Vaimudest vol2

… järg eelmisele postile.

Seisime pimedas lossihoovis. Vaikne suveöö, ei hingelistki liikumas peale meie. Või siiski? Mingil hetkel kostus üsna lähedalt klõbinat. Nagu oleks keegi naisterahvas plekk-kontsadel asfaldil edasi-tagasi jalutanud. Algul ei pööranud me sellele erilist tähelepanu. Kuna aga see klõbin jätkus ja jätkus, ei lähenenud ega otseselt kaugenenud ka, siis hakkas selline kappamine imelikuna tunduma. Pingsal kuulamisel sai selgeks, et see ei ole inimene, vaid hobune, oma metalsetel kapjadel ühekohapel sõtkumas. Oli vaikne öö, oli kabjaplõgin, olime meie – hobust ei olnud. Kas tõesti ilmutas end meilegi see kummitussälg, millest aastaid on kõneldud??? Hobune, ked paljud on näinud ja paljud vaid kuulnud. Tundub nii… Ka meie VAID kuulsime. Vast ongi nii parem.