Mida teha surnud lähedase asjadega?

Pealkiri ehmatas? Ei ole vaja. Järgnevat ajendas mind kirjutama statistika, milliste sõnade järgi on minu blogini jõutud. Ei lähe päevagi mööda, kui märksõnades ei esineks “kuidas matta urni”, “kus hoida urni”, “lähedase vaim kummitab”, “mida teha surnu asjadega” jne, jne.

Ma ei ole kaugeltki ekspert sellistes asjades, aga mõned aastatepikkused kogemused, lugemised, teadjate inimestega kohtumised jne on teatud teadmisi andnud. Jagan neid teiega, keda antud küsimused vaevavad. Kes aga sellistesse teemadesse ei usu, siis leidke endale muud paremat lugemist.

Alustuseks paar tõestisündinud lugu, et paremini asju mõista. Oli 20-ndates tore noormees, kes elas maal. Ta oli sõbralik, armastas loomi. Juhtus õnnetus ja noormees hukkus õnnetult. Õnnetuse toimumiskohta jäid meenutama alati värsked lilled ja foto. Foto, kus poiss oli väikese musta kassipojaga. See kass ei olnud tema oma. Perekond elas poisi surma väga üle. Ema võttis välja poisi asjad ja pani need igale poole välja. Riputas suure foto seinale. Poisi kasuisa, kes ei uskunud vaime ega muid paranormaalseid nähtusi, koges majas enneolematuid asju.

Ühel kaunil päeval ilmus nende maja hoovi kassipoeg – must. Ja enam ära ei läinud. Pildid ja esemed, mille ema oli peale poja surma väljanäitusele asetanud, hakkasid maha kukkuma, olenemata kindlatest kinnitustest.

Sain ühelt healt tuttavalt soovituse läbi lugeda Newton’i “Hinge rännak” ning samuti kinkida see raamat poisi emale. Tegingi seda. See muutis mu maailma ja minu arusaamist asjadest, mida enne küll uskusin, aga mida ei osanud lahtiste silmadega mõista. Raamatust natuke hiljem.

Teine lugu. Usun, et olen sellest siin varasematel aegadel ka kirjutanud. Sõbranna vanaisa oli surnud. Oli külm aeg ja matus lükati soojamasse aastaaega edasi. Urn vanaisa tuhaga seisis vanaema juures elutoas kapis. Läksime tema vanaemale külla, jäime ööseks. Magasime suures toas. Vanaema magas oma toas, uks vahelt kinni. Öö möödus rahulikult. Hommikune päike oli juba taevas, kui meie alles magasime. Järsku kuulsin kuidas keegi meie toas ringi käib, aeglaselt. Sammud jõudsid minuni ja jäid minu juurde seisma. Sel hetkel magasin näoga seina poole ja ei näinud, kes mu selja taga on. Kuna sõbranna vanaema on varajane ja uudishimulik, siis olin kindel, et ta tuli vaatama, kas me magame. Võõras kohas polegi viisakas kaua põõnata, keerasin end ringi, et vanaemale tere hommikust öelda, aga tuba oli tühi. Uks oli endiselt kinni ja sõbranna põõnas teises diivanis õndsa und.

Ma ei osanud sel hetkel midagi tarka mõelda. Keerasin end samasse asendisse tagasi ja üritasin uuesti magama jääda. Und aga ei tulnud, valge oli ka juba. Lesisin niisama, kui kuulen jälle – sammud. Käivad vaikselt, aga kuuldavalt mööda tuba ja tulevad minu selja taha. Jäävad seisma. Ja mis kõige huvitavam, on füüsiline tunne ka, et keegi seisab. Mõtlesin, et noh, nüüd on küll vanaema. Keerasin ringi – tühjus.

Pärast sõbrannaga arutasime seda mõne lausega ja unustasime juhtunu. Kuni aastaid hiljem, olles sellistes teemades rohkem kogenud ja teadmisi hankinud, sai seekordne juhtum meie jaoks teise tähenduse.

Või kolmas lugu. Mõned aastad tagasi tuttav mattis oma ema. Nagu ikka lahkunutest, jääb nendest järele hulk asju. Tuttav, hoides kinni ema mälestusest, hoidis kinni ka tema asjadest. Mingil ajahetkel ta tõdes, et just ema asjad olid need, mis kippusid purunema või ära kaduma. Et nende mõne aastaga on esemetest üsna vähe veel järele jäänud. Juhus? Oh ei.

Öeldakse, et mõttel on suur jõud. Nii ka asjadel. Energia tõmbab energiat. Kui inimene sureb ja me paneme välja tema pilte ja asju, mis eluajal meie riiuleid ei katnud, siis nende esemetega hoiame me hinge siin maailmas kinni. Elavate maailm aga ei ole koht surnute jaoks. Vaatamata sellele, et tegu on olnud meile kalli inimesega, võib tema energia hakata meile halvasti mõjuma. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegemist on siiski teispoolsusega, mida meil ei ole võimalik täielikult mõista ja veel vähem kontrollida.

Kui su lähdane elaks, sa ei lukustaks ju teda igaveseks ühte tuppa kinni. Ei kataks ta aknaid musta papiga; ei võtaks temalt tema vabadust elada. Aga sellisesse olukorda me paneme ka hinge, kes tänu meile ei saa edasi minna. Mida rohkem me tema asju ja pilte välja kraabime, seda tõenäolisemalt teeme karuteene nii endale kui talle. Ja siis hakkavadki asjad juhtuma. Lahkunu energia hakkab ise neid asju nö hävitama või märku andma, et laske mul minna. Jah, ma saan aru, et raske on mitte leinata ja kurvastada. See kõik on meie loomulik käitumine.

Mõtleme nüüd, et tegu on pelgalt asjadega, millesse on jäänud lahkunu energia. Ja kui nüüd jõuda urnini, mis tegelikkuses ka sisaldab päris inimese tuhka, siis ei pea olema rakteiteadlane arusaamaks, millise karuteene me teeme urni kodus hoides. Seda siis nii endale kui ka hingele. Ja milleks üldse hoida sellist asja kodus? Kui meil oleks kirstumatus, me ei hoiaks ju kirstu aastaid teises toas. Ütlete, et ei saa hoida, laip läheb haisema ja mädanema. No kujutleme, et sellist asja nagu kõdunemine, ei toimuks. Ikka ju ei hoiaks kirstu koos omaksega alles. Või mis?

Kui inimene on siit ilmast lahkunud, siis tuleb ta ka korralikult ära saata. Lahkuma = ära minema. Isegi reaalses elus, kui keegi hakkab ära minema, ja teine hoiab teda kinni, siis üldjuhul sellest head nahka ei tule. kas jäädakse bussist maha või tuleb kellegagi tüli või jäädakse vihma kätte jne. Siin me saame veel midagi parandada. Kehast lahkununa teise ilma, aga mitte. See on lõplik selleks korraks. Naasmist ei toimu. Seega, kui sa armastasid oma pereliiget, sõpra, lähedast elu ajal, austa tema hinge ka pärast surma ja lase tal minna.

Sa ei pea kraapima kõiki surnu asju nähtavatelt kohtadelt ära, ega ära viskama (parem oleks muidugi, aga SA EI PEA!). Kui on urnimatus, leia lähim sobivam aeg ja mata urn maha. Kui matmiseks läheb aega, ära hoia urni kodus. Krematooriumis on täiesti võimalik urne hoiustada. Või siis äärmisel juhul pane see kuhugi kõrvalhoonesse, milles ei elata (ka mitte koduloomi). Kui hakkad kandma lahkunu ehteid, siis kindlasti lase need eelnevalt tema energiast puhtaks puhastada. Kui oskad seda ise teha, tee kindlasti.

Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis tagasi raamatu “Hinge rännak” juurde. See ei ole juturaamat. See raamat vastab enamiku teie küsimustele hingeteema vallas ja palju rohkemgi. Raamatuga tutvuda saate siit: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/hinge_r%C3%A4nnak/24537

Kaotades lähedase, me leiname, meil on valus. Meil on valus, et MEIE ei näe neid enam; et MEIE ei saa nendega enam rääkida ega vahvaid asju koos teha. Meie lein on egoism. 100% puhas egoism. See ilmselt pole ravitav. Me kogeme rõõmu, me kogeme valu. Me oleme inimesed. Ja kui meie hulgas on taaskord inimene vähem, laskem tal minna ja olgem õnnelikud ja tänulikud selle aja eest, mis meile elu andis koos veeta. Nad ei tule tagasi – pole mõtet neid takistada minna paremasse paika.

freedom-of-soul

Foto: Google

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s