võib mida iganes pea välja mõtlema hakata.

Ja nüüd siis viimane aasta ja eriti tänane päev tõi samasugused mõtisklused mulle tagasi. Jutt tuleb liiklusest, minu lemmikteemast. Mingil ajahetkel ma hakkasin märkama, et kus iganes või kuhu iganes ma sõidan, ma olen alati teel viimane. Ja kui hakkad miskit tähelepanema, siis jäädki. See on nagu kella tiksumine. Kui hakkad seda ekstra kuulama, siis enam lahti ei saa. Tiksub, kurat! Sama ka liikluses. Olid noorusaastad, kui oli vaja kihutada, mis tahavaatepeeglisse jäi, see enam ei huvitanud, oluline oli ikka kiirelt edasi. Vanemaks saades sellised lollused liikluses enam mind ei köitnud ja sõitsin kenasti reeglite ja märkide järgi. Ja siis see hakkaski – Tallinn, meeletu liiklusega Eesti linn ja ma olen ALATI viimane! Kulgen mööda tänavat, vaatan peeglisse, mass autosid on minu järel. Hetk hiljem vaatan uuesti – tühjus. Kuhu nad kõik kadusid? Imestan ja sõidan edasi, Vaatan uuesti peeglisse – autod. Ja siis veelkord – tühjus! Mul on luulud, arvate. Ei ole, seda kõike märkavad ka minu kaassõitjad. Ühisluulud? Mine tea. Matrix.

Kui miski hakkab häirima, üritad seda muuta. Ontlikust liiklejast sai taaskord raske pedaaliga juht. Ei, ma ei süsti ega tee muid liiklusohtlikke trikke, aga ei sõida ka enamjaolt märgi järgi. Ikka kiiremini. Vaade tahavaatepeeglis on muutumatult sama – ma olen viimane. Alati ja igal pool. Mis sealjuures veel on kõige kihvtim, et foori taga seisma jäädes, reastuvad enamik autosid kõrvalritta, kus juba on pikk ottejärjekord. Minu taga aga laiub uhke vabadus. Ma sõidan peaaegu uue, 2 aastat vana autoga, see ka ei tohiks kedagi väga alarmeerida, et näe, möku on ees! M Ü S T I K A!

Nüüd siis sellest, miks maailm hakkab tunduma Matrixina. Tundena, et miski pole see, mis see paistab olevat ja ka mina ei ole ilmselt reaalne. Sõidan Paldiski maanteel, minu ees kaks autot. Me kõik oleme ühtlaste pikivahedega suhteliselt üksteise kannul. Loomaaia juures seisab auto, laseb minu ees 2 autot mööda ja sööstab risti üle tee mulle täpselt ette. Saan vaevu pidama, annan signaali. Tibi roolis sööb jäätist rahus edasi ja absoluutselt ei vaata minu poolegi. Kiristan hambaid ja sõidan edasi. Käin poes ära ja sõidan kodupoole. Keeran oma tänavale, minu ees kaks autot. Samasugune olukord nagu ennegi. Tee ääres ootab hall Renault. Laseb kaks autot mööda ja teeb üle sõidutee äkilise tagasipöörde otse põiki minu ette. Kokkupõrkest jääb puudu rusikasuurune vahe. Lasen signaali ja vaatan, mis idioot seal sees istub. Tema ei vaata kuhugi. Ilmselgelt! Sama muster oli ka hommikul kesklinnas. Ja eile. Ja üleeile…

Kas ma olen nähtamatu? Kas mu auto on nähtamatu? Või veel parem küsimus – kas ma olen surnud?

matrix780023

Foto: Google