Värvi mind neegriks – hakkan usklikuks!

Ma ei taha siin nüüd ühtegi kommentaari kuulda ega näha, et ma olen poliitiliselt ebakorrektne või vaenulik rassist, kuna kasutan sõna “neeger”!! Minu jaoks isiklikult ei ole sellel sõnal mitte mingisugust negatiivset tähendust ega alatooni. Meie kodumaa mullal on tumedanahalisi nähtud üksikutel kordadel hilisemas ajaloojärgus. Me ei ole neid siia sisse toonud, neid ärakasutanud ega orjastanud ega mingil muul viisil kuritarvitanud. Seega ei saa Eestimaa pinnal eestlase poolt öeldud “neeger” olla vaenulik (kui just sihilikult selle sõnaga ei manipuleerita). Kuigi 2013. aasta maikuust ei ole sõna “neeger” ÕS-i järgi enam neutraalse märgistusega, siis Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk leiab, et kõnealune sõna siiski on Eesti kultuuriruumis neutraalne.

Ja nüüd siis asja kallale – Harlem Spirit of Gospel feat. Anthony Morgan. Jazzkaare raames käis see energiline koor Tallinnas esinemas. Ma tean, mis on gospel, aga kahjuks ei ole olnud elus võimalust ehtsat mustanahalist gospelkoori laivis kuulata. Tegelikult võimalus oli, kui Agoga Ameerikas käisime ja ühel kaunil pühapäevahommikul, kulda ja karda riietatud neegrinna meid kirikusse kutsus. Olime ennegi neid seal tänaval vaadanud (asus, meie öömaja mustade elurajoonis ja otse kiriku kõrval) ning unistanud näha ehtsat neegrite jumalateenistust. Ent miskipärast tol hommikul pidime viisakalt keelduma ja edasi minema. Õigesti tegime, nagu selgus, peale meie keeldumist muutus kullast tädike ekstreemselt kurjaks, kisas ja karjus meile kriiskaval toonil igasuguseid asju järele. Mida, õnneks ei mäleta. Pärast arutasime omavahel, et kurat teab, mis meiega oleks seal juhtuda võinud. Kaks valget nägu mustade kirikus, kes ei tea ega tunne nende kirikukombeid ega midagi. Või käib seal äkki valgete ohverdamine… Vast nii hull asi ei ole, aga minemata tol korral jäi ja rohkem meid sinna ka ei kutsutud.

Ma ei ole usklik. Enamik meist ei ole, ent kirik oli rahvast täis ja vastuvõtt oli super. Koor tuli energiliste rütmidega saali ning juba teise lauluga haaras inimesed istmetelt lahti ja pani kaasa plaksutama ning puusi nõksutama. Olgu öeldud, et Kaarli kiriku kirikuõpetaja oli koori enne hoiatanud, et ärgu nad mingit reageeringut oodaku, eestlane lihtsalt istub tuima näoga ja vahib (they just stare). Suur oli aga koori üllatus ja ilmselt ka rahva enda imestus, et 99% suutis sellesse lummavasse melusse sissesulada. Inimesed naeratasid, viskasid joped seljast ja rõõmustasid. Mingiks hetkeks tekkis massipsühhoosi tunne. Kuigi jah, eks neid usuasju nii nimetataksegi. Ja see oli see koht, kus ma mõtlesin, et vahet pole, usun ma jumalat või ei, aga kui meil oleks selline laulev ja rõõmustav kirik, oleks ma igal pühapäeval seal üks null kohal. Puhtalt emotsiooni pärast. Iga positiivne emotsioon ja energialaeng on inimesele vajalik, olenemata, kust see siis tuleb. (Välistame siin nüüd need nn “naudingud” mida perverdid või kurjategijad oma tegudest saavad).

Lugesin viimasest Psühholoogia ajakirjast oma ülitoreda kursaõe noorema õe Kadri Riisik’u artiklit “Ülitundlik inimene: Ma tean, mida sa tunned. Kahjuks!” Kirjutis empaadist ja ülitundlikust inimesest, tema tunnetest ja maailmavaatest ja selle tajumisest. Ilmselt on minu võõraim lugeja ammu taibanud (tuttav teab seda niikuinii), et ka mina olen üks ülitundlik hing. Jah, kahjuks! Kui ma lõplikult midagi saaks enda elust eemaldada, siis oleks see just see sama ülitundlikkus. Sellega elada on üliraske. See oleks nagu kuulda helisid tunduvalt kõvemini kui enamik. Häirivalt valjemini.

Ja just toimunud gospelkontsert tõi taaskord selle üliemotsionaalsuse välja. Kui väga ma ka ei püüdnud, ühest silmast nirises alatasa pisar välja. Teine silm oli veest niisama udune. No pole normaalne! Aga hing rõkkas! Sellegipoolest ei unustanud ma teha seda, mida alati – jälgida oma kaasmaalaste käitumist. Midagi üllatavat ei olnud – osa inimesi ei suutnud paigal püsida, kogu aeg oli vaja kohti vahetada ja mööda kirikut ringi joosta. Silma jäi veel perekond “Kuri”, kel ilmselt polnud õrna aimu, mis on gospel. Esimese loo ajal ma ei pannud neid tähele, küll aga hakkas pereisa silma loo alguses, mil esinejad kutsusid inimesi püsti tõusma ja kaasa rõõmustama. Ka nemad tõusid esialgu (ilmselt teiste järgi), kui aga hakkas pihta rütmikas muusika, vaatas pereisa kurja näoga enda ümber, raputas pead ja kamandas naise ja lapsed istuma. Seal nad siis istusid ja “kannatasid” terve kontserdi vältel. See on muidugi minu arvamus ja see ei pruugi olla õige.

Teiseks aga jäid silma 2 minuvanust naist, kes tundsid end “liiga vabalt”, astudes mustade saabastega kirikutoolile ja istutades end seljatoele. Ma tõesti ei tea, aga ma arvan, et kirik ei ole väga see koht, kus peaks jalanõudega toolidel talluma. Purjus peaga baaris, laululaval, jalgpallimatšil või vabaõhuetendusel – palun väga! Aga kirikus, oled sa usklik või mitte, võiks ikka väike aupaklikkus säilida. Arvan mina.

Igatahes, kes pole kunagi gospeldanud, sellele soovitan kindlasti. Ehtsat, neegritega, Ameerikast! Väga vinge ja niii positiivne, et lihtsalt sõnu ei ole.

Minu pühapäeva lõpetas veel uus Eesti film “Null. Punkt”, mis oli ka minu meelest ikka väga hea. Maitse asi muidugi. Isegi vist üks huvitavamaid ja parimaid, mis mina näinud olen. Kuigi väike hollywoodlus oli ka selles filmis – happy ending :)

Lisan paar pilti eilselt ürituselt. Koorist ja kahest “viisakast” daamist.

IMG_2375 IMG_2377