Hirmu väikesed silmad ehk kuidas ma hammast käisin välja tõmbamas

Mõeldud-tehtud, otsustasin minna hammast välja tõmbama. Kuna ma pole sellist asja enne kogenud ja keegi hulle lugusid väga ei ole rääkinud, võtsin jalad selga ja lendasin vilega kohale. Recepsioni tädi, kes alati on tore ja viisakas, oli väga konkreetne :”Täna tal aega ei ole, kõik ajad on täis!” See viide käis siis minu hambaarsti kohta. Jah, ma tean, et tal on alati ajad täis ja ma tean ka seda, et tema juurde on mitmekuulised järjekorrad. Aga mul hammas valutab ja esineb muid sellega kaasnevaid ebameeldivusi, ma siiski tahaks nüüd kohe jutule saada! Seda kõike ma talle muidugi ei öelnud. Polnud vajagi. 

Laual helises telefon – selgus, et keegi klientidest ei saa täna tulla. Oh ei, ole midagi, kena, et helistasite! Paneme uue aja teile, järgmine nädal sobib? Mis kell? Kena, ootame teid järgmisel nädalal kell viisteist! JÄRGIMISEL NÄDALAL???? Ma ootan oma arsti aega juba veebruarist, mis on kirjas augustikuusse… Hmmm… No igatahes, enne kui tädi jõudis toru hargilegi panna, prahvatasin”Jah, ma võtan selle tänase aja, mis just vabanes!” Tema:”Ma olekski seda teile pakkunud”. No näed siis…

Tegin paar tundi aega parajaks ja tulin kella 18ks tagasi. Küll mitte oma arsti juurde, aga vahet ei olegi ju. Fuajees oma aega oodates, tuli alla minu enda arst. Mind märkamata ütles klientidele tere ja sisi ehmatas – ilmselt ei osanud ta mind seal näha. Ma siis demonstratiivselt, et receptioni mutt kuuleks, ütlesin:”Tere! Mind ei lubatud teie juurde, lähen tõmban selle hamba välja, see segab juba mu igapäeva elu!” Tema: “Muidugi tõmba!”..ilmselt segas ka tema elu, sest selle ühe hambaga oleme me aastaid vett ja vilet näinud. No samas, tema äri ju…

Ja sealt ta tuli – minu asendusarst – noor, kaunis ja konkreetne. Ilma igasuguse sissejuhatuseta pani mind toolile ja lasi selle lamavasse asendisse. Harjumatu. Minu arst jätab mind peaaegu, et püstloodi. See selleks. Rääkisin oma lühikese loo ära. Asjad selged, hakkame pihta. Õde selles kabinetis oli vene rahvusest. Peale seda kui mind oli põlletatud ja prillitatud, rääkisid nad midagi omavahel vene keeles, millest mulle jäi kõrvu vaid üks sõna “ukol”(süst). Mille peale õde hakkas metalse kõlaga karbis surfima. Vaatamata, et olen suur ja tugev naisterahvas, hakkas mul pealagi surisema ja silme eest kuidagi pilt kaduma. Paljast mõttest süstile. Palusin ige kõigepealt pastaga tuimaks teha, näppu nuuskpiiritus ja siis alles süst. 

Midagi sinna igamele pandi, küll mitte seda tuimestavat pastat, mida minu arst kasutab, aga ju see ka siis pidi asja ära ajama. Arvestades, et ma siiski tundsin nõelatorget, siis ma ei teagi. Mis aga kindel, nüüd minestan! Ilmselt seda oli ka mu sinakasvalgest näost näha, sest arst lasi mind tooliga lausa peaalaspidi ja näppude vahele torgati nuuskpiiritusene tups. Jube piinlik. Võiks ju olla tugev ja külmanärviline spartanaine, aga ei, vaja ju mingi olematu süsti peale sussid püsti visata! Kuidagi siis sain seal maha rahunetud, aken tehti lahti ja otsaesisele pandi märg marli. Vahepeal isegi tore, kui niiviisi poputatakse :)

Igatahes arsti sõnade järgi pidi see olukord suus nüüd piisavalt tuim olema, et aeg hakata kangutama. Küsis veel, kas ma tahan hammast pärast endale. Ei tahtnud. Rõve. 

Kangutas, tundsin kuidas raginaga midagi liikus aga lahti päris ei tulnud. Kangutas veel ja keerutas samal ajal. Püüdsin seda kõike mitte visualiseerida. Tõmbas veelkord ning keerutas: “Käes!” 

Ohkasin mõttes kergendatult, et nüüd rohi peale ja minekut. Tühja! Järgmine sõna, mis venekeelsest vestlusest minuni jõudis, oli “nosh” (nuga). Ma tõesti ei taha teada! Arutlus venis neil üsna pikaks, vähemalt mulle tundus, kuna minu äsja lahtikistud igemest voolas mõnuga verd, mis vägisi tahtis kurgust alla minna. Surusin kurgu kokku ja tunnetasin, kuidas soe rauamaitseline vedelik suuõõnt täidab. Peas vasardab küsimus – miks nad imurit tööle ei pane. Annan verd kurgus kõristades endast märku. Tormab õde toruga ja hetkeks suu verest tühi. Hetkeks. 

Ilmselt leiti siis vahepeal õige nuga, sest suus hakkas meeletu sõda: kraapimine, toksimine, vajutamine, imemine. Tundus, et see kestis igaviku. Oi, see oli ebameeldiv. Valus mitte nii väga, aga siiralt ebameeldiv. Ja lõpuks siis kauaoodatud hetk – haava kinniõmblemine. Ja ongi see kõik möödas! Kümne päeva pärast niidid välja.
Enne äraminekut vaatab doktor üle veel minu hammaste panoraamröntgeni ja hüüab:”Oi, teil on üks lisahammas siin!”. Mina rõõmsalt vastu:”Jaa!” See rõõm kahanes hetkega, kui hakkasin mõtlema, et kui seda peaks kah välja võtma hakatama – pole see hammas ju näha, vaid on näoluu sees eraldi ja iseseisvalt. Not nice at all!

Vot sulle suure hurraaga minekut – polnudki see kõik nii meeldiv (see on vale sõna), kui räägitud on. Omast kogemusest võin öelda, ma tean, et siin tekib nüüd mõlemat kogenute vahel lahkarvamus, ent mandlioperatsioon oli hamba väljakiskumise kõrval ikka väga meeldiv protseduur. Väljaarvatud see 2-nädalane meeletu valu, muidugi.

Kokkuvõttes aga olen rahul. Arst oli väga meeldiv ja osav. Mina olen rahul ja nemad on rahul. 56 eurot selle väikese asja eest – peavad rahul olema :)