Värvi mind neegriks – hakkan usklikuks!

Ma ei taha siin nüüd ühtegi kommentaari kuulda ega näha, et ma olen poliitiliselt ebakorrektne või vaenulik rassist, kuna kasutan sõna “neeger”!! Minu jaoks isiklikult ei ole sellel sõnal mitte mingisugust negatiivset tähendust ega alatooni. Meie kodumaa mullal on tumedanahalisi nähtud üksikutel kordadel hilisemas ajaloojärgus. Me ei ole neid siia sisse toonud, neid ärakasutanud ega orjastanud ega mingil muul viisil kuritarvitanud. Seega ei saa Eestimaa pinnal eestlase poolt öeldud “neeger” olla vaenulik (kui just sihilikult selle sõnaga ei manipuleerita). Kuigi 2013. aasta maikuust ei ole sõna “neeger” ÕS-i järgi enam neutraalse märgistusega, siis Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk leiab, et kõnealune sõna siiski on Eesti kultuuriruumis neutraalne.

Ja nüüd siis asja kallale – Harlem Spirit of Gospel feat. Anthony Morgan. Jazzkaare raames käis see energiline koor Tallinnas esinemas. Ma tean, mis on gospel, aga kahjuks ei ole olnud elus võimalust ehtsat mustanahalist gospelkoori laivis kuulata. Tegelikult võimalus oli, kui Agoga Ameerikas käisime ja ühel kaunil pühapäevahommikul, kulda ja karda riietatud neegrinna meid kirikusse kutsus. Olime ennegi neid seal tänaval vaadanud (asus, meie öömaja mustade elurajoonis ja otse kiriku kõrval) ning unistanud näha ehtsat neegrite jumalateenistust. Ent miskipärast tol hommikul pidime viisakalt keelduma ja edasi minema. Õigesti tegime, nagu selgus, peale meie keeldumist muutus kullast tädike ekstreemselt kurjaks, kisas ja karjus meile kriiskaval toonil igasuguseid asju järele. Mida, õnneks ei mäleta. Pärast arutasime omavahel, et kurat teab, mis meiega oleks seal juhtuda võinud. Kaks valget nägu mustade kirikus, kes ei tea ega tunne nende kirikukombeid ega midagi. Või käib seal äkki valgete ohverdamine… Vast nii hull asi ei ole, aga minemata tol korral jäi ja rohkem meid sinna ka ei kutsutud.

Ma ei ole usklik. Enamik meist ei ole, ent kirik oli rahvast täis ja vastuvõtt oli super. Koor tuli energiliste rütmidega saali ning juba teise lauluga haaras inimesed istmetelt lahti ja pani kaasa plaksutama ning puusi nõksutama. Olgu öeldud, et Kaarli kiriku kirikuõpetaja oli koori enne hoiatanud, et ärgu nad mingit reageeringut oodaku, eestlane lihtsalt istub tuima näoga ja vahib (they just stare). Suur oli aga koori üllatus ja ilmselt ka rahva enda imestus, et 99% suutis sellesse lummavasse melusse sissesulada. Inimesed naeratasid, viskasid joped seljast ja rõõmustasid. Mingiks hetkeks tekkis massipsühhoosi tunne. Kuigi jah, eks neid usuasju nii nimetataksegi. Ja see oli see koht, kus ma mõtlesin, et vahet pole, usun ma jumalat või ei, aga kui meil oleks selline laulev ja rõõmustav kirik, oleks ma igal pühapäeval seal üks null kohal. Puhtalt emotsiooni pärast. Iga positiivne emotsioon ja energialaeng on inimesele vajalik, olenemata, kust see siis tuleb. (Välistame siin nüüd need nn “naudingud” mida perverdid või kurjategijad oma tegudest saavad).

Lugesin viimasest Psühholoogia ajakirjast oma ülitoreda kursaõe noorema õe Kadri Riisik’u artiklit “Ülitundlik inimene: Ma tean, mida sa tunned. Kahjuks!” Kirjutis empaadist ja ülitundlikust inimesest, tema tunnetest ja maailmavaatest ja selle tajumisest. Ilmselt on minu võõraim lugeja ammu taibanud (tuttav teab seda niikuinii), et ka mina olen üks ülitundlik hing. Jah, kahjuks! Kui ma lõplikult midagi saaks enda elust eemaldada, siis oleks see just see sama ülitundlikkus. Sellega elada on üliraske. See oleks nagu kuulda helisid tunduvalt kõvemini kui enamik. Häirivalt valjemini.

Ja just toimunud gospelkontsert tõi taaskord selle üliemotsionaalsuse välja. Kui väga ma ka ei püüdnud, ühest silmast nirises alatasa pisar välja. Teine silm oli veest niisama udune. No pole normaalne! Aga hing rõkkas! Sellegipoolest ei unustanud ma teha seda, mida alati – jälgida oma kaasmaalaste käitumist. Midagi üllatavat ei olnud – osa inimesi ei suutnud paigal püsida, kogu aeg oli vaja kohti vahetada ja mööda kirikut ringi joosta. Silma jäi veel perekond “Kuri”, kel ilmselt polnud õrna aimu, mis on gospel. Esimese loo ajal ma ei pannud neid tähele, küll aga hakkas pereisa silma loo alguses, mil esinejad kutsusid inimesi püsti tõusma ja kaasa rõõmustama. Ka nemad tõusid esialgu (ilmselt teiste järgi), kui aga hakkas pihta rütmikas muusika, vaatas pereisa kurja näoga enda ümber, raputas pead ja kamandas naise ja lapsed istuma. Seal nad siis istusid ja “kannatasid” terve kontserdi vältel. See on muidugi minu arvamus ja see ei pruugi olla õige.

Teiseks aga jäid silma 2 minuvanust naist, kes tundsid end “liiga vabalt”, astudes mustade saabastega kirikutoolile ja istutades end seljatoele. Ma tõesti ei tea, aga ma arvan, et kirik ei ole väga see koht, kus peaks jalanõudega toolidel talluma. Purjus peaga baaris, laululaval, jalgpallimatšil või vabaõhuetendusel – palun väga! Aga kirikus, oled sa usklik või mitte, võiks ikka väike aupaklikkus säilida. Arvan mina.

Igatahes, kes pole kunagi gospeldanud, sellele soovitan kindlasti. Ehtsat, neegritega, Ameerikast! Väga vinge ja niii positiivne, et lihtsalt sõnu ei ole.

Minu pühapäeva lõpetas veel uus Eesti film “Null. Punkt”, mis oli ka minu meelest ikka väga hea. Maitse asi muidugi. Isegi vist üks huvitavamaid ja parimaid, mis mina näinud olen. Kuigi väike hollywoodlus oli ka selles filmis – happy ending :)

Lisan paar pilti eilselt ürituselt. Koorist ja kahest “viisakast” daamist.

IMG_2375 IMG_2377

Kus sa oled, Eestimaa?

Kas teie leiate oma kodumaa maakaardilt üles, otsimata, unepealt? Mina küll leian, olgu see kaart või gloobus ükskõik mis pidi või mis värvi. Kas nii mitte ei peakski olema?

Ikka ja jälle tõden oma üllatuseks, et täiskasvanud inimesed ei leia kaardilt oma kodumaad üles. Kuidas see võimalik on, ma ei suuda mõista! 6 klassi haridust on vähemalt meil ju igaühel ja nende õpiaastate sisse kuulus kindlapeale primaarne geograafia ja maakaardi tundmine. Mäletate isegi, kuidas õpetaja ei lubanud klassi ees kaardikepiga vehkida, vaid tuli täpselt kaardile osutada ja näidata konkreetseid maid, mägesid ja jõgesid. Meie Eestimaa – nii väike, aga ometi nähtav ja erilise kujuga.

Miks ma sellest kirjutan? Käisin täna kinos Monumendimehi vaatamas. Seal oli stseen (vt pilti) maakaardiga, millel ka Eesti selgelt näha ja eristatav. Minu kõrval istus paarike ja äkitselt tibi küsis kõva häälega endaga kaasas olnud mehelt:”Kas Eesti on ka siin?” Mees vastas jaatavalt. “Kus?” jätkas naine küsitlust. Mees seletas. Naine ei leidnudki. Mina jäin suu lahti ja hämmingus sinna istuma. Möödus päris tükk aega, kuni end koguda suutsin. Kas see tõesti on võimalik???

Meenub ka mingi saade (kahjuks ei mäleta, milline), kus rahvale näidati Rahvusraamatukogu ees maailmakaarti ja paluti Eesti üles leida. Enamik seda ei suutnud… Jah, kahjuks olen isegi tundnud inimest, kes end väga targaks pidas ja omas igasuguseid akadeemilisi kraade, ent Eestimaad kaardilt üles ei leidnud. Kui vahel leidiski, siis suure otsimise peale. See kõik vapustas mind tol korral ja vapustab ka siiani ja edaspidi – see ei saa ju olla reaalne!!! :(

Kas Sina leiad Eesti üles?

ghj

Mida teha surnud lähedase asjadega?

Pealkiri ehmatas? Ei ole vaja. Järgnevat ajendas mind kirjutama statistika, milliste sõnade järgi on minu blogini jõutud. Ei lähe päevagi mööda, kui märksõnades ei esineks “kuidas matta urni”, “kus hoida urni”, “lähedase vaim kummitab”, “mida teha surnu asjadega” jne, jne.

Ma ei ole kaugeltki ekspert sellistes asjades, aga mõned aastatepikkused kogemused, lugemised, teadjate inimestega kohtumised jne on teatud teadmisi andnud. Jagan neid teiega, keda antud küsimused vaevavad. Kes aga sellistesse teemadesse ei usu, siis leidke endale muud paremat lugemist.

Alustuseks paar tõestisündinud lugu, et paremini asju mõista. Oli 20-ndates tore noormees, kes elas maal. Ta oli sõbralik, armastas loomi. Juhtus õnnetus ja noormees hukkus õnnetult. Õnnetuse toimumiskohta jäid meenutama alati värsked lilled ja foto. Foto, kus poiss oli väikese musta kassipojaga. See kass ei olnud tema oma. Perekond elas poisi surma väga üle. Ema võttis välja poisi asjad ja pani need igale poole välja. Riputas suure foto seinale. Poisi kasuisa, kes ei uskunud vaime ega muid paranormaalseid nähtusi, koges majas enneolematuid asju.

Ühel kaunil päeval ilmus nende maja hoovi kassipoeg – must. Ja enam ära ei läinud. Pildid ja esemed, mille ema oli peale poja surma väljanäitusele asetanud, hakkasid maha kukkuma, olenemata kindlatest kinnitustest.

Sain ühelt healt tuttavalt soovituse läbi lugeda Newton’i “Hinge rännak” ning samuti kinkida see raamat poisi emale. Tegingi seda. See muutis mu maailma ja minu arusaamist asjadest, mida enne küll uskusin, aga mida ei osanud lahtiste silmadega mõista. Raamatust natuke hiljem.

Teine lugu. Usun, et olen sellest siin varasematel aegadel ka kirjutanud. Sõbranna vanaisa oli surnud. Oli külm aeg ja matus lükati soojamasse aastaaega edasi. Urn vanaisa tuhaga seisis vanaema juures elutoas kapis. Läksime tema vanaemale külla, jäime ööseks. Magasime suures toas. Vanaema magas oma toas, uks vahelt kinni. Öö möödus rahulikult. Hommikune päike oli juba taevas, kui meie alles magasime. Järsku kuulsin kuidas keegi meie toas ringi käib, aeglaselt. Sammud jõudsid minuni ja jäid minu juurde seisma. Sel hetkel magasin näoga seina poole ja ei näinud, kes mu selja taga on. Kuna sõbranna vanaema on varajane ja uudishimulik, siis olin kindel, et ta tuli vaatama, kas me magame. Võõras kohas polegi viisakas kaua põõnata, keerasin end ringi, et vanaemale tere hommikust öelda, aga tuba oli tühi. Uks oli endiselt kinni ja sõbranna põõnas teises diivanis õndsa und.

Ma ei osanud sel hetkel midagi tarka mõelda. Keerasin end samasse asendisse tagasi ja üritasin uuesti magama jääda. Und aga ei tulnud, valge oli ka juba. Lesisin niisama, kui kuulen jälle – sammud. Käivad vaikselt, aga kuuldavalt mööda tuba ja tulevad minu selja taha. Jäävad seisma. Ja mis kõige huvitavam, on füüsiline tunne ka, et keegi seisab. Mõtlesin, et noh, nüüd on küll vanaema. Keerasin ringi – tühjus.

Pärast sõbrannaga arutasime seda mõne lausega ja unustasime juhtunu. Kuni aastaid hiljem, olles sellistes teemades rohkem kogenud ja teadmisi hankinud, sai seekordne juhtum meie jaoks teise tähenduse.

Või kolmas lugu. Mõned aastad tagasi tuttav mattis oma ema. Nagu ikka lahkunutest, jääb nendest järele hulk asju. Tuttav, hoides kinni ema mälestusest, hoidis kinni ka tema asjadest. Mingil ajahetkel ta tõdes, et just ema asjad olid need, mis kippusid purunema või ära kaduma. Et nende mõne aastaga on esemetest üsna vähe veel järele jäänud. Juhus? Oh ei.

Öeldakse, et mõttel on suur jõud. Nii ka asjadel. Energia tõmbab energiat. Kui inimene sureb ja me paneme välja tema pilte ja asju, mis eluajal meie riiuleid ei katnud, siis nende esemetega hoiame me hinge siin maailmas kinni. Elavate maailm aga ei ole koht surnute jaoks. Vaatamata sellele, et tegu on olnud meile kalli inimesega, võib tema energia hakata meile halvasti mõjuma. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegemist on siiski teispoolsusega, mida meil ei ole võimalik täielikult mõista ja veel vähem kontrollida.

Kui su lähdane elaks, sa ei lukustaks ju teda igaveseks ühte tuppa kinni. Ei kataks ta aknaid musta papiga; ei võtaks temalt tema vabadust elada. Aga sellisesse olukorda me paneme ka hinge, kes tänu meile ei saa edasi minna. Mida rohkem me tema asju ja pilte välja kraabime, seda tõenäolisemalt teeme karuteene nii endale kui talle. Ja siis hakkavadki asjad juhtuma. Lahkunu energia hakkab ise neid asju nö hävitama või märku andma, et laske mul minna. Jah, ma saan aru, et raske on mitte leinata ja kurvastada. See kõik on meie loomulik käitumine.

Mõtleme nüüd, et tegu on pelgalt asjadega, millesse on jäänud lahkunu energia. Ja kui nüüd jõuda urnini, mis tegelikkuses ka sisaldab päris inimese tuhka, siis ei pea olema rakteiteadlane arusaamaks, millise karuteene me teeme urni kodus hoides. Seda siis nii endale kui ka hingele. Ja milleks üldse hoida sellist asja kodus? Kui meil oleks kirstumatus, me ei hoiaks ju kirstu aastaid teises toas. Ütlete, et ei saa hoida, laip läheb haisema ja mädanema. No kujutleme, et sellist asja nagu kõdunemine, ei toimuks. Ikka ju ei hoiaks kirstu koos omaksega alles. Või mis?

Kui inimene on siit ilmast lahkunud, siis tuleb ta ka korralikult ära saata. Lahkuma = ära minema. Isegi reaalses elus, kui keegi hakkab ära minema, ja teine hoiab teda kinni, siis üldjuhul sellest head nahka ei tule. kas jäädakse bussist maha või tuleb kellegagi tüli või jäädakse vihma kätte jne. Siin me saame veel midagi parandada. Kehast lahkununa teise ilma, aga mitte. See on lõplik selleks korraks. Naasmist ei toimu. Seega, kui sa armastasid oma pereliiget, sõpra, lähedast elu ajal, austa tema hinge ka pärast surma ja lase tal minna.

Sa ei pea kraapima kõiki surnu asju nähtavatelt kohtadelt ära, ega ära viskama (parem oleks muidugi, aga SA EI PEA!). Kui on urnimatus, leia lähim sobivam aeg ja mata urn maha. Kui matmiseks läheb aega, ära hoia urni kodus. Krematooriumis on täiesti võimalik urne hoiustada. Või siis äärmisel juhul pane see kuhugi kõrvalhoonesse, milles ei elata (ka mitte koduloomi). Kui hakkad kandma lahkunu ehteid, siis kindlasti lase need eelnevalt tema energiast puhtaks puhastada. Kui oskad seda ise teha, tee kindlasti.

Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis tagasi raamatu “Hinge rännak” juurde. See ei ole juturaamat. See raamat vastab enamiku teie küsimustele hingeteema vallas ja palju rohkemgi. Raamatuga tutvuda saate siit: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/hinge_r%C3%A4nnak/24537

Kaotades lähedase, me leiname, meil on valus. Meil on valus, et MEIE ei näe neid enam; et MEIE ei saa nendega enam rääkida ega vahvaid asju koos teha. Meie lein on egoism. 100% puhas egoism. See ilmselt pole ravitav. Me kogeme rõõmu, me kogeme valu. Me oleme inimesed. Ja kui meie hulgas on taaskord inimene vähem, laskem tal minna ja olgem õnnelikud ja tänulikud selle aja eest, mis meile elu andis koos veeta. Nad ei tule tagasi – pole mõtet neid takistada minna paremasse paika.

freedom-of-soul

Foto: Google