Lauri Vahtre “Absurdi impeerium”

Nagu talvel lubatud, siis kirjutan teile veidikene ühest raamatust. Tegelikult olen äärmiselt vilets retsenseerija. Kunagi kooli ajal kirjanduses tehti kontrolltöid ja õpetaja pidev küsimus oli: “Kirjeldage, mis oli raamatu mõte!”. Oi, ma ei saanud tol ajal absoluutselt sellest küsimusest aru ja iga jumala kord esitasin talle töö nö ümberjutustusena, mis oli ilmselgelt vale ja viletsamat hinnet väärt. Praeguseks pole mingit probleemi mõtet otsida ja leida ja seda kirjeldada. Ent hetkel pole see vajalik.

Niisiis, olenevalt minu lugejast, saab olema järgnev tekst, kas tuttavlik ja arusaadav, või täiesti mõistusevastane absurd. Ja absurdist tulebki juttu – Lauri Vahtre raamatust “Absurdi impeerium”. Ehk teisisõnu, kuidas elati Nõukogude Liidus, sh ka Nõukogude Eestis. Ümberjutustust ma selgi korral tegema ei hakka, toon vaid mõned näited, ehk isutab see teidki raamatut kätte haarama.

Paar päeva tagasi arutasime emaga selle raamatu ja üldse nõukogude aja üle. Teatavasti oli sel ajal sini-must-valge üks suurimaid patte ja täielik tabu. Juhtus siis nii, et poodi tuli ilus siidkangas. Põhimõtteliselt oli üldse harv juhus, et poodi midagi ilusat tuli ja seda lausa letilt osta sai. Enamik head kaupa käis kõik tutvuse kaudu ja “leti alt”. Aga näed, tuli. Ema, kes on olnud elu aeg hea õmbleja, ostis omale selle kanga ja tegi pluusi. Tegu oli 70-ndate aastatega. Kangas, head sõbrad, aga oli imepeenete sini-must-valgete triipudega. Pluus valmis, läks ema sellega tööle. Tol ajal ei vahetatud riideid nagu sokke, vaid käidi ikka mitu päeva järjest sama garderoobiga. Teisel päeval kummardas ema kolleeg üle laua ja sositas;”Palun ära seda pluusi enam selga pane!”

Ema ehmatas ära:”Miks? Nii kole on või?”

Kolleeg püüdis ontlikuks nõukogude naiseks jääda ja sosistas edasi:”Ei, väga ilus on, aga need värvid ei sobi meie aega, saad aru! Võib suur pahandus tulla!”

Ema oli ikka hämmingus:”Aga ma ostsin selle kanga ju siit meie alevi poest”

Naine ei jätnud:”Tegemist on ilmselt suure eksitusega. See on sini-must-valge ja see tekitab palju pahandust!”

Ema selle pluusiga enam tööle ei läinud, nii igaks juhuks. Kõrvaldati inimesi töölt ja elust väiksemategi asjade pärast. Käis sellega mujal aga edasi, ilus pluus ikkagi oli ju.

Sini-must-valge ja muu Eesti rahvusliku, st keelatud sümboolika, avastamiseks olid liikvel nuhid ja muud kommunistlikud tegelased. Tsiteerin äärmiselt huvitavat ja samas absurdset näidet Vahtre raamatust, kus märgati seintel seisvat sinise ja valgega joonistatud neutraalset plakatit:

On tehtud ränk ideoloogiline viga! See plakat on sinivalge, aga millist rõivastust kannab tavaliselt keskmine mees, kes seisab tänaval, et plakatit uurida? Ülikonda! Ja mis värvi on ülikond tavaliselt? Must! Nii! Mis värvikombinatsiooni me saame, kui sinivalge plakati ees seisab mustas ülikonnas mees? Loomulikult sinimustvalge!

Vahtre mainib veel, et sinimustvalge ees tunti paanilist hirmu, nagu Dracula kardab risti. Ja neid näiteid on leht lehe järel terve raamat täis. Mõni peatükk jäi mulle natukene arusaamatuks, mitte küll sisult, vaid kuidas paljusid asju üldse oli tol ajal võimalik teha nii nagu neid tehti? Ilmne absurd järelikult, kui tänapäeva inimese mõistus seda ei võta. Ma muidugi ei ole ka kõige teravam pliiats pinalis, seega ma ei oska kommenteeridagi.Lugege!

Küll mäletan ma ise meeletuid mitmetunniseid poejärjekordi. Poodi sisse ei saanud enne, kui vabanes vaba korv. Paljud nutikamad olid endale poekorvid hankinud ja trügisid niiviisi alati teistest ette. Mida sealt kauplusest võtta oligi? Põhimõtteliselt mitte midagi. Suurte pekitükkidega keeduvorsti “Lemmik” ja healjuhul üks kivikõva leib. Leivad, saiad olid riiulites lahtiselt ja igaüks katsus neid käega, et kas on pehme või ei. Jah, riiuli otstele oli pandud paberiruudukesi, et neid siis leiva vajutamisel kasutada, aga enamik inimesi sellest ei hoolinud. Nagu siianigi öeldakse, et ega eestlane pole sita surma kunagi surnud. Fuhh!

Aga see selleks. Üldjoontes räägib raamat nõukogude ajastu erinevatest tahkudest: defitsiidist, limiidist, salatsemisest, kolhoosidest, raudteest jne jne jne. Ning kuidas see kõik toimis/ei toiminud. Noorema inimese jaoks tundub see lugemine vast täielikult utoopilise ulmefilmina. Aga võta näpust – see kõik oli reaalsus ja väga palju selle hirmsa absurdi ja inimvaenulikkuse jälgi kanname me siiani oma õlgadel, kommetes ja eluviisis. Kurb ja häbi. Lihtne näide: oma tööandja tagant varastamine, kõike ja nõrkemiseni. Kui pole minu oma, siis võib ju võtta ja kui võtta ei taha, siis lõhkuda ikka saab, tuuakse ju uus! Kui te ise sellised ei ole (mida ma väga loodan), siis julgelt võite enda kõrvalt leida mitmeid inimesi, kes on. Häbi!

Kui hakkate seda raamatut lugema, siis mõelge sellele sügavalt. See kõik, mida siin kirjeldatakse, on see, mida Lasnamäe vanad vene mutid taga nutavad. Ehk teisisõnu lõputu vaesus, ajupesu, kaos, idiootsus ja äravõetud võimalus olla täisväärtuslik inimene. Raiskamine, lõhkumine, varastamine… Kas ma jätkan? Ei tahagi, hirm hakkab.

Lihtsalt raiskamisega seoses tuli siit veel meelde koht, kus räägiti lõpututest ressurssidest ja plaanimajandusest. Kuidas sõjaväel oli meeletutes tonnides kütust üle, mida ei jõutud ära kulutada. Aga midagi ei tohtinud ju jääda ripakile. Selleks võeti lennukil kütusepaagid täis, lennati taevasse ja lasti kütus välja. Samal ajal sadas maal inimeste peale imepeenikest kütusevihma. Ja mitte ainult inimeste peale – rikuti põhjavett, põlde, loodust…. Ja muide, selle kõige algidud on peidus vaid paari mehe ideedes, kes leidsid toetajaid ja nö edasikülvajaid. Tjah…. sajad miljonid süütud inimesed kaotasid oma elu kõige selle pärast…

Meenutusi Tšehhi lõbustuspargist

Paljud teist kindlasti mäletavad Tšhehhi lõbustusparki, mis palju aastaid tagasi Kadrioru nurgakesel ilutses. Ilutsema on muidugi palju öeldud, sest park oli suhteliselt väike ja Tšehhis pärit second hand atraktsioone täis. Kuid, mis sest, iga lapse jaoks oli see vahva ja meeldejääv elamus. Minu jaoks eriti, kuna ma ei elanud Tallinnas.

Ma ei mäleta, kui vana ma olin, äkki üheksa või kümme. Ema-isa pakkisid mind auto peale ja minek Tallinnasse, lõbustusparki. Oi, see tundus tore: suhkruvatt, keerlevad ja lärmavad karussellid, vaateratas ja õnnemängud. Kiirelt keerlevad karussellid on mul elu aeg südame pahaks ajanud, ajavad siiani. Aga ära tuli ju proovida. Piletid ei maksnud eriti midagi ja neid sai ostetud terve hunnik.

Eemalt ahvatlesid mind keerlevad ja üles-alla liikuvad luiged. Ilusad luiged olid, üks must ja teised valged. Kuna ema mind üksi nende peale vist ei lubanud, siis sättis ennast minuga kaasa. Valisime ühe valge luige välja. Istusime paika ja ema manitses: “Ära midagi tiri ega kanguta siin, istu ilusti!” Muusika hakkas mängima, luiged keerlema. Atraktsiooni putkast hüüdis mees midagi tšehhi keeles:”Přesuňte páku ke zvýšení labu’!” ning luiged hakkasid vähehaaval kõrgemale kerkima. Teiste luiged siis, kui täpsem olla. Meie oma oli samas asendis ja liugles muutumatul kujul vastu maad. Oi, ma olin pettunud. Ema arvas, et ju me siis oleme sattunud katkise luige peale. See ei lohutanud mind väga. Tahtsin ju ka taevasse tõusta. Ema arvas, et proovime siis mõnda teist luike.

Sõit lõppes, viskasime teenindajale uued piletid näppu ja vahetasime luike. Eelnevalt olime jälginud, et see lind tõuseb kenasti taeva poole. Algas sama rutiin – muusika kukkus röökima, luiged asusid teele ning mees putkast hüüdis:”Přesuňte páku ke zvýšení labuť!”. Luiged kerkisid sujuvalt ja kaunilt sinise taeva poole. Kolm korda võite arvata, kas ka meie luik!? Ei, loomulikult mitte! Tundsin, kuidas ma tahaks nüüd nutta! Tiirutasime seal all oma tiirud ära ja otsustasime veel korra proovida – nüüd siis musta luike. Deja vu ehk kõik kordus nagu enne. Luiged tõusid lendu, meie jäime alla tiirlema, ka musta luigega, mis oli eelnevalt taevas lennanud. Ema hakkas juba pahandama ja ringi vaatama, et mis jama see siis olgu. Ma kasutasin juhust, kui ta ei näinud ja tõmbasin luige sees olevat kangi, ja oh imet – me tõusime üles! :) Ema nii rõõmustas, et näed, valged luiged olidki järelikult katki! Ma vaikisin, ei julgenud öelda ka, et seda kangi tuli tõmmata, sest eelnevalt mind oli keelatud asju tirida. Sõitsime oma sõidu ära, ise jube rõõmsad. Pärast maa peal ma siis ütlesin talle. Ema naeris, et kui rumalasti meil see kõik juhtus. No vot, ole siis veel hea laps ja kuula ema sõna, pooled lõbustused jäävad niiviisi tegemata! :)

Fiskarsi nuga ja tomati-sibula hoidis

Kõik sai alguse sellest, et avastasin täna oma lemmiku Fiskarsi noa sahtlist valest vahest. Tõstsin selle õigesse kohta ja mõtlesin, et võiks elus esimest korda teha eestlaste maiuspala – tomati-sibula hoidist. Kaua ma ikka küla peal seda nuiamas käin! Eelmisel suvel jäin oma tegemistega liiga hiljaks. Sirvisin mõnda retsepti ja konsulteerisin emaga ja plaan oligi valmis – täna hakkan vaaritama.

Kuigi ma olen Tallinnas pea 20 aastat elanud, ei ole ma iial jõudnud Nõmme turule. Üldse ma ei ole eriline turul käija. Ega poodideski. Seda te juba kõik teate niikuinii. Sõitsime sõbrannaga turule ja see oli äärmiselt meeldiv kogemus. Tema sai kasti imeilusaid ja maitsvaid (selgus hiljem) maasikaid, mina tomateid, sibulat ja kukeseeni.

Ilusad sibulad olid. Sättisin lõikelaua valmis, haarasin oma Fiskarsi ning kukkusin 2 kilo sibulat hakkima. Igaljuhul soovitan enne sellist tegevust meik maha võtta, muidu läheb asi inetuks. Mul läks. Mitte, et see meik mind niisamagi ilusaks teeks. Aga see selleks. Tomatite tükeldamine võttis natukene kauem, neid sai koju toodud 4 kilo. Lisaks 2 paprikat, nö maitseks.

Kausid tükkidest lookas, panin paja tulele ja hakkasin kokkama. Selgus, et minu ainuke SUUR pott pole sugugi väga suur. Kogu selle koguse pidin jagama pooleks ning keetma ja purgitama kahes jaos. Aega mul on, öö on pikk, pole hullu. Väga nämm tuli. Kui kedagi peaks huvitama, siis järgnevalt minu väike retseptikene:

4 kg tomateid

2 kg sibulaid

4 spl soola

5 spl suhkrut

pipart, kuivatatud basiilikut, tshillipipart (või 1 värske tshillikaun)

õli, äädikat (soovi korral)

Tükelda tomatid, sibul, paprika. Kui tahad rohkem letsho moodi asjandust saada, siis võib sinna lisada suvikõrvitsat, porgandit. Või muud endale ahvatlevat vilja. Sõbranna on mul teinud kapsaga, väga kobe oli.

Kuna tomat on vesine vili, siis vett ega muud vedelikku lisada vaja ei ole. Mina panin natukene õli ja kuumutasin sibula eelnevalt õrnalt läbi, annab parema maitse.  Kallasin tomatid neile peale ja panin keema. Pidevalt segades, muutub koostis ruttu vedelaks. Keeda 20-30 minutit. Lisa maitseained. Kel soovi, võib lisada sellele kogusele ka 2-3 spl äädikat, aga ei ole oluline, kui on hea jahe koht konservide säilitamiseks. Minul ei ole, seega panin sutsu äädikat kah ikka. Sega, keeda ja maitse. Kuumuta purgid ja kaaned. Täida purgid kuuma seguga ja kaaneta kõvasti. Lase jahtuda ning vii jahedasse hoiule. Head isu!

Täpseid liitreid ei oska öelda, aga selles kogusest sain 12 purgitäit. Kui teha ainult pooleliitristesse purkidesse, peaks saama kuskil 9-10 purgitäit.