Pääsküla raba 21.04.2013

Kevadine päikesepaisteline pühapäev meelitab eestlase õue. Mootorrattad on aedikutest välja trüginud; rullujusud, jalgrattad, rulad vuravad äsjapuhastatud teedel. Rocca Al Mare promenaad on nii rahvarohke, et tekib mõte, kas kuskil on mingi suur kontsert või rahvaüritus algamas. Otsustasime minna Pääsküla rabaradadele. Olen sealt eelmisel aastal Tervisekõnni sarja rajal kiirelt läbi lipanud, aga raba ennast nautida pole jõudnud. Ilus oli. Mõnusad paarikilomeetrised puitteed, raiesmik, vaikus ja päike. Seal risti-rästi seigeldes võib hetkeks pea kaotada ja polegi kindel, kus pool kodutee on. Selleks aga on abiks nutitelefon ja GPS. Kahju, et fotoaparaati kaasas ei olnud. Loodus on ilus. Lisan mõned telefoniga tehtud fotod. Asi seegi. Kõik jalutama! :)

IMAG0058  IMAG0048 IMAG0047 IMAG0045 IMAG0044 IMAG0052IMAG0051 IMAG0050

Kas ma olen surnud?

Tegelikult tahtsin teile kirjutada hoopis sinatamisest ja teietamisest ja muust sinnakuuluvast, aga kuna kirjutamistuhinat pole kaua peale tulnud, siis need ideed seisavad märkmetena ootel. Kuid nüüd tekkis mul küsimus, kas ongi üldse mõtet kirjutada? Kellele ma kirjutan? Või veel parem – kas ma üldse tegelikult kirjutan?

Kisub segaseks, eks? Mulle endale ka, uskuge. Kui päevast päeva juhtuvad imelikud asjad, siis nüüdseks olen jõudnud punkti, kus mu mõistus ei allu enam loogikale ning tahaks küsida, kas ma elan või olen tegelikult juba ammu surnud ja ise seda ei teagi?

Et teilegi see veidrustekera pusast lahti harutada, alustan algusest. On eelmise sajandi üheksakümnendad. Olen Tallinnas elanud vaid käputäis aastaid, käin koolis ja sõidan igapäevaselt trolliga. Iga ühistranspordi kasutaja teab, kus kohas peatuses troll iga kord peatub ja kus enam-vähem ukse kohad avanevad. Nii ka mina. Ma polnud tol ajal veel kakskümmendki, kui mind hakkas vaevama küsimus – kas ma olen nähtamatu? Eelnevalt olen küll maininud, aga kes mind ei tea, siis olgu veelkord öeldud, et ma olen 1.80 pikk ja peaks meeterviiekümneste penskarite karjast kenasti välja paistma. Peale kooli kõmbin kaubamaja juurde ja ootan number 3 trolli. On õhtune aeg ja sõitjaid Mustamäele minemas palju. Sätin end kõnnitee äärele, täpselt kohale, kus peaksid avanema sõiduki uksed. Troll tuleb, peatub. Jah, ma olen õiges kohas – uksed avanevad täpselt minu ees. Kesklinna saabunud rahvas voolab sujuvalt välja. Troll tühi, astun trolli. Arvake! Müstilisel kombel olen ma viimane. Vaatan selja taha, peatus on täiesti inimtühi ja ma mahun vaevu teiste seisjate vahele seisma. Ja nii iga kord. Müstika! Olles esimesena ukse ees, olin ma alati millegipärast viimane, kes trolli sai. Tekibki küsimus, kas ma olen nähtamatu, et mitmekümnepealine mass must lihtsalt läbi voolas ja end trolli istuma sättis? Kuigi ma juba väga ammu enam trolliga igapäevaselt ei sõida, vaevab see küsimus mind siiani.

Teine lugu. Ka aastaid tagasi. Ühel hommikul ärgates ja voodis lesides ütles mu kaaslane: “Kuule, äkki me oleme surnud!”

Mina:”Ah, mida sa ajad!? Mis moodi surnud?”

Tema:” No päriselt. Oleme vahepeal ära surnud ja ise ei teagi. Sina surid ja mina surin.”

Mina:”Mis lollusi sa räägid!”

Tema:”Ei no tegelikult ka, mõtle nüüd. Kuna me mõlemad oleme surnud, siis me ei saagi aru, et me ei ela enam. Keegi pole meile juba mitu päev helistanud ka.”

Hakkasin end juba imelikult tundma ja mõtlema, tõepoolest keegi pole helistanud. “Näpista mind!” ütlesin.

Tema:” No mis kasu sellest on? Kui me mõlemad oleme surnud, siis võib olla surnud saavad ka teineteist näpistada.” Kõhe hakkas. Kukkusime kohe teistele helistama, et kinnitust saada, et me ikka elame. Jube lihtne on ikka inimese ajuga mängida või teda asju uskuma panna. No muidugi on see kõik poolhuumoriga öeldud, aga kui midagi väga sugereerida, siis võib mida iganes pea välja mõtlema hakata.

Ja nüüd siis viimane aasta ja eriti tänane päev tõi samasugused mõtisklused mulle tagasi. Jutt tuleb liiklusest, minu lemmikteemast. Mingil ajahetkel ma hakkasin märkama, et kus iganes või kuhu iganes ma sõidan, ma olen alati teel viimane. Ja kui hakkad miskit tähelepanema, siis jäädki. See on nagu kella tiksumine. Kui hakkad seda ekstra kuulama, siis enam lahti ei saa. Tiksub, kurat! Sama ka liikluses. Olid noorusaastad, kui oli vaja kihutada, mis tahavaatepeeglisse jäi, see enam ei huvitanud, oluline oli ikka kiirelt edasi. Vanemaks saades sellised lollused liikluses enam mind ei köitnud ja sõitsin kenasti reeglite ja märkide järgi. Ja siis see hakkaski – Tallinn, meeletu liiklusega Eesti linn ja ma olen ALATI viimane! Kulgen mööda tänavat, vaatan peeglisse, mass autosid on minu järel. Hetk hiljem vaatan uuesti – tühjus. Kuhu nad kõik kadusid? Imestan ja sõidan edasi, Vaatan uuesti peeglisse – autod. Ja siis veelkord – tühjus! Mul on luulud, arvate. Ei ole, seda kõike märkavad ka minu kaassõitjad. Ühisluulud? Mine tea. Matrix.

Kui miski hakkab häirima, üritad seda muuta. Ontlikust liiklejast sai taaskord raske pedaaliga juht. Ei, ma ei süsti ega tee muid liiklusohtlikke trikke, aga ei sõida ka enamjaolt märgi järgi. Ikka kiiremini. Vaade tahavaatepeeglis on muutumatult sama – ma olen viimane. Alati ja igal pool. Mis sealjuures veel on kõige kihvtim, et foori taga seisma jäädes, reastuvad enamik autosid kõrvalritta, kus juba on pikk ottejärjekord. Minu taga aga laiub uhke vabadus. Ma sõidan peaaegu uue, 2 aastat vana autoga, see ka ei tohiks kedagi väga alarmeerida, et näe, möku on ees! M Ü S T I K A!

Nüüd siis sellest, miks maailm hakkab tunduma Matrixina. Tundena, et miski pole see, mis see paistab olevat ja ka mina ei ole ilmselt reaalne. Sõidan Paldiski maanteel, minu ees kaks autot. Me kõik oleme ühtlaste pikivahedega suhteliselt üksteise kannul. Loomaaia juures seisab auto, laseb minu ees 2 autot mööda ja sööstab risti üle tee mulle täpselt ette. Saan vaevu pidama, annan signaali. Tibi roolis sööb jäätist rahus edasi ja absoluutselt ei vaata minu poolegi. Kiristan hambaid ja sõidan edasi. Käin poes ära ja sõidan kodupoole. Keeran oma tänavale, minu ees kaks autot. Samasugune olukord nagu ennegi. Tee ääres ootab hall Renault. Laseb kaks autot mööda ja teeb üle sõidutee äkilise tagasipöörde otse põiki minu ette. Kokkupõrkest jääb puudu rusikasuurune vahe. Lasen signaali ja vaatan, mis idioot seal sees istub. Tema ei vaata kuhugi. Ilmselgelt! Sama muster oli ka hommikul kesklinnas. Ja eile. Ja üleeile…

Kas ma olen nähtamatu? Kas mu auto on nähtamatu? Või veel parem küsimus – kas ma olen surnud?

matrix780023

Foto: Google

Kiire lõuna – Hautatud aedviljad kukeseenekastmes

Kui sul on vähe aega, kõht tühi ja soovid midagi maitsvat, siis soovitan mõnest poolfabrikaadist toit kokku keeta. Tervislikkusega muidugi pole siin midagi pistmist, aga maitseb hää.

Võta:

pool pakki külmutatud aedvilju (praadimiseks)

1 pakk Rainbow 15% köögikoort

1 pakk Knorr’i kukeseene pakisuppi

Tee nii:

Pane pannile või kastrulile natuke õli ja aedviljad. Prae kergelt läbi. Lisa terve köögikoor ning puista sisse kukeseenesupi pulber. Sega. Keera kuumus väiksemaks ja lase toidul 5-7 minutit haududa. Serveeri.

Maitseaineid, soola jne vaja ei ole, kuna nii säilib aedviljade maitse ning vajaliku soolasuse annab Knorri kukeseenesupp. Roog jääb mõnus tummine.

P.S. Kogus 1-le inimesele. Kahele kasutada terve pakk aedvilju. Sobib ka lihatoitude kõrvale kartuli või salati asemel. Head isu! :)  Fotod: Google

ce7e45323a

531x500_transparent_ar_85_b3a3980261ddff372fc3236a9337dc13harma_panniroog