Ilmaga või ilmata?

Ma olen ärritunud ja hämmeldunud!!! Mul on tekkinud küsimus, kas siin Eestimaal elab veel mõni inimene, kes on kasvõi ühelgi päeval ilmaga rahul? Küll on külm, küll on palav, küll on pime, küll on märg, küll on tuuline…. No, halloo – see on loodus, parasvööde!

Eile, sõites mahedas ja kaunis lumesajus, imetledes lumevaiba all puhkavaid puid, sai mul mõõt täis. Taustaks käis lemmik raadiojaam (mille vahetamist kaalun juba pikemat aega, just tänu sellele lõputule ilma üle virisemisele), milles saatejuht prahvatas: “Ja nüüd positiivset muusikat siia õudsesse koerailma!” KOERAILMA!!!!????

Alles nädal tagasi käis igal pool üks vingumine, et mis talv see ilma lumeta on!? Ja nüüd, kui lõpuks loodus on imeilusa pehme ja valge mohäärvaiba all, on jälle häda! Koerailm! No kurat küll! Selle peale tahaks lapselikult öelda: ise sa oled üks koer! Ausalt!

Paar päeva enne seda hirmsat koerailma teatas see sama raadio, et hea mõte oleks sõita Lätti odava kütuse ja alkoholi järele, et naha vahele sooja saada, kuna sündinud on KÜLMAREKORD -7*c. Ma saan aru, et 40-selt pole mälu enam see, mis enne, aga sellises vanuses saatejuhid peaksid siiski hästi mäletama meie lapsepõlve talvesid, mis olid eranditult lumised ja tihti -25 – -35*c. Ja see oli tore! Koolis kuulutati välja külmapühad, tunnid jäid ära ja lapsed said kodukandi mägedel talverõõme nautida. Just – nautida! Keegi meist ei külmunud surnuks, ega vajanud ODAVAT ALKOHOLI, et naha alust soojendada! Kange must tee ohtra suhkruga oli meie aja talve jook. Tegelikult ei olnud isegi seda sooja jooki vaja, kuna parim asi oli villaste labakinnaste küljest lutsutada sinna hangunud jää ja lume tükke. Lisaks veel limpsida poolemeetriseid jääpurikaid ja süüa peotäite viisi lund. Mõnus! Mäletate?

Külmarekorditest rääkides (vaata pilti Wikipediast).

kylmarekord

Jah, see küll on enne meie põlvkonna sündi registreeritud, ent siiski REKORD. Usinamad uudiste jälgijad nägid kindlasti ka eelmise nädala videolõiku Siberi talvehommikust, kus inimesed -62*c kraadiga õues rahumeeli oma igapäevaseid toimetusi tegid. Aga mis teeme meie – ootame lund ja külma ja kui see tuleb, siis poeme pea ees teki alla ja vingume! Milleks??????

See tuletab mulle meelde, et enne möödunud jõule oli ühes teises raadios juttu leheküljest kingispikker.ee, kus inimesed said kirja panna oma kingisoove. Algul juhtis edetabelit iPhone, aga mida aeg edasi, seda rohkem sooviti valgeid jõule ja lumist talve. Inimesed, minge õue, tali on tulnud! Nautige, sest seda ei ole kauaks ja varsti on sula ja märg ja siis saate uuesti vinguda!!!

Ja teine lõputu kisa käib suvede üle. Siiani kuulen inimesi kiruvat möödunud aastat, kus suve ei pidavat olema olnud. Kus te olite, tekib küsimus? Minu meelest oli eriti ilus ja pikk ja soe suvi. Mina, kes ma olen heledanahaline ja eriti pruuniks ei lähe, olin päris jumekas. Jõudsin kordi rannas käia, ujuda, matkata, aiatöid teha ja suve jäi veel ülegi. Kus te sellel ajal olite? Toas, ninad ekraanides?

Arusaamatu, mida teie siis ootate? Ekvatoriaalset kliimat? Tuletan meelde, et siin seda ei tule – meil on parasvööde ja neli aastaaega! Või noh, enamiku arvates üks aastaaeg – sügis.Tänases vabas maailmas on ka sellele lahendus: võtta oma seitse asja ja kolida endale meelepärasemasse kliimasse. Osa mu toredaid tuttavaid on seda ka teinud. Nad ei virise, vaid viivad oma unistused ellu.

Omaette fenomen on muidugi Eesti ilmateade. Minu lahkunud ema jaoks oli päeva kõige olulisem saatelõik just see. Siis pidid kõik vait olema, kuna oli vaja teada, MILLINE ilm homme tuleb. Ma sain juba lapsena aru, et see jutt televiisoris ja reaalsus 90% ulatuses ei kattu. Ja mida selle infoga peale hakata? Jah, inimesed, kelle elu ja töö sõltub loodusest ja ilmast, neile on tegevuste planeerimine tuleviku ilma silmas pidades oluline. Aga enamikule meist, kes me hüppame koduuksest autosse ja autost tööle, ei peaks see mingit elulist rolli mängima. Pilk aknast välja ja on selge, milline ilm õues on. Siis vastavad riided selga ja minek. Mida siin viriseda? Kui terve Eestimaa täis inimesi tuleks päeval kell 12 õue ja hüüaks päikese poole ja paluks +32*c sooja, kas saaks??? Ma ei pea vist vastama sellele küsimusele…

Võib olla ma kipun üldistama ja teen oma jutuga nüüd kellelegi liiga, aga lõpetuseks soovin rääkida veel nendest inimestest, kes suhtuvad igasse ilma kui imesse. Kuigi ohutuse mõttes ei soovitata, siiski, minge vahel tormise ilmaga mere äärde. Näiteks Piritale ja vaadake neid inimesi, kes on tulnud seda lainetemöllu pildistama ja uudistama. Mis siis, et maru lükkab pikali ja vesi pritsib märjaks – nad naudivad ilma! Ja teist paljud virisevad 2 pehme lumehelbe peale ja kisendavad külmarekorditest raadios!!! Veidi veider, kas pole?

Või üleeile, kui maha sadas alles esimene millimeeter lund, nägin foori taga seistes vanemat naist, kes oli poest just ostnud uued suusakepid ja vaatas neid lootusrikkalt – homme saab ehk suusatama!

Hiljuti oli saade austraallastest, keda viidi kopteriga mägedesse, kus nad nägid esimest korda lund. Milline õnn! Ja meie vingume juurde. Kohe väga palju juurde!!!

Pigem vaadake lapsi ja võtke nendest eeskuju või meenutage enda lapsepõlve, mil ilm ei seganud ühtegi tegevust. Kellele meist ei oleks meeldinud porilombis hüpata või selles istuda või soojas suvevihmas joosta või sopases sügises mudas mängida? Lapsele piisabki kahest lumehelbest akna taga, kui ta juba õue tormab ja kelgu välja tirib ning mudasele mäele liuglema läheb. See on puhas (mudane) rõõm! Nautigem siis seda kõike, sest meil on see võimalus. Meil siiski ON neli aastaaega, ükskõik siis, kui pikalt miski neist kestab. Sest ma tean täpselt, et see kaua tagaigatsetud +35*c kuumust paneb teid ikkagi vinguma, nii või naa. Siis igatsete lund…. :)

Lõpetuseks tänane (23.01.2018) ilmakaart KÜLMAREKORDITEGA! Ihiii :)

ilm2

 

 

Kuidas ma Kemisse sattusin…

Tallinn. Tagasi just tulnud Lapimaalt, parajalt väsinud pikast autosõidust, mis kokku võttis 2176 km edasi-tagasi, paluti minult abi. Kemis (Lapimaal) tulemas üks rahvusvaheline üritus, Tallinnast minemas 3 esindajat, kellest 1 jäi haigeks – kas ma tuleks asendama? Jah, loomulikult aitan. Mis ma tegema pean, pole aimugi aga kohe minemas! Ja veel minu jaoks 101% tundmatu ala. Okei. Võib olla saan hakkama, võib olla ei, eks see selgub siin nüüd lähipäevil. 
Minek.
Hommik algas Tallinna lennujaamas, kus nii sissetulev kui ka väljaminev lend hilinesid. Aga meil aega oli. Istusime, ootasime, tutvusime. St mina siis tutvusin Silveriga ja tema minuga. Lennuk oli suhteliselt tühi aga see eest üsna raputav reis. Ilm väljas pilvine ja tuisune, ning ega Helsingisse minevad lennukid väga kõrgele ei tõusegi. Tundsin, et süda läheb pahaks. Seda lennukis juhtub küll haruharva, ju siis ikka raputas mõnuga. Helsingis oli ootamist aga kamaluga. Sealne väljumine lükkus täiega edasi. Polnud hullu, istusime, kohvitasime. Õnneks on tänapäeval Wifi :) 
Kuna ma olen pikk ja ilmselgelt piisavalt pikkade koibadega, siis lennureisid mind eriti ei rõõmusta oma kitsaste istmevahedega. Piletil nägin aga oma rõõmuks kohta numbriga 1C – järelikult esimene rida ja kedagi ees ei ole – saan jalgu sirutada. Aga oh – minu üllatuseks oli küll esimene rida aga vastassuunas. Istusin siis näoga rahva poole, selg püstloodis vastu seina, vastas minu reisikaaslased, kellega kordamööda jalgu ristasime. Tore. Ja ainuke, kes näoga rahva poole pidi istuma, olin mina. Mina vahtisin inimesi, nemad vaatasid mind. Polnudki tore. Siis tuli stjuardess ja ütles, et hädaolukorra korral, kui teised ette kummarduvad, pean mina püstloodis sirgelt edasi istuma. Nu ladna…
Lennukisse saime aga lendama kuidagi ei taha hakata. Tutvustatakse tänast pilooti – kapten Kregula. Kaaslastele meenutas see nimi Draculat. Ja hakkas fantaasia lendama… Nalja jätkus kauemaks :)
Lõpuks tõuseb lennuk õhku ja mina, olles küll vööga kinni, libisen toolilt enamvähem maha. Inerts, mis teha.
Vahepeal viib stjuardess Draculale juua – huvitav, küll mida??? Ei tahagi väga teada.
Kemis ootab meid minilennujaam, nagu oleks Kärdlasse sattunud.
Wow, kui palju lund! Nii valge ja puhas. Autoteid siin ei soolata ega liivatata. Super.
Kuna ma eelnevas blogis “Autoga Lapimaale” kirjeldasin siinseid looduslikke omapärasid, siis sellel rohkem ei peatukski.
Loo alguses sai mainitud, et tulin siia nö “tööd” tegema ja nende päevade jooksul mõtlesin ka lühidalt mõned märkmed siia poetada, ent nüüd, kui see kõik läbi on, ma leian, et ei ole vajadust. 
Jätkan pigem muljetega ehk siis teisisõnu vast REKLAAMIN Kemi linna. 
Kel huvi rohkem, võib muidugi googeldada ja juurde lugeda, aga põhimõtteliselt sai Kemi alguse 20-ndatel loodud saekaatri tõttu. Äri muutus aina suuremaks ja edukamaks, toodi rahvast juurde ja samas oli neil ka vaja elamispinda. Nii tekkisid puust majad üksteise järel. Kemi ise asub Botnia lahe põhajpoolsel kaldal. Vesi oli efektiivne transpordivahend saekaatrist välja tulnud puude liigutamiseks punktist A punkti B. Kemi on äärmiselt väike, võrreldav ehk meie suurema aleviku või väikelinnaga.Tänavate süsteem on põhiliselt puiesteed ja alleed, mis on ääristatud puudega. Põhjusel, et tulekahjud tihti hävitasid puiteramuid ja et tuli ei hävitaks tervet linna, tehti teed vahele, mis leeki takistaks edasi kulgemast. 
Hotellide ajalugu mind isiklikult pole kunagi huvitanud, ent seoses “kummaliste” juhtumistega, uurisin seda natuke. Hotell Merihovi ehitati just tänu tõusvale puiduärile. Üha rohkem tähtsaid ninasid tuli kokku, külastamaks Kemi ning arutlema ärivõimaluste üle, ent puudus koht nende majutamiseks. 1949. aastal valmis hotell, mis oli tol hetkel puhtalt ülesehitatud varem mahapõlenud hoone kividest. Hotelli on külastanud nii Soome president Kekkonen kui ka kosmonaut Juri Gagarin. Kekkonenile meeldis koht nii väga, et ta hiljem kasutas hotelli väga tihti, olles Kemis puhkusel ja kalastusretkedel.
Pean vahepeal mainima, kuidas on ikka linnainimese ja väikese koha elanike vahe tohutult suur, eriti tuleb see esile nendega jutustades. Mina, olles juba üle 18 aasta tallinlane, ei mõtle iial, mis on need paigad, kohad v hooned Tallinnas, mis mind nende üle uhkust tundma paneb. See ei pruugi tähendada ükskõiksust oma kodukoha vastu, vaid pigem on tegemist nö anonüümse suurlinnaga, kui seda võib üldse Tallinna kohta öelda. Kus elutempo on kiire, inimesed ei tunne üksteist ning olmemured/mõtted edestavad muid väärtusi. Jah, kuigi ma pean tõdema, et Viimsi suunast mööda Pirita teed Tallinna kesklinna poole sõites ja linna siluetti nautides, nii tihti võtab pisara silma ja hinge täidab uhkus – see on minu linn, minu kodu, MINU EESTI! Või kui meile tuleb külla välismaalane, siis äkitsi teame ju küll kohti, kuhu neid viia ja mida näidata. Järelikult kuskil sügaval sees on ka meil oma südantsoojendavad paigad.
Miks ma üldse emotsionaalseks hetkel muutusin, oli just kogemus, kuidas kemilased oma linnast räägivad, kõik mainivad samu asju – see on neile oluline. Ka mina tean nüüd, et Kemis on mitu uhket ja suurt tehast: paberitehas ja metallitehas; jäälõhkuja Sampo, mille aastaid tagasi ostis linnapea miljoni soome marga eest ja mis leidis kodanikes suht torisevat vastukaja. Ent tänaseks ollakse selle meremasina üle väga uhked, see on üks populaarsemaid tursismimagneteid. 
KÕIGE kuulsam muidugi on iga-aastane Kemi lumekindlus, mida tullakse vaatama üle maailma. Lossi kompleks on üllatavalt suur, mahutades ligi paarkümmend hotellituba, kabelit, restorani, liuvälja ja laululava. Hotellitubade püsitemperatuur on -5*c. Külm? Ei ole…kui võtad toa, siis sinna viikase sind vaid magama, varustusse kuulub kaks magamiskotti, mis on mõeldud arktiliste külmade vastu. Viimased külalised “honeymoon suite’st” olid maininud, et neil oli lausa palav magada (tegemist ei olnud pruutpaariga, kui mõtlete, et tjah…loomulikult oli neil “palav”).
Kemi on ilus. Kemi on väike ja rahulik. Sõbralik. Puhas ja praegusel aastaajal VÄÄÄGA lumine. Kui meie oleme 2 möödunut talve kirunud meeletut lumerohkust, siis siinolev ületab selle kordades, aga Kemile sobib.
Need 3 päeva on olnud nii huvitavad ja sisurikkad, et arvatavasti ma olen unustanud palju tähtsat, mida kirja panna. Aga millega ma veel tahaks teie aega kulutada, on üks vanadaamist giid. Eilne õhtune programm nägi ette külastust sellele samale jäälõhkuja Sampole ning Lumelinna. Kogunesime hotelli. Sinna ilmus ka üks umbes 80-aastane kummaliselt riietunud vanadaam. Küsis, kas me läheme Lumelinna. Keegi talle erilist tähelepanu ei pööranud. Daam hüüdis: Follw me!…keegi ei läinud. Saabus buss ja peale meid tuli ka see vanatädike, omavahel sosistasime, et kes see veel on? Hetke pärast selgus, et meie giid. Aga nagu öeldakse, ära hinda raamatut kaane järgi! Ja nalja hakkas saama. Daam rääkis väga hästi inglise keelt ja oli tunda, et ilmselt on ta ka eluaeg giid olnud, ent sellises vanuses jutt pole võib olla enam kõige kirkam. Ent see tegigi asja just huvitavaks, kõik kuulasid suu lahti…iseenesest oli tema siiras jutuvada äärmiselt põnev ning inforikas. Eredalt meelde jäi ta meile aga just tänu oma lõbusale suuvärgile. Alljärgnevalt paar nopet tema jutust:
“My name is Airi, it’s written underneith me somewhere”
“There are family houses under the snow”
“Kemi has longest river in Finland, it’s over 500 kilograms long”
“During the summer you see lots of animals, like birds”
“There is a bear near the skitracks, but it sleeps all the time, i have never seen her”
“During the summer (pidi olema winter) you can see lots of people skiing on the sea”
“Soon i will put on my castle cap”
“It’s our church. It’s pink. The architect IS over 100 years old. But he is not living anymore”
Buss sõelus läbi kõik Kemi tänavad (mida ei ole palju) ning jõudsime Lumelinna tagaküljele, kus istus kurvalt ja liikumatult longus lapsekuju, meenutamaks II Maailmasõja ajal Rootsi ära saadetud 70 000 soome last, kellele siin nö enam leiba ei jätkunud. Kunagi hiljem naases kodumaale neist 50 000, kellest omakorda paljud ei osanud enam soome keelt. Mis võis olla iseenesest äärmiselt kurb, leides oma ema ja isa üles aga rääkida sa nendega ei saa…pole ühist keelt, sõna otseses mõttes…
Tänane päev algas väljasõiduga Kemi kooli, kus õpib üle 500 lapse ja mis oli taasavatud eelmisel aastal. Väga uhke, väga kaasaegne ning õpilasõbralik. Esimest korda üle aastate tekkis tahtmine olla teismeline ja koolis käia – just selliste võimalustega koolis. Aga igal eal omad rõõmud, eks :)
Ja varsti me lahkumegi.
Väike ilus Kemi – suured emotsioonid – lummav ajalugu… Memory of lifetime.

Autoga Lapimaale

Eesti lumine talv on ilmselt paljude jaoks piisav, et siin püsida ja mitte kuhugi põhjapoole suuremat lund otsima minna. Siiski soovitan. Super-elamus neile, kes armastavad talve, lund ja puutumata loodust. Paljud reisibüroodki pakuvad puhkusereise Lapimaale, kas siis suusatama või muude toredate talitegevustega tegelema. Ka transport nii kaugesse punkti on olemas, mine või lennukiga.
Meie valisime sel korral auto – siis hea peatusi teha, pikal teel põigata kuhugi sooja kohvitama või vaatamisväärsusi uudistama. Teekond on üsnagi pikk – Helsingist u 850 km, olenevalt marsruudist.
Helsingist hakkasime sõitma u 10 hommikul, GPS näitas teekonna pikkuseks 842 km. Esmapilgul see number väga ei hirmutagi, eriti kui pole kaua aega pikki sõite teinud. Number on number, eks.
Esimeseks üllatuseks olid Soome maanteed. Palju kiidetud teed, mis pidid igal aastaajal ja iga ilmaga puhtad ja korras olema. Eesti on väga tubli Soome kõrval, peaks mainima. Kiirtee E75 teavitas siltidega, et soola kogust on vähendatud. Küll aga pole kiirust seal eriti piiratud, enamik teest lubavad märgid sul rahus 100 km/h sõita. Asfalt on hangedest puhas, ent lausjääs.
Õnneks on sel pikal teel kohvikuid ja bensiinijaamu ning toidupoode, kust sooja jooki ja söögipoolist hankida. Nälga ega teele ei jää. Mida me aga märkasime, et ükski bensiini automaatjaam ühtegi Eesti pangakaarti vastu ei võta, isegi rahvusvahelist krediitkaarti mitte. Targem on varuda sularaha, et ei juhtuks ebameeldivat üllatust, kui kütus peaks otsa saama. 

Helsingist 450 km kaugusele jääv Pyhäsälmi pakub puhkehetkel ka uudistamisrõõmu – Vaskikellot. Väikesele alale on kokku toodud erinevate riikide väga vanad kirikukellad. Suvisel ajal on võimalik neid liigutada ning kuulata nende vaskset heli, kuigi jah, kirjad on väljas, et neid helistada ei tohi, kuna tegemist on ajalooliselt vanade kelladega. Natukene põnevust ikka :)
Sõidame edasi. Liiklust jääb aina vähemaks ja loodus muutub lumisemaks ning metsalisemaks. Rahu. Sihiks Himmerki, Posio. Algab põhjapõtrade tsoon. Hirmutavad hoiatusmärgid kuulutavad põtradest teel. Pime, libe tee … u 10 h tundi autosõitu – ei olegi väga meeldiv, kui loom auto ette hüppaks. Nagu hiljem selgub, siis meie kartus oli üsna asjatu. Põhjapõdrad, kes teistel aastaaegadel vabalt ringi longivad ja tihti autoteedel aega veedavad, on talvel omanike farmis aia taga kinni. Lumes põder süüa ei leia, seega pole mõtet neil lasta ringi hulkuda. Pealegi ohtlik.

Aega võttis aga asja sai. Jõudsime oma esimesse ööbimispaika – polaarpiiri ääres asuvasse Himmerki puhkekeskusesse. Palkmajakesed puhkasid paksu lumevaiba all, täielik vaikus ja inimtühjus. Leidsime oma majakese kergelt üles, mis ootas meid, võti ukse ees ja tuba soe. Olime ainsad hingelised selles keskuses. Majakene oli tore: seal oli köök, saun, toake ja kõik eluks vajalik. Pealegi oli üllatavalt soe – isegi liiga palav. Saunatatud ja söödud, oli aeg magama minna. Tänavavalgustus lülitati ööseks välja, oli pilkane pimedus, üksik majake ja meie kaks. Natukene hakkas kõhe. Liiga palju on ilmselt eelnevalt krimisaateid saadud vaadata. Hirmutunnet võimendas muidugi fakt, et välisuks lukku ei käinud. Võti käis lihtsalt tühjalt ringi. Mis teha? Magamata ka ei tahaks ju olla peale sellist pikka autosõitu. Tuli leiutada sulgur. Kotipaeladest, konksudest ja haakidest sai uks päris toredasti kinni.  Kes sisse tahab saada, seda ka saaks aga suure kolina ja mürinaga. Hommikul koha omanikule võtmeid ja raha viies, rääkisime ukseloo ära. Ta naeris – siin ei juhtu küll kunagi midagi. Siin on väga vaikne ja väga turvaline. Usutavasti nii ongi, aga pimedus võimendab paljutki.. :) Koht oli super ja on seda ka ilmselt igal aastaajal, järvekeste keskel, kalameeste maiuspala. Rohkemat infot selle puhkekeskuse kohta leiate siit: http://www.himmerki.com/english/index.html
Laupäev leidis meid vaikses lumesajus, külma vaid -6*C. Ideaalne ilm õues möllamiseks. Kella 11-ks oli meil kokku lepitud husky koertesõit. Väga sõbralik perefirma Kota-Husky, mida peavad abielupaar Lauri ja Marika. Kokku on neil 60 koera, keda koheldakse hoole ja armastusega nagu ikka pereliiget. Pererahvas teab kõigi 60 koera nime peast, nende iseloomu ja meeleolu. Pealtnäha kurja pilguga kutsud on tegelikkuses imesõbralikud ja rõõmsad. Kelgud pandi valmis ja koerad ei suutnud end ära reklaamida, et just neid täna valitaks. Mul süda tilkus verd, mõeldes, kuidas need 8 väikest koera jõuavad vedada 2 täiskasvanut ja rasket kelku. Hilisema info põhjal tean, et see koormus on nende jaoks lausa peaaegu olematu. Väikesed aga tublid. Koerad kelgu ette, üks inimene kelku istuma ja teine taha seisma ja minek. Sõit läbi muinasjutu – lõputu lumi – puhas lumi. Loodus puhkab. Ei ühtki värvi. Kõik on must-valge, ent samas nii meeletult lummav. Endassehaarav. 
10 km seigelnud, tegime pausi. Koerte jaoks olevat see -6*c lausa palav. Keeled ripakil limpsiti lund, püherdati ja heideti väikesele uinakule lumme. Samal ajal jutustasime Lauriga ja saime lähemalt tuttavaks. 
Lauri näitas meile 1907-ndal aastal puusse kraabitud nimetähti ja aastaarvu ning rääkis huvitava legendi. Sealkandis olevat olnud selline komme, kui inimene suri ja maha maeti, siis kraabiti kuhugi poolele teele puusse lahkunu surmaasta ja nimetähed. See olla märk hingele, et ta on surnud ja ei tohi elavatega kaasa tulla sealt punktist edasi, mingu hingederiiki. 

Mõnus tagasisõit ja ees ootas püstkoda sooja lõkke, õunaglöggi, põdravõileibadega. Perenaine Marika ühines meiega ning küpsetas lõkkel lapi magustoitu: lapijuust, vaniljekaste, vedel iiris ning murakad. 5 minutit lõkke peal sulatamist ja segamist ja hõrgutis oligi valmis. Nii teistsugune aga samas väga maitsev. Proovige järgi :) Kota-Husky teenuste, koerte ja ajalooga saad tutvuda siin: 
http://www.kota-husky.fi/en/kotahusky.php?page=home

Mõnusas seltskonnas läheb päev kiirelt. Kuna meil selleks ööks ööbimispaika ei olnud, siis uurisime Laurilt, kas ta oskab midagi soovitada. Ta sõbral oli seal lähedal puhkekeskus, helistas ja saime omale majakese. See oli suur ja väga hea hinnaga. 4 magamistuba, suur elutuba kaminaga, täievarustusega köök, saun, 2 dushiruumi. Ja jällegi – meeeeeletult soe. Üleliigagi.

Järgmisel päeval otsustasime vaadata niisama ümbrust ja sõita läbi kuulsast Rovaniemist ning siis suuna võtta tagasi Helsingi poole. Mõnus, mõnus lumi. Ei saa küllalt selle imetlemisest! Super. 
Teel Rovaniemi poole nägime kellegi aias põhjapõtru. Nagu turistil kombeks, oli ka meil ju vaja pildistada. Keerasin autoga erahoovi, et seal ringi keerata ja tagasi sõita pildistama. Ent tagurdades peeglisse vaadates oli KÕIK ühtlaselt valge, täiesti võimatu oli eraldada teed hangest. Ja sinna me ka  maandusime ja kinni jäime. Ometi Volvo ja 4 rattavedu…kinni, mis kinni. Õnneks oli mul kaasas labidas ja hakkasin kühveldama, olles ise 182 cm pikk, oli hang mulle üle vöökoha. Lühikese inimese jaoks ilmselt palju kõrgemal. Peagi selgus, et tagumised rattad on õhus ja käivad vabalt ringi – auto on põhjaga hange otsas. Mis seal ikka, kühveldasin edasi. Ilmus vanamees koeraga, läks minema. Siis saabus kolm meest ja sama koerake. Natukene seletamist ja üks meestest lahkub. Mõne minuti pärast on ta tagasi traktoriga. Köis külge ja me oleme päästetud! Pärast selgus, et sellises väikeses kohas eriti midagi ei juhtu, et neilgi nüüd natukene aega põnev ja on mida rääkida. Traktori omanik kutsus mind kaasa ja näitas mulle oma põtru, et saaksin neid lõpuks siis pildistada :) Ilusad loomad olid.

Jätkasime teed. Peagi saabus pimedus ja otsustasime, et sõidame Rovaniemist lihtsalt läbi, ei hakka seda Jõulumaad küll otsima. Ent – sinna me just otsejoones sattusimegi, sest see on täpselt tee ääres. Kell oli sealmaal, et Jõulumaa melu oli selleks päevaks hääbunud; poed olid kinni, kõik oli inimtühi. See-eest värvikirev ja mõnusat jõulumuusikat täis. Nautisime meeleolu ja plõksutasime pilte. Päris lahe. Kas raha eest sinna spetsiaalselt minna tahaks, vaevalt.  Lastega ilmselt küll. Lastel oleks seal nii mõndagi teha: lumelinnakud, põdrasõidud, jõuluvana jne. Aga ilus oli see tulesära. Fotod tehtud, raha jäetud kohalikku suveniiripoodi ning kohvikusse ning algas piinarikas tagasisõit kodu poole…. Hommikuks kella 10ks olime Viking Line sadamas, ootamas viimast tõuget Tallinnani… 
Reisil on hea, kodus veel parem. Siiski soovitan minna, Lapimaa on ilus, tal on sulle väga palju pakkuda: sporti, rahu, toredaid inimesi, loomi, lund, virmalisi (kui veab)…. Head reisi!