Ilmaga või ilmata?

Ma olen ärritunud ja hämmeldunud!!! Mul on tekkinud küsimus, kas siin Eestimaal elab veel mõni inimene, kes on kasvõi ühelgi päeval ilmaga rahul? Küll on külm, küll on palav, küll on pime, küll on märg, küll on tuuline…. No, halloo – see on loodus, parasvööde!

Eile, sõites mahedas ja kaunis lumesajus, imetledes lumevaiba all puhkavaid puid, sai mul mõõt täis. Taustaks käis lemmik raadiojaam (mille vahetamist kaalun juba pikemat aega, just tänu sellele lõputule ilma üle virisemisele), milles saatejuht prahvatas: “Ja nüüd positiivset muusikat siia õudsesse koerailma!” KOERAILMA!!!!????

Alles nädal tagasi käis igal pool üks vingumine, et mis talv see ilma lumeta on!? Ja nüüd, kui lõpuks loodus on imeilusa pehme ja valge mohäärvaiba all, on jälle häda! Koerailm! No kurat küll! Selle peale tahaks lapselikult öelda: ise sa oled üks koer! Ausalt!

Paar päeva enne seda hirmsat koerailma teatas see sama raadio, et hea mõte oleks sõita Lätti odava kütuse ja alkoholi järele, et naha vahele sooja saada, kuna sündinud on KÜLMAREKORD -7*c. Ma saan aru, et 40-selt pole mälu enam see, mis enne, aga sellises vanuses saatejuhid peaksid siiski hästi mäletama meie lapsepõlve talvesid, mis olid eranditult lumised ja tihti -25 – -35*c. Ja see oli tore! Koolis kuulutati välja külmapühad, tunnid jäid ära ja lapsed said kodukandi mägedel talverõõme nautida. Just – nautida! Keegi meist ei külmunud surnuks, ega vajanud ODAVAT ALKOHOLI, et naha alust soojendada! Kange must tee ohtra suhkruga oli meie aja talve jook. Tegelikult ei olnud isegi seda sooja jooki vaja, kuna parim asi oli villaste labakinnaste küljest lutsutada sinna hangunud jää ja lume tükke. Lisaks veel limpsida poolemeetriseid jääpurikaid ja süüa peotäite viisi lund. Mõnus! Mäletate?

Külmarekorditest rääkides (vaata pilti Wikipediast).

kylmarekord

Jah, see küll on enne meie põlvkonna sündi registreeritud, ent siiski REKORD. Usinamad uudiste jälgijad nägid kindlasti ka eelmise nädala videolõiku Siberi talvehommikust, kus inimesed -62*c kraadiga õues rahumeeli oma igapäevaseid toimetusi tegid. Aga mis teeme meie – ootame lund ja külma ja kui see tuleb, siis poeme pea ees teki alla ja vingume! Milleks??????

See tuletab mulle meelde, et enne möödunud jõule oli ühes teises raadios juttu leheküljest kingispikker.ee, kus inimesed said kirja panna oma kingisoove. Algul juhtis edetabelit iPhone, aga mida aeg edasi, seda rohkem sooviti valgeid jõule ja lumist talve. Inimesed, minge õue, tali on tulnud! Nautige, sest seda ei ole kauaks ja varsti on sula ja märg ja siis saate uuesti vinguda!!!

Ja teine lõputu kisa käib suvede üle. Siiani kuulen inimesi kiruvat möödunud aastat, kus suve ei pidavat olema olnud. Kus te olite, tekib küsimus? Minu meelest oli eriti ilus ja pikk ja soe suvi. Mina, kes ma olen heledanahaline ja eriti pruuniks ei lähe, olin päris jumekas. Jõudsin kordi rannas käia, ujuda, matkata, aiatöid teha ja suve jäi veel ülegi. Kus te sellel ajal olite? Toas, ninad ekraanides?

Arusaamatu, mida teie siis ootate? Ekvatoriaalset kliimat? Tuletan meelde, et siin seda ei tule – meil on parasvööde ja neli aastaaega! Või noh, enamiku arvates üks aastaaeg – sügis.Tänases vabas maailmas on ka sellele lahendus: võtta oma seitse asja ja kolida endale meelepärasemasse kliimasse. Osa mu toredaid tuttavaid on seda ka teinud. Nad ei virise, vaid viivad oma unistused ellu.

Omaette fenomen on muidugi Eesti ilmateade. Minu lahkunud ema jaoks oli päeva kõige olulisem saatelõik just see. Siis pidid kõik vait olema, kuna oli vaja teada, MILLINE ilm homme tuleb. Ma sain juba lapsena aru, et see jutt televiisoris ja reaalsus 90% ulatuses ei kattu. Ja mida selle infoga peale hakata? Jah, inimesed, kelle elu ja töö sõltub loodusest ja ilmast, neile on tegevuste planeerimine tuleviku ilma silmas pidades oluline. Aga enamikule meist, kes me hüppame koduuksest autosse ja autost tööle, ei peaks see mingit elulist rolli mängima. Pilk aknast välja ja on selge, milline ilm õues on. Siis vastavad riided selga ja minek. Mida siin viriseda? Kui terve Eestimaa täis inimesi tuleks päeval kell 12 õue ja hüüaks päikese poole ja paluks +32*c sooja, kas saaks??? Ma ei pea vist vastama sellele küsimusele…

Võib olla ma kipun üldistama ja teen oma jutuga nüüd kellelegi liiga, aga lõpetuseks soovin rääkida veel nendest inimestest, kes suhtuvad igasse ilma kui imesse. Kuigi ohutuse mõttes ei soovitata, siiski, minge vahel tormise ilmaga mere äärde. Näiteks Piritale ja vaadake neid inimesi, kes on tulnud seda lainetemöllu pildistama ja uudistama. Mis siis, et maru lükkab pikali ja vesi pritsib märjaks – nad naudivad ilma! Ja teist paljud virisevad 2 pehme lumehelbe peale ja kisendavad külmarekorditest raadios!!! Veidi veider, kas pole?

Või üleeile, kui maha sadas alles esimene millimeeter lund, nägin foori taga seistes vanemat naist, kes oli poest just ostnud uued suusakepid ja vaatas neid lootusrikkalt – homme saab ehk suusatama!

Hiljuti oli saade austraallastest, keda viidi kopteriga mägedesse, kus nad nägid esimest korda lund. Milline õnn! Ja meie vingume juurde. Kohe väga palju juurde!!!

Pigem vaadake lapsi ja võtke nendest eeskuju või meenutage enda lapsepõlve, mil ilm ei seganud ühtegi tegevust. Kellele meist ei oleks meeldinud porilombis hüpata või selles istuda või soojas suvevihmas joosta või sopases sügises mudas mängida? Lapsele piisabki kahest lumehelbest akna taga, kui ta juba õue tormab ja kelgu välja tirib ning mudasele mäele liuglema läheb. See on puhas (mudane) rõõm! Nautigem siis seda kõike, sest meil on see võimalus. Meil siiski ON neli aastaaega, ükskõik siis, kui pikalt miski neist kestab. Sest ma tean täpselt, et see kaua tagaigatsetud +35*c kuumust paneb teid ikkagi vinguma, nii või naa. Siis igatsete lund…. :)

Lõpetuseks tänane (23.01.2018) ilmakaart KÜLMAREKORDITEGA! Ihiii :)

ilm2