"Iron Lady" – mahakistud RAUDRÜÜ

Käisin eile kinos “Iron Lady’t” vaatamas, portreed Briti mõjukamast peaministrist Margaret Thatcher’ist. Kui oled seda filmi näinud, siis loe edasi, kui ei, siis mine ära, vaata filmi ja tule tagasi. Mitte, et ma ülbelt su ära ajaks siit, vaid lihtsalt ei soovi kuidagigi järgneva jutuga sinu filmielamust mõjutada. Sobib?
Film jättis mulle sügava mulje, ta oli jõuline (ilmselt nagu MT isegi), liigutav ja midagi veel… Kedagi teist peale Meryl Streep’i seda osa välja kandmas ei suudagi ette kujutada. Aga see selleks. Tänaseks päevaks on minu arvamus filmist muutunud, küll mitte selle headuses ja emotsioonis, mida see pakkus, vaid moraalis. Selle kõigeni jõudsin üpris huvitavat rada pidi, meenutades linateost ja googeldades fakte Thatcherist. Mida ma aga kuskilt ei leidnud, oli tema surma kuupäev. Ma oleks võinud pea anda, et mäletan, et daam on juba mõned aastad siit ilmast läinud. Konsulteerisin paari sõbraga, ka nende meelest on Margaret ammu paremas paigas. Aga võta näpust – ta elab. See muutis KÕIK. See teadmine siis… 

Arvestades filmi ülesehitust, kus 80-nendates Margareth võitleb dementsusega ning mängib peitust ammu surnud abikaasa vaimuga, siis kas natukene inetu ei ole sellist portreed tervele maailmale vaadata tuua? Inimene elab, no vaevalt, et ta seda ise vaatab või kui vaatabki, asjadest aru saab. Aga tal on lapsed, sõbrad, endised kolleegid. Ikka me unustame ära ammu tuntud tõe – surma ja haigustega EI MÄNGITA! Ent, kas see Holliwoody kotib? 
Tjah…no igaljuhul tekkis huvi seda asja siis nüüd süvenenumalt uurida, et kes on üldse algselt andud loa sellise filmi tegemiseks, kuna proua ilmselgelt ise enam selleks võimeline ei ole. Mis siis selgus. Kuna ma tõlkida ei viitsi, siis kopi/peistin järgnevalt katkeid artiklitest, millega peaks piisavalt palju öeldud olema:
* “Former colleagues, friends and family have blasted it as “ghoulish” and “distasteful.””
* “She was never, in my experience, the half-hysterical, over-emotional, over-acting woman portrayed by Meryl Streep,” Norman Tebbit, a member of her cabinet and former Conservative Party head, wrote in the Telegraph of London. She could be difficult and demanding, he acknowledged, but not at all like the woman he has seen in trailers for the film.“I do not know whom the makers of the Meryl Streep film talked to. Perhaps Michael Heseltine or Geoffrey Howe, but certainly not me,” he wrote; Heseltine was a member of Thatcher’s cabinet who resigned and later stood against her in the Conservative Party election of 1990, while Howe was one of her top cabinet members before a demotion led to his resignation. “To judge the film from its trailer, they confined their inquiries to the Daily Mirror and perhaps Tim Bell’s public relations firm.”Bell, however, is also upset with the movie.

“I can’t see the point of this film. Its only value is to make some money for Meryl Streep and whoever wrote it,” Lord Bell, one of Thatcher’s key PR advisers, told the Telegraph. “I have no interest in seeing it. I don’t need a film to remind me of my experiences of her. It is a non-event… It won’t make any difference to her place in history of the fact of what she did.”


Ja selle loo kirjutamise point siis – kas on tõesti vaja inimesest luua tema elu ajal selline portree, mis on nii poliitiliselt ebakorrektseid fakte täis kui ka see, mis sellest võimsast inimesest on praeguseks saanud? Poliitika poliitikaks, see ei olnud ka ilmselt filmi mõte. Läbivaks on siiski tolle aja vürtsikaupmehe hallist hiirekesest tütar, kel olid vaated, põhimõtted, julgus ning sisemine jõud midagi oma riigi heaks ära teha. Läbi lüüa nö “meeste maailmast”. Panna maksma oma sõna ühtmoodi kaagutava poliitikukarja seas, ning sellest SÕNAST teha teod. Tal õnnestus see. 
Siiani olen ühe stseeni mõju all, kui poliitilisel koosolekul kolleegide ebakompententsusest tingituna pani ta vaikima ruumitäis mehi ja käskis neil lahkuda, silma pilgutamata. Nad lahkusid, Margaret jäi üksi. Suur plaan jälgis iga tema emotsiooni, hingetõmmet. Ilma sõnadeta võisid sealt lugeda, mis toimus. Terve selle minuti jooksul vaatasin teda ja hoidsin hinge kinni mõttes korrutades:”Sa ei murdu! Sa ei murdu! Sa ei murdu!” Ei murdunudki… Ja point ei olegi, kas seal ruumis olid mehed või naised, vaid milleski muus. Ma ei pidanud pettuma.
Tagasi tema haiguseni. Paljud teist tahaks ilmselt öelda – see on elu ju. Jah, on, ei vaidlegi. Aga milleks seda demonstreerida üle maailma inimese elu ajal, nagu selgub, siis ka konsulteerimata tema enda ja perega? Teha suurest võimsast isikust kokkuvarisenud mömm. Inimene on inimene, ning paljude jaoks on see naljakas. Hea põhjus parastamiseks, mõnitamiseks. Milleks see vajalik on? Mul on häbi. Väga.
Me ei tea keegi, mis meid vanaduses ees ootab. Sageli vaatan tänavatel jalutavaid vanamemmesid ja taate ja kujutlen, millised nad olid noorena; kuidas kerge jalaga aasal jooksid; armusid; tegid karjääri. Nüüdseks on jäänud neile kepike, millele toetada, paksud prillid ja pulstunud bolonkake… Ja see on veel see, mida me näeme, kui veel mõelda neile, keda me ei näe ja mis olukorras on need vanurid. Ent see on juba teine teema.

Kokkuvõttes, me keegi ei sooviks, et meie pereliikmetest, kes pole enam need noored, edukad ja endaga toimetulevad, tehtaks avalik portree. Sinu viimaseid elukuid vaakuv vähihaige isa haiglavoodil; vanaema, kes on pime ning teovõimetu röökimas hooldekodus arusaamatuid lauseid, määrides samal ajal oma mähkmetest kougitud rooja toa seintele jne jne jne… selliste kaadrite ajal samas  all ekraanil jooksmas inimese täisnimi…. Võigas. Elu jah, aga moraalitu ja südametu kajastamine. 

Ajalugu lõi aastatega Raudse Leedi, õigustatult. Milleks nüüd Margareti surma eelõhtul temalt see metalne rüü seljast rebida, jättes kaitsetu vanadaami avalikkusele naerda… Kurb.

Kuidas ma Kemisse sattusin…

Tallinn. Tagasi just tulnud Lapimaalt, parajalt väsinud pikast autosõidust, mis kokku võttis 2176 km edasi-tagasi, paluti minult abi. Kemis (Lapimaal) tulemas üks rahvusvaheline üritus, Tallinnast minemas 3 esindajat, kellest 1 jäi haigeks – kas ma tuleks asendama? Jah, loomulikult aitan. Mis ma tegema pean, pole aimugi aga kohe minemas! Ja veel minu jaoks 101% tundmatu ala. Okei. Võib olla saan hakkama, võib olla ei, eks see selgub siin nüüd lähipäevil. 
Minek.
Hommik algas Tallinna lennujaamas, kus nii sissetulev kui ka väljaminev lend hilinesid. Aga meil aega oli. Istusime, ootasime, tutvusime. St mina siis tutvusin Silveriga ja tema minuga. Lennuk oli suhteliselt tühi aga see eest üsna raputav reis. Ilm väljas pilvine ja tuisune, ning ega Helsingisse minevad lennukid väga kõrgele ei tõusegi. Tundsin, et süda läheb pahaks. Seda lennukis juhtub küll haruharva, ju siis ikka raputas mõnuga. Helsingis oli ootamist aga kamaluga. Sealne väljumine lükkus täiega edasi. Polnud hullu, istusime, kohvitasime. Õnneks on tänapäeval Wifi :) 
Kuna ma olen pikk ja ilmselgelt piisavalt pikkade koibadega, siis lennureisid mind eriti ei rõõmusta oma kitsaste istmevahedega. Piletil nägin aga oma rõõmuks kohta numbriga 1C – järelikult esimene rida ja kedagi ees ei ole – saan jalgu sirutada. Aga oh – minu üllatuseks oli küll esimene rida aga vastassuunas. Istusin siis näoga rahva poole, selg püstloodis vastu seina, vastas minu reisikaaslased, kellega kordamööda jalgu ristasime. Tore. Ja ainuke, kes näoga rahva poole pidi istuma, olin mina. Mina vahtisin inimesi, nemad vaatasid mind. Polnudki tore. Siis tuli stjuardess ja ütles, et hädaolukorra korral, kui teised ette kummarduvad, pean mina püstloodis sirgelt edasi istuma. Nu ladna…
Lennukisse saime aga lendama kuidagi ei taha hakata. Tutvustatakse tänast pilooti – kapten Kregula. Kaaslastele meenutas see nimi Draculat. Ja hakkas fantaasia lendama… Nalja jätkus kauemaks :)
Lõpuks tõuseb lennuk õhku ja mina, olles küll vööga kinni, libisen toolilt enamvähem maha. Inerts, mis teha.
Vahepeal viib stjuardess Draculale juua – huvitav, küll mida??? Ei tahagi väga teada.
Kemis ootab meid minilennujaam, nagu oleks Kärdlasse sattunud.
Wow, kui palju lund! Nii valge ja puhas. Autoteid siin ei soolata ega liivatata. Super.
Kuna ma eelnevas blogis “Autoga Lapimaale” kirjeldasin siinseid looduslikke omapärasid, siis sellel rohkem ei peatukski.
Loo alguses sai mainitud, et tulin siia nö “tööd” tegema ja nende päevade jooksul mõtlesin ka lühidalt mõned märkmed siia poetada, ent nüüd, kui see kõik läbi on, ma leian, et ei ole vajadust. 
Jätkan pigem muljetega ehk siis teisisõnu vast REKLAAMIN Kemi linna. 
Kel huvi rohkem, võib muidugi googeldada ja juurde lugeda, aga põhimõtteliselt sai Kemi alguse 20-ndatel loodud saekaatri tõttu. Äri muutus aina suuremaks ja edukamaks, toodi rahvast juurde ja samas oli neil ka vaja elamispinda. Nii tekkisid puust majad üksteise järel. Kemi ise asub Botnia lahe põhajpoolsel kaldal. Vesi oli efektiivne transpordivahend saekaatrist välja tulnud puude liigutamiseks punktist A punkti B. Kemi on äärmiselt väike, võrreldav ehk meie suurema aleviku või väikelinnaga.Tänavate süsteem on põhiliselt puiesteed ja alleed, mis on ääristatud puudega. Põhjusel, et tulekahjud tihti hävitasid puiteramuid ja et tuli ei hävitaks tervet linna, tehti teed vahele, mis leeki takistaks edasi kulgemast. 
Hotellide ajalugu mind isiklikult pole kunagi huvitanud, ent seoses “kummaliste” juhtumistega, uurisin seda natuke. Hotell Merihovi ehitati just tänu tõusvale puiduärile. Üha rohkem tähtsaid ninasid tuli kokku, külastamaks Kemi ning arutlema ärivõimaluste üle, ent puudus koht nende majutamiseks. 1949. aastal valmis hotell, mis oli tol hetkel puhtalt ülesehitatud varem mahapõlenud hoone kividest. Hotelli on külastanud nii Soome president Kekkonen kui ka kosmonaut Juri Gagarin. Kekkonenile meeldis koht nii väga, et ta hiljem kasutas hotelli väga tihti, olles Kemis puhkusel ja kalastusretkedel.
Pean vahepeal mainima, kuidas on ikka linnainimese ja väikese koha elanike vahe tohutult suur, eriti tuleb see esile nendega jutustades. Mina, olles juba üle 18 aasta tallinlane, ei mõtle iial, mis on need paigad, kohad v hooned Tallinnas, mis mind nende üle uhkust tundma paneb. See ei pruugi tähendada ükskõiksust oma kodukoha vastu, vaid pigem on tegemist nö anonüümse suurlinnaga, kui seda võib üldse Tallinna kohta öelda. Kus elutempo on kiire, inimesed ei tunne üksteist ning olmemured/mõtted edestavad muid väärtusi. Jah, kuigi ma pean tõdema, et Viimsi suunast mööda Pirita teed Tallinna kesklinna poole sõites ja linna siluetti nautides, nii tihti võtab pisara silma ja hinge täidab uhkus – see on minu linn, minu kodu, MINU EESTI! Või kui meile tuleb külla välismaalane, siis äkitsi teame ju küll kohti, kuhu neid viia ja mida näidata. Järelikult kuskil sügaval sees on ka meil oma südantsoojendavad paigad.
Miks ma üldse emotsionaalseks hetkel muutusin, oli just kogemus, kuidas kemilased oma linnast räägivad, kõik mainivad samu asju – see on neile oluline. Ka mina tean nüüd, et Kemis on mitu uhket ja suurt tehast: paberitehas ja metallitehas; jäälõhkuja Sampo, mille aastaid tagasi ostis linnapea miljoni soome marga eest ja mis leidis kodanikes suht torisevat vastukaja. Ent tänaseks ollakse selle meremasina üle väga uhked, see on üks populaarsemaid tursismimagneteid. 
KÕIGE kuulsam muidugi on iga-aastane Kemi lumekindlus, mida tullakse vaatama üle maailma. Lossi kompleks on üllatavalt suur, mahutades ligi paarkümmend hotellituba, kabelit, restorani, liuvälja ja laululava. Hotellitubade püsitemperatuur on -5*c. Külm? Ei ole…kui võtad toa, siis sinna viikase sind vaid magama, varustusse kuulub kaks magamiskotti, mis on mõeldud arktiliste külmade vastu. Viimased külalised “honeymoon suite’st” olid maininud, et neil oli lausa palav magada (tegemist ei olnud pruutpaariga, kui mõtlete, et tjah…loomulikult oli neil “palav”).
Kemi on ilus. Kemi on väike ja rahulik. Sõbralik. Puhas ja praegusel aastaajal VÄÄÄGA lumine. Kui meie oleme 2 möödunut talve kirunud meeletut lumerohkust, siis siinolev ületab selle kordades, aga Kemile sobib.
Need 3 päeva on olnud nii huvitavad ja sisurikkad, et arvatavasti ma olen unustanud palju tähtsat, mida kirja panna. Aga millega ma veel tahaks teie aega kulutada, on üks vanadaamist giid. Eilne õhtune programm nägi ette külastust sellele samale jäälõhkuja Sampole ning Lumelinna. Kogunesime hotelli. Sinna ilmus ka üks umbes 80-aastane kummaliselt riietunud vanadaam. Küsis, kas me läheme Lumelinna. Keegi talle erilist tähelepanu ei pööranud. Daam hüüdis: Follw me!…keegi ei läinud. Saabus buss ja peale meid tuli ka see vanatädike, omavahel sosistasime, et kes see veel on? Hetke pärast selgus, et meie giid. Aga nagu öeldakse, ära hinda raamatut kaane järgi! Ja nalja hakkas saama. Daam rääkis väga hästi inglise keelt ja oli tunda, et ilmselt on ta ka eluaeg giid olnud, ent sellises vanuses jutt pole võib olla enam kõige kirkam. Ent see tegigi asja just huvitavaks, kõik kuulasid suu lahti…iseenesest oli tema siiras jutuvada äärmiselt põnev ning inforikas. Eredalt meelde jäi ta meile aga just tänu oma lõbusale suuvärgile. Alljärgnevalt paar nopet tema jutust:
“My name is Airi, it’s written underneith me somewhere”
“There are family houses under the snow”
“Kemi has longest river in Finland, it’s over 500 kilograms long”
“During the summer you see lots of animals, like birds”
“There is a bear near the skitracks, but it sleeps all the time, i have never seen her”
“During the summer (pidi olema winter) you can see lots of people skiing on the sea”
“Soon i will put on my castle cap”
“It’s our church. It’s pink. The architect IS over 100 years old. But he is not living anymore”
Buss sõelus läbi kõik Kemi tänavad (mida ei ole palju) ning jõudsime Lumelinna tagaküljele, kus istus kurvalt ja liikumatult longus lapsekuju, meenutamaks II Maailmasõja ajal Rootsi ära saadetud 70 000 soome last, kellele siin nö enam leiba ei jätkunud. Kunagi hiljem naases kodumaale neist 50 000, kellest omakorda paljud ei osanud enam soome keelt. Mis võis olla iseenesest äärmiselt kurb, leides oma ema ja isa üles aga rääkida sa nendega ei saa…pole ühist keelt, sõna otseses mõttes…
Tänane päev algas väljasõiduga Kemi kooli, kus õpib üle 500 lapse ja mis oli taasavatud eelmisel aastal. Väga uhke, väga kaasaegne ning õpilasõbralik. Esimest korda üle aastate tekkis tahtmine olla teismeline ja koolis käia – just selliste võimalustega koolis. Aga igal eal omad rõõmud, eks :)
Ja varsti me lahkumegi.
Väike ilus Kemi – suured emotsioonid – lummav ajalugu… Memory of lifetime.

Autoga Lapimaale

Eesti lumine talv on ilmselt paljude jaoks piisav, et siin püsida ja mitte kuhugi põhjapoole suuremat lund otsima minna. Siiski soovitan. Super-elamus neile, kes armastavad talve, lund ja puutumata loodust. Paljud reisibüroodki pakuvad puhkusereise Lapimaale, kas siis suusatama või muude toredate talitegevustega tegelema. Ka transport nii kaugesse punkti on olemas, mine või lennukiga.
Meie valisime sel korral auto – siis hea peatusi teha, pikal teel põigata kuhugi sooja kohvitama või vaatamisväärsusi uudistama. Teekond on üsnagi pikk – Helsingist u 850 km, olenevalt marsruudist.
Helsingist hakkasime sõitma u 10 hommikul, GPS näitas teekonna pikkuseks 842 km. Esmapilgul see number väga ei hirmutagi, eriti kui pole kaua aega pikki sõite teinud. Number on number, eks.
Esimeseks üllatuseks olid Soome maanteed. Palju kiidetud teed, mis pidid igal aastaajal ja iga ilmaga puhtad ja korras olema. Eesti on väga tubli Soome kõrval, peaks mainima. Kiirtee E75 teavitas siltidega, et soola kogust on vähendatud. Küll aga pole kiirust seal eriti piiratud, enamik teest lubavad märgid sul rahus 100 km/h sõita. Asfalt on hangedest puhas, ent lausjääs.
Õnneks on sel pikal teel kohvikuid ja bensiinijaamu ning toidupoode, kust sooja jooki ja söögipoolist hankida. Nälga ega teele ei jää. Mida me aga märkasime, et ükski bensiini automaatjaam ühtegi Eesti pangakaarti vastu ei võta, isegi rahvusvahelist krediitkaarti mitte. Targem on varuda sularaha, et ei juhtuks ebameeldivat üllatust, kui kütus peaks otsa saama. 

Helsingist 450 km kaugusele jääv Pyhäsälmi pakub puhkehetkel ka uudistamisrõõmu – Vaskikellot. Väikesele alale on kokku toodud erinevate riikide väga vanad kirikukellad. Suvisel ajal on võimalik neid liigutada ning kuulata nende vaskset heli, kuigi jah, kirjad on väljas, et neid helistada ei tohi, kuna tegemist on ajalooliselt vanade kelladega. Natukene põnevust ikka :)
Sõidame edasi. Liiklust jääb aina vähemaks ja loodus muutub lumisemaks ning metsalisemaks. Rahu. Sihiks Himmerki, Posio. Algab põhjapõtrade tsoon. Hirmutavad hoiatusmärgid kuulutavad põtradest teel. Pime, libe tee … u 10 h tundi autosõitu – ei olegi väga meeldiv, kui loom auto ette hüppaks. Nagu hiljem selgub, siis meie kartus oli üsna asjatu. Põhjapõdrad, kes teistel aastaaegadel vabalt ringi longivad ja tihti autoteedel aega veedavad, on talvel omanike farmis aia taga kinni. Lumes põder süüa ei leia, seega pole mõtet neil lasta ringi hulkuda. Pealegi ohtlik.

Aega võttis aga asja sai. Jõudsime oma esimesse ööbimispaika – polaarpiiri ääres asuvasse Himmerki puhkekeskusesse. Palkmajakesed puhkasid paksu lumevaiba all, täielik vaikus ja inimtühjus. Leidsime oma majakese kergelt üles, mis ootas meid, võti ukse ees ja tuba soe. Olime ainsad hingelised selles keskuses. Majakene oli tore: seal oli köök, saun, toake ja kõik eluks vajalik. Pealegi oli üllatavalt soe – isegi liiga palav. Saunatatud ja söödud, oli aeg magama minna. Tänavavalgustus lülitati ööseks välja, oli pilkane pimedus, üksik majake ja meie kaks. Natukene hakkas kõhe. Liiga palju on ilmselt eelnevalt krimisaateid saadud vaadata. Hirmutunnet võimendas muidugi fakt, et välisuks lukku ei käinud. Võti käis lihtsalt tühjalt ringi. Mis teha? Magamata ka ei tahaks ju olla peale sellist pikka autosõitu. Tuli leiutada sulgur. Kotipaeladest, konksudest ja haakidest sai uks päris toredasti kinni.  Kes sisse tahab saada, seda ka saaks aga suure kolina ja mürinaga. Hommikul koha omanikule võtmeid ja raha viies, rääkisime ukseloo ära. Ta naeris – siin ei juhtu küll kunagi midagi. Siin on väga vaikne ja väga turvaline. Usutavasti nii ongi, aga pimedus võimendab paljutki.. :) Koht oli super ja on seda ka ilmselt igal aastaajal, järvekeste keskel, kalameeste maiuspala. Rohkemat infot selle puhkekeskuse kohta leiate siit: http://www.himmerki.com/english/index.html
Laupäev leidis meid vaikses lumesajus, külma vaid -6*C. Ideaalne ilm õues möllamiseks. Kella 11-ks oli meil kokku lepitud husky koertesõit. Väga sõbralik perefirma Kota-Husky, mida peavad abielupaar Lauri ja Marika. Kokku on neil 60 koera, keda koheldakse hoole ja armastusega nagu ikka pereliiget. Pererahvas teab kõigi 60 koera nime peast, nende iseloomu ja meeleolu. Pealtnäha kurja pilguga kutsud on tegelikkuses imesõbralikud ja rõõmsad. Kelgud pandi valmis ja koerad ei suutnud end ära reklaamida, et just neid täna valitaks. Mul süda tilkus verd, mõeldes, kuidas need 8 väikest koera jõuavad vedada 2 täiskasvanut ja rasket kelku. Hilisema info põhjal tean, et see koormus on nende jaoks lausa peaaegu olematu. Väikesed aga tublid. Koerad kelgu ette, üks inimene kelku istuma ja teine taha seisma ja minek. Sõit läbi muinasjutu – lõputu lumi – puhas lumi. Loodus puhkab. Ei ühtki värvi. Kõik on must-valge, ent samas nii meeletult lummav. Endassehaarav. 
10 km seigelnud, tegime pausi. Koerte jaoks olevat see -6*c lausa palav. Keeled ripakil limpsiti lund, püherdati ja heideti väikesele uinakule lumme. Samal ajal jutustasime Lauriga ja saime lähemalt tuttavaks. 
Lauri näitas meile 1907-ndal aastal puusse kraabitud nimetähti ja aastaarvu ning rääkis huvitava legendi. Sealkandis olevat olnud selline komme, kui inimene suri ja maha maeti, siis kraabiti kuhugi poolele teele puusse lahkunu surmaasta ja nimetähed. See olla märk hingele, et ta on surnud ja ei tohi elavatega kaasa tulla sealt punktist edasi, mingu hingederiiki. 

Mõnus tagasisõit ja ees ootas püstkoda sooja lõkke, õunaglöggi, põdravõileibadega. Perenaine Marika ühines meiega ning küpsetas lõkkel lapi magustoitu: lapijuust, vaniljekaste, vedel iiris ning murakad. 5 minutit lõkke peal sulatamist ja segamist ja hõrgutis oligi valmis. Nii teistsugune aga samas väga maitsev. Proovige järgi :) Kota-Husky teenuste, koerte ja ajalooga saad tutvuda siin: 
http://www.kota-husky.fi/en/kotahusky.php?page=home

Mõnusas seltskonnas läheb päev kiirelt. Kuna meil selleks ööks ööbimispaika ei olnud, siis uurisime Laurilt, kas ta oskab midagi soovitada. Ta sõbral oli seal lähedal puhkekeskus, helistas ja saime omale majakese. See oli suur ja väga hea hinnaga. 4 magamistuba, suur elutuba kaminaga, täievarustusega köök, saun, 2 dushiruumi. Ja jällegi – meeeeeletult soe. Üleliigagi.

Järgmisel päeval otsustasime vaadata niisama ümbrust ja sõita läbi kuulsast Rovaniemist ning siis suuna võtta tagasi Helsingi poole. Mõnus, mõnus lumi. Ei saa küllalt selle imetlemisest! Super. 
Teel Rovaniemi poole nägime kellegi aias põhjapõtru. Nagu turistil kombeks, oli ka meil ju vaja pildistada. Keerasin autoga erahoovi, et seal ringi keerata ja tagasi sõita pildistama. Ent tagurdades peeglisse vaadates oli KÕIK ühtlaselt valge, täiesti võimatu oli eraldada teed hangest. Ja sinna me ka  maandusime ja kinni jäime. Ometi Volvo ja 4 rattavedu…kinni, mis kinni. Õnneks oli mul kaasas labidas ja hakkasin kühveldama, olles ise 182 cm pikk, oli hang mulle üle vöökoha. Lühikese inimese jaoks ilmselt palju kõrgemal. Peagi selgus, et tagumised rattad on õhus ja käivad vabalt ringi – auto on põhjaga hange otsas. Mis seal ikka, kühveldasin edasi. Ilmus vanamees koeraga, läks minema. Siis saabus kolm meest ja sama koerake. Natukene seletamist ja üks meestest lahkub. Mõne minuti pärast on ta tagasi traktoriga. Köis külge ja me oleme päästetud! Pärast selgus, et sellises väikeses kohas eriti midagi ei juhtu, et neilgi nüüd natukene aega põnev ja on mida rääkida. Traktori omanik kutsus mind kaasa ja näitas mulle oma põtru, et saaksin neid lõpuks siis pildistada :) Ilusad loomad olid.

Jätkasime teed. Peagi saabus pimedus ja otsustasime, et sõidame Rovaniemist lihtsalt läbi, ei hakka seda Jõulumaad küll otsima. Ent – sinna me just otsejoones sattusimegi, sest see on täpselt tee ääres. Kell oli sealmaal, et Jõulumaa melu oli selleks päevaks hääbunud; poed olid kinni, kõik oli inimtühi. See-eest värvikirev ja mõnusat jõulumuusikat täis. Nautisime meeleolu ja plõksutasime pilte. Päris lahe. Kas raha eest sinna spetsiaalselt minna tahaks, vaevalt.  Lastega ilmselt küll. Lastel oleks seal nii mõndagi teha: lumelinnakud, põdrasõidud, jõuluvana jne. Aga ilus oli see tulesära. Fotod tehtud, raha jäetud kohalikku suveniiripoodi ning kohvikusse ning algas piinarikas tagasisõit kodu poole…. Hommikuks kella 10ks olime Viking Line sadamas, ootamas viimast tõuget Tallinnani… 
Reisil on hea, kodus veel parem. Siiski soovitan minna, Lapimaa on ilus, tal on sulle väga palju pakkuda: sporti, rahu, toredaid inimesi, loomi, lund, virmalisi (kui veab)…. Head reisi!