Näljase suu sündroom

No ausalt! See ei lõppe mitte kunagi! Reede. Pealelõunane aeg. Sättisin end kinno. Hea ja rahulik aeg filmi vaatamiseks – enamik inimesi on tööl, noored koolis või mujal hängimas. Vaikus ja tühjus – mida hing veel tahta võikski!

Enne seanssi otsustasin kohvi asemel väikese topsi külmutatud jogurtit (passionikastmega) saali kaasa haarata. Solarise piletikassade juures on mõned kuud olnud mugav jogurtilett, kus saab ise sobiva koguse magusat endale masinast topsi lasta ning lisanditega üle puistata. Ma ei olnud seal esimest korda. Võtsin topsiku ja sättisin selle jogurtikraani alla ja tõmbasin kangist – shahhh! Meenus pilt kasiinoaparaadist, millel paremal küljel kang ja esiosas sahtel, kuhu hea õnne korral münte sajab. Sadas mullegi, aga mitte raha, vaid jogurtit – rinnale, pükstele, saabastele. Kusjuures ma hetk enne tõmbamist vaatasin, et see nn kangialune oli kahtlaselt jogurtine. Pöördusin täpilise ja tilkuvana teenindaja poole, kes vaatas mind nagu ilmaimet ning küsisin salvrätte. Uurisin, et mis ajast neil masinad on kliente jogurtiga loopima õpetatud? Tibi ehmus veel rohkem ja pobises, et tops tuleb otse kraani alla panna. Halloo!! Huvitav, kuhu ta arvas, et ma selle topsi siis panin??? Kuna tema ei olnud süüdi, pühkisin end puhtaks ja leevendasin tema ehmatust paari pehmema naljaga.

Astusin saali. Viimasesse ritta. Tühjus. Mitte ühtegi hingelist. Heaven! Mõned minutid oli filmini aega, nii et haarasin telefoni ja kuulutasin A-le oma haruldasest ja rõõmutoovast kinoskäigust – ma olen üksi saalis!!! Jeee!!! Kell sai neli ja tuled hämardusid poole peale. Mugisin jogurtit ja tundsin end hästi. Minut enne täielikku pimedust astus sisse minuvanune naisterahvas. Käed kilekottidest pungil. Jõuluostud! Sättis end mugavalt kolmandasse ritta. Ekraan rullus mõnusa suminaga parajaks, saal tehti pimedaks ning film algas. Algushelide saatel sisenes veel üks naine. Istus keskele keskele. Ei, see ei ole sõnakordus! :) Ja nii me seal istusime kolmekesi, mina viimases, üks keskel ja kilekotimutt all.

Ma arvasin kohe, et nendest kilekottidest head nahka ei tule. Esimesed 3 minutit elasin üle, ehk kougib mingeid vajalikke asju ja jääb kuss. Möödus veel 5 minutit katkematut krõbistamist. Ja veel viis. Ja siis veel. 20 minutit meeletut krõbistamist. Püüdsin süveneda filmi, ausalt, ma siiani ei mäleta mitte üht stseeni sellest ajast. Võitlesin oma sisemise ärritusega. Kõrvus kostumas ema sõnad: “Sa ei saa teisi muuta! Ära pööra neile tähelepanu! Ära riku oma närve ja tervist teiste rumaluste pärast jne!” Tundsin füüsiliselt, kuidas adrenaliinitase kehas möllas ja kontrollimatuks tahtis muutuda.

Vaatsin seda keskmist naist ja imestasin tema kannatlikkuse üle. Kuigi, jah, mõned hetked tagasi oli ta endale kapuutsi pähe tõmmanud. Võib olla kaitses end täidesse nakatumise eest. Ma ei tea… Mul on sõbranna, kes käib ainult Artises, kus on popkornid ja sarnased krõbinad keelatud. Tavakinno ta ei tule. Õige otsus! Mina käin, kuigi ma ei suuda taluda seda lõputut nihelemist, kõva häälega filmide kommenteerimist, ginipurkide avamist, krooksumist, mobiiliekraanidega näkku valgustamist jne. Aga see juhtub tavaliselt täis saaliga, teismeliste või väga noorte kinokülastajatega. Ent 3 nooremas keskeas naisterahvast ja tühi saal!!! Andku jumal mulle kannatust!

Peale poolt tundi ägedat krõbistamist, oli selge, et naisel on kaasas oma krõpsud (oma söök on kinos keelatud!). Rasva ja sibula lehk hõljus juba viimase reani. Nüüd aitab! Mõtlesin kutsuda Solarise töötajad ja lasta neil kord majja lüüa. Kuid mis kaal on väikese meeterviiekümnese noore tüdruku sõnadel, kelle rinnus ripub märk sõnaga “Õpilane”?! Ma ei ole õiendaja ega möliseja. Vähemalt mitte võõrastega. Vähemalt mitte sageli.

Tõusin püsti, kappasin kontsade klõbinal alla kolmandasse ritta ja jäin naise juures seisma. Ühes käes hoidis ta krõpsupakki ja teises 2-3 rasvast läikivat kartulilaastu. Ütlesin talle, et äkki ta siiski märkas, et peale tema on saalis veel kaks inimest, kes on filmi eest raha maksnud ja tahaks midagi peale krõbina ka kuulda ja rahus filmi vaadata. Vaatas mind tükk aega ja vaikis. Jube loll tunne tuli peale. Naine oli viisaka välimusega, veidi ehk meigiga liialdanud. Sellest viimasest tähelepanekust ja tema vaikusest tingituna hakkasin mõtlema, et äkki ta on venelane. No siis on jama, seda juttu ma vene keeles küll ära ei suuda purssida. “Ma enam ei krõbista!” lubas ta sulaselges eesti keeles. Üks kilogramm ärevust eemaldus minust sekundiga. Ütlesin, et kallaku siis krõpsud välja endale kuhugi, aga et see krõbistamine on tõesti meeeeleeetuu! Ütles, et ei ole kuhugi kallata ja enam ei krõbista ning tõstis paki kõrvalistmele. Tänasin teda viisakalt ja lippasin oma kohale tagasi. Rahunesin maha ja lõpuks sain ka filmi vaatama hakata.

Ma ei tulnud selle peale, et stopper käima panna, aga ma võin vanduda, et ei kulunud 20 minutitki, kui näljane suu nõudis oma. Kolmandast reast hakkas tasahilju kostma taas krõbinat. Võib olla ehk gramm vaiksem või aeglasem, aga stabiilne. Ja nii paki lõpuni. Oh jah, no mis sa oskad öelda selliste inimeste peale?!

Ja see ei ole see koht, kus osa teist tahaks mulle öelda, et kui ei meeldi, siis ära roni sinna kinno!!! See on hoopis see koht, mis näitab taaskord inimeste hoolimatust kaaskodanike suhtes. Teen nagu tahan ja suva teistest! See on ikka nii veider suhtumine, millest ma ei hakka iial arusaama. Ma ei julge kinos vaikse koha ajal jookigi alla neelata, et mitte klõnksutada. Rääkimata, et ma läheks ülbelt fooliumkotiga teiste närve sööma. Süüdimatult.

Ah, üldse võiksin eraldi blogi avada oma kinoskäimiste kohta. Sellest saaks raamatu. Õnneks lipsaks sinna sisse ka mõni positiivse järelkajaga sõnavõtt :)

Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie kinodes võiks olla igal istmel kõrvaklappide ühendamise võimalus. Heli tuleb küll saalist, aga iga soovija saaks eraldi veel endale klapid pähe panna. See oleks igati mõistlik – ei kuuleks kõrvalisi helisid ja samas, kes ei talu tugevat volüümi, saaks klappidest kõike vaiksemini kuulata.

Foto: Google
Mature Man Eating Potato Chips in Movie Theater Auditorium

Kinoa ja Pinterest

Terve maailm pasundab juba pikemat aega äppist nimega Pinterest. Mingil hetkel ma isegi vist vaatasin seda või pidin vaatama, ei mäleta, aga igaljuhul vajus kõik unustusehõlma. Kuni nüüdseni. No mis asi see siis on? Mõtlesin, ja laadisin oma iPhone’i veel ühe vidina juurde.  Ilmselt sinna ekraanile see jääbki ja mõne aja möödudes laen uuesti maha.

Aga ei!!! Ma olen kassivaimustuses sellest. See on niiiii ilus äpp. Valid omale meelepärased kategooriad ja saad lõputult surfida neis; vaadata imelisi fotosid; külastada uusi ja huvitavaid lehekülgi; saada suurepäraseid ideid.

Loomulikult said esimeseks valikuks retseptid. Oh, millised fotod! Millised maitsed ja ahvatlused! Kaubapaigutajana olen eelnevalt kokkupuutunud sellise asjaga nagu kinoa. Maitsesin seda aga esmakordselt alles nädal tagasi buffet restoranis Bliss. Tol hetkel oli taldrikul lisaks veel kõike muud, mis kinoa kui maitseelamuse, tahaplaanile jätsid. Pinterest aga pakkus mulle esimese asjana just kinoast valmistatud rooga. Mis seal ikka, eks proovime ära!

No mis ma öelda oskan?! Huvitav maitse, vajab ehk natukene harjumist, ent kindlasti ei ole see ebameeldiv. Ilmselt kinoaga saaks väga palju põnevaid asju kokku keeta. Mina valisin oma esimeseks katsetusroaks mehhikopärase kinoa. Retsept oli inglisekeelne aga ei midagi keerulist. Natuke aega läks vaid ühikute teisendamisega meile mõistetavatesse proportsioonidesse. Muidu asi lihtne – kõik asjad pannile ja 20 minutiks hauduma. Valmis.

Vaadates Pinterestis toidufotosid, saab ikka ja jälle tõdemust see, et toidufotograafia on ikka väga raske ja peen kunst. Kui mul veel millegi muu pildistamiseks enam-vähem silma on, siis roogadest kauni foto saamisel tõstan käed ja annan alla. Jäägu see oma ala spetsidele. Seepärast ei hakanud mingeid imenikerdisi ponnistama ja kasutasin originaalfoto ekraanitõmmist, enda plönni ning veel üht pilti Pinterestist. Nimelt see 3. pilt on tulevikutoidust – muffinivormides küpsetatud ahjuomletist. Ka see nunnu asi ootab äraproovimist.

Retsepti kasutasin siit: http://damndelicious.net/2014/04/09/one-pan-mexican-quinoa/

Muffinifoto lehelt: http://laurenconrad.com/IMG_2359

Raha annan, aga sõiman ka!

Näita eestlasele hädas olevat last, looma, vanainimest või muud abivajajat, anna kontonumber ja kuuled mündikolinat mis kole. Kui on võimalik aidata, aidatakse. Ka umbropsu, uurimata, kas appikutse taga on pettus või tõelisus. Vähemalt süda on õiges kohas. See kõik on väga tore ja imetlustväärt.

Aga pole head ilma halvata, kõik peab ikka tasakaalus olema. Kui on võimalust sõimata, torgata või halvasti öelda, on eestlane kohe esirinnas. Jah, ka mina olen elus halvasti öelnud. Vast isegi väga halvasti. Vahel asja eest, vahel asjata. Annetanud ja aidanud olen ka. Kindlasti rohkem kui vaja. Mida ma aga ei tee, on netti (vastab küsimusele: kuhu?) kommentaaride jätmine. Üldjuhul püüan vältida ka nende lugemist. Olgu uudis siis hea või halb, eestlane leiab ikka midagi, mille üle sõimata või targutada.

Jah, ega ma ei tahagi siin üldistada, et KÕIK sellised on. Eks ole teada, et neti kommentaatorid on üldjuhul teatud kindel punt inimesi, kes kuidagi muudmoodi end väljendada ei suuda ega taha. Paraku on selline halvustav kommenteerimine, teisele ärapanemine ka aktuaalne netiväliselt.

Lihtsalt, huvi pärast, otsustasin “random” meetodil klikkida netiportaalides suvalistele uudistele ja siis sellele järgnevatele suvalistele kommentaaridele. Vaatame, mis pildi me saame (kommentaarid kopeeritud muutmata kujul):

*UUDIS: Lumekühveldamine võib saata saatuslikuks.

KOMMENTAAR: SEST TÄNANE Eestimaa ELUKE—JA INIMENE ISE OM KA OMA LAISKUSEST–MUGAVUSEST VÄGADE NÕRGUKE?TERVIS LONGAB 50+
SURM VÕIB SAABUDA KOHE TÄNA –KA JUST NEIL INIMESTEL –KES “”SITASE EESTI ARSTI-ABI,,RAVITA JÄÄB JA
PIKKADE JÄRJEKORDADEGA OM JÄÄNUD HAIGENA VÄGA HILJAKS?
1))AGA TÖÖ–TEGEMINE VÕTAB AEGA RAHU,,–JA IGA ÜLEPINGUTUS OM TÖÖ JUURES
–ON IGA INIMESE TERVISELE VÄGA HALB!,, TÖÖ PÄEV OLGU RAHULIK,SEE
KÄIB ORJAPIDAJATE KOHTA????
–KES SURUVAD IKKA 34-TUNDI ROOLI KEERAMA,,KA LUME KORISTUSE FIRMAS?
ORJATA KEDAGI ÜLETÖÖGA–SEE ONGI SIGADUS KUUBIS!–KUNI INFARKT –INSULT TABAB,,
HEA KUI ELLU JÄÄB SEE TULEVANE””EESTI SANT””– AGA TOIDAME–RAVIME MEIE RIIGIKORRA JÄRGI KÕIK MAKSUDE MAKSJAD::– AGA EI VASTUTA ORJA-PIDAJAD ÜHTE GRAMMIGI–ET HÄVITAS ÖÖTÖÖGA TEMA TERVISE?

******

UUDIS: Kiirtoidukohtade räpased saladused.

KOMMENTAAR: jumala pohhui, seda maitsvam tundub

******

UUDIS: “Kalevalast” tehakse suurejooneline animafilm.

KOMMENTAAR: Negoeo, hiinlane ja pede ka mängu! Pede ka mängu! Ja aadolf klaver keeltel internatsionaali trummeldama. Jõle nwo kominterni värk!

******

UUDIS: Argo Ader erinevatest spekulatsioonidest: mul on siiralt kahju, et selliseid asju üldse mõeldakse!

KOMMENTAAR: Teen fondi et aidata selliste juhtumitega inimesi- tule taevas appi ! Jörpa jäi lennujaamas uitama- teeme fondi või mes.

******

UUDIS: Autojuhtide suhtumine joobe kontrollimisse üllatas politseinikke.

KOMMENTAAR: Eestis peaks olema politsei väljas igal linna piiril, plus linnas iga km. tagant, sest eestlane on nüldiselt üsna kurgi iq-ga. ja veel üsna kuri, kui kontroll peale panna.  (Nõustun kommenteerijaga: blogija).

******

UUDIS: USAs tulistas politseinik mängupüstolit vööl kandnud 12aastast last

KOMMENTAAR: väga hea  /  Tulistati tulevast potentsiaalset morvarit. Enam vast ei mängi tulirelvadega.

******

UUDIS: Seisukoht – Kassid teatrisse

KOMMENTAAR: kui makstakse, võib vihmaussile serenaadi laulda.
Aga et vihmauss kultuuri vajaks, sellise jutuga avalikkuse ees ei esineks. Selleks peab inimesel peas mingi kriiks olema ning vaimuhaiguse kahtlus on põhjendatud.

******

UUDIS: Eesti kaup on Londoni jõuluturul menukas.

KOMMENTAAR: …kas on oodata et antud jõuluturul saavad mahaparseldatud ka ehk need 200 000 tonni juustu-või-piimapulbri laojääkid.

******

UUDIS: KASSASABAD: miks suurpoed ei taha piisavalt kassiire tööle võtta?

KOMMENTAAR: kui eestlasi ja venelasi enam tööle võtta pole, siis tuuakse pilud kohale. need töötavad peotäie riisi eest.

******

UUDIS: Kassapidaja pihtimus: minu töökohas on midagi mäda – pole võimalik, et kõigil tekib päeva lõpuks uur ja ümmargune puudujääk!

KOMMENTAAR: lora jutt kas tõesti kassapidajad ei ei exi, kuidas seletada seda kui igakord poodeldes kassapidajad löövad suuremaid arveid ,ei saa rahulik käia koguaeg pead mõttes läbi lööma ostu ,alustades 20sendist kuni 8euroni ,järelikult selle texti põhjal need kassapidajad koguaeg valetavad

******

UUDIS: Vandaalid lõhkusid Väike-Maarja surnuaial.

KOMMENTAAR: Need peavad olema ikka eriti haiged värdjad, kes surnuaias laamendavad, ükskõik millises. Kui kätte saaks, seoks kõigepealt nädalaks surnuaeda puu külge kinni, las sitsivad seal ööd ja päevad. Pärast kogu surnuaeda koristama ja seda 3 kuud järjest–kohe peale koolipäeva ja kõik nädalalõpud, jalakettides ja püssimees kõrval. Peale seda ei lähe siuke ka johmas peaga kabeliaia ligigi.  (Väga hea! – blogija)

******

UUDIS: Aegviidus hukkus reisirongi alla jäänud vanem naine.

KOMMENTAAR: Loodan et inimesed jõuavad ikka normaalsel ajal koju, kahju hilinejatest.

******

Tjah, ega kui nüüd neid tekste siin sirvida, siis ei jäänudki miskit röögatud silma. Eks teist igaüks on kursis, mis internetaariumis toimub ja kuidas räägitakse. Eriti pahatahtlikud on irvitavad kommentaarid kellegi surma üle. Võika suhtumisega internetis võis silmitsi seista peale Viljandi õpetaja tapmislugu. Neid sõnu ei malda isegi mina siin uuesti välja tuua. Selliseid parastajaid ilmselt ei too maa peale miski muu, kui surm omaenda lähedasega. Siis on nutt, hala, valu ja lein!! Siis on maailma lõpp ja suu kinni.

Aga milleks õppida elus läbi valu? Miks mitte lihtsalt olla sõbralik. Kui tõesti teisiti ei saa ja on vaja vaenulik olla, miks seda siis tervele maailmale kuulutada? Demonstreerida ja eksponeerida eestlase õelust?! Ma juba ammu ei üllatu iganädalaste uudiste peale, stiilis: eestlased mürgitasid Soomes vanadaami surnuks; eestlased tapsid Norras tööandja; eesti paar näljutas oma korteriomaniku surnuks; eestlased kaklesid Helsingi tänavatel; eestlased peeti välisriigi lennujaamas suure koguse kokaiiniga kinni; Eestist pärit kodanikud tõid kaasa tuhandeid salasigarette. Rääkimata sellest, et eestlane petab omal maal mõnuga ka teist eestlast.

Sellega võikski lõpetada. Õelatele magustoiduks telemees Imre Kaas’i Facebooki postitus pättidest kaksikutest, mis päädub esimese kommenteerija püantsooviga, et Imrel ükskord pea lõhki löödaks! TULE JUMAL APPI, MIS SELLEST MAAILMAST ON SAANUD!!!! (Ja ma ei ole usklik, aga ausalt!!!!!)

rghj