Autoga Lapimaale

Eesti lumine talv on ilmselt paljude jaoks piisav, et siin püsida ja mitte kuhugi põhjapoole suuremat lund otsima minna. Siiski soovitan. Super-elamus neile, kes armastavad talve, lund ja puutumata loodust. Paljud reisibüroodki pakuvad puhkusereise Lapimaale, kas siis suusatama või muude toredate talitegevustega tegelema. Ka transport nii kaugesse punkti on olemas, mine või lennukiga.
Meie valisime sel korral auto – siis hea peatusi teha, pikal teel põigata kuhugi sooja kohvitama või vaatamisväärsusi uudistama. Teekond on üsnagi pikk – Helsingist u 850 km, olenevalt marsruudist.
Helsingist hakkasime sõitma u 10 hommikul, GPS näitas teekonna pikkuseks 842 km. Esmapilgul see number väga ei hirmutagi, eriti kui pole kaua aega pikki sõite teinud. Number on number, eks.
Esimeseks üllatuseks olid Soome maanteed. Palju kiidetud teed, mis pidid igal aastaajal ja iga ilmaga puhtad ja korras olema. Eesti on väga tubli Soome kõrval, peaks mainima. Kiirtee E75 teavitas siltidega, et soola kogust on vähendatud. Küll aga pole kiirust seal eriti piiratud, enamik teest lubavad märgid sul rahus 100 km/h sõita. Asfalt on hangedest puhas, ent lausjääs.
Õnneks on sel pikal teel kohvikuid ja bensiinijaamu ning toidupoode, kust sooja jooki ja söögipoolist hankida. Nälga ega teele ei jää. Mida me aga märkasime, et ükski bensiini automaatjaam ühtegi Eesti pangakaarti vastu ei võta, isegi rahvusvahelist krediitkaarti mitte. Targem on varuda sularaha, et ei juhtuks ebameeldivat üllatust, kui kütus peaks otsa saama. 

Helsingist 450 km kaugusele jääv Pyhäsälmi pakub puhkehetkel ka uudistamisrõõmu – Vaskikellot. Väikesele alale on kokku toodud erinevate riikide väga vanad kirikukellad. Suvisel ajal on võimalik neid liigutada ning kuulata nende vaskset heli, kuigi jah, kirjad on väljas, et neid helistada ei tohi, kuna tegemist on ajalooliselt vanade kelladega. Natukene põnevust ikka :)
Sõidame edasi. Liiklust jääb aina vähemaks ja loodus muutub lumisemaks ning metsalisemaks. Rahu. Sihiks Himmerki, Posio. Algab põhjapõtrade tsoon. Hirmutavad hoiatusmärgid kuulutavad põtradest teel. Pime, libe tee … u 10 h tundi autosõitu – ei olegi väga meeldiv, kui loom auto ette hüppaks. Nagu hiljem selgub, siis meie kartus oli üsna asjatu. Põhjapõdrad, kes teistel aastaaegadel vabalt ringi longivad ja tihti autoteedel aega veedavad, on talvel omanike farmis aia taga kinni. Lumes põder süüa ei leia, seega pole mõtet neil lasta ringi hulkuda. Pealegi ohtlik.

Aega võttis aga asja sai. Jõudsime oma esimesse ööbimispaika – polaarpiiri ääres asuvasse Himmerki puhkekeskusesse. Palkmajakesed puhkasid paksu lumevaiba all, täielik vaikus ja inimtühjus. Leidsime oma majakese kergelt üles, mis ootas meid, võti ukse ees ja tuba soe. Olime ainsad hingelised selles keskuses. Majakene oli tore: seal oli köök, saun, toake ja kõik eluks vajalik. Pealegi oli üllatavalt soe – isegi liiga palav. Saunatatud ja söödud, oli aeg magama minna. Tänavavalgustus lülitati ööseks välja, oli pilkane pimedus, üksik majake ja meie kaks. Natukene hakkas kõhe. Liiga palju on ilmselt eelnevalt krimisaateid saadud vaadata. Hirmutunnet võimendas muidugi fakt, et välisuks lukku ei käinud. Võti käis lihtsalt tühjalt ringi. Mis teha? Magamata ka ei tahaks ju olla peale sellist pikka autosõitu. Tuli leiutada sulgur. Kotipaeladest, konksudest ja haakidest sai uks päris toredasti kinni.  Kes sisse tahab saada, seda ka saaks aga suure kolina ja mürinaga. Hommikul koha omanikule võtmeid ja raha viies, rääkisime ukseloo ära. Ta naeris – siin ei juhtu küll kunagi midagi. Siin on väga vaikne ja väga turvaline. Usutavasti nii ongi, aga pimedus võimendab paljutki.. :) Koht oli super ja on seda ka ilmselt igal aastaajal, järvekeste keskel, kalameeste maiuspala. Rohkemat infot selle puhkekeskuse kohta leiate siit: http://www.himmerki.com/english/index.html
Laupäev leidis meid vaikses lumesajus, külma vaid -6*C. Ideaalne ilm õues möllamiseks. Kella 11-ks oli meil kokku lepitud husky koertesõit. Väga sõbralik perefirma Kota-Husky, mida peavad abielupaar Lauri ja Marika. Kokku on neil 60 koera, keda koheldakse hoole ja armastusega nagu ikka pereliiget. Pererahvas teab kõigi 60 koera nime peast, nende iseloomu ja meeleolu. Pealtnäha kurja pilguga kutsud on tegelikkuses imesõbralikud ja rõõmsad. Kelgud pandi valmis ja koerad ei suutnud end ära reklaamida, et just neid täna valitaks. Mul süda tilkus verd, mõeldes, kuidas need 8 väikest koera jõuavad vedada 2 täiskasvanut ja rasket kelku. Hilisema info põhjal tean, et see koormus on nende jaoks lausa peaaegu olematu. Väikesed aga tublid. Koerad kelgu ette, üks inimene kelku istuma ja teine taha seisma ja minek. Sõit läbi muinasjutu – lõputu lumi – puhas lumi. Loodus puhkab. Ei ühtki värvi. Kõik on must-valge, ent samas nii meeletult lummav. Endassehaarav. 
10 km seigelnud, tegime pausi. Koerte jaoks olevat see -6*c lausa palav. Keeled ripakil limpsiti lund, püherdati ja heideti väikesele uinakule lumme. Samal ajal jutustasime Lauriga ja saime lähemalt tuttavaks. 
Lauri näitas meile 1907-ndal aastal puusse kraabitud nimetähti ja aastaarvu ning rääkis huvitava legendi. Sealkandis olevat olnud selline komme, kui inimene suri ja maha maeti, siis kraabiti kuhugi poolele teele puusse lahkunu surmaasta ja nimetähed. See olla märk hingele, et ta on surnud ja ei tohi elavatega kaasa tulla sealt punktist edasi, mingu hingederiiki. 

Mõnus tagasisõit ja ees ootas püstkoda sooja lõkke, õunaglöggi, põdravõileibadega. Perenaine Marika ühines meiega ning küpsetas lõkkel lapi magustoitu: lapijuust, vaniljekaste, vedel iiris ning murakad. 5 minutit lõkke peal sulatamist ja segamist ja hõrgutis oligi valmis. Nii teistsugune aga samas väga maitsev. Proovige järgi :) Kota-Husky teenuste, koerte ja ajalooga saad tutvuda siin: 
http://www.kota-husky.fi/en/kotahusky.php?page=home

Mõnusas seltskonnas läheb päev kiirelt. Kuna meil selleks ööks ööbimispaika ei olnud, siis uurisime Laurilt, kas ta oskab midagi soovitada. Ta sõbral oli seal lähedal puhkekeskus, helistas ja saime omale majakese. See oli suur ja väga hea hinnaga. 4 magamistuba, suur elutuba kaminaga, täievarustusega köök, saun, 2 dushiruumi. Ja jällegi – meeeeeletult soe. Üleliigagi.

Järgmisel päeval otsustasime vaadata niisama ümbrust ja sõita läbi kuulsast Rovaniemist ning siis suuna võtta tagasi Helsingi poole. Mõnus, mõnus lumi. Ei saa küllalt selle imetlemisest! Super. 
Teel Rovaniemi poole nägime kellegi aias põhjapõtru. Nagu turistil kombeks, oli ka meil ju vaja pildistada. Keerasin autoga erahoovi, et seal ringi keerata ja tagasi sõita pildistama. Ent tagurdades peeglisse vaadates oli KÕIK ühtlaselt valge, täiesti võimatu oli eraldada teed hangest. Ja sinna me ka  maandusime ja kinni jäime. Ometi Volvo ja 4 rattavedu…kinni, mis kinni. Õnneks oli mul kaasas labidas ja hakkasin kühveldama, olles ise 182 cm pikk, oli hang mulle üle vöökoha. Lühikese inimese jaoks ilmselt palju kõrgemal. Peagi selgus, et tagumised rattad on õhus ja käivad vabalt ringi – auto on põhjaga hange otsas. Mis seal ikka, kühveldasin edasi. Ilmus vanamees koeraga, läks minema. Siis saabus kolm meest ja sama koerake. Natukene seletamist ja üks meestest lahkub. Mõne minuti pärast on ta tagasi traktoriga. Köis külge ja me oleme päästetud! Pärast selgus, et sellises väikeses kohas eriti midagi ei juhtu, et neilgi nüüd natukene aega põnev ja on mida rääkida. Traktori omanik kutsus mind kaasa ja näitas mulle oma põtru, et saaksin neid lõpuks siis pildistada :) Ilusad loomad olid.

Jätkasime teed. Peagi saabus pimedus ja otsustasime, et sõidame Rovaniemist lihtsalt läbi, ei hakka seda Jõulumaad küll otsima. Ent – sinna me just otsejoones sattusimegi, sest see on täpselt tee ääres. Kell oli sealmaal, et Jõulumaa melu oli selleks päevaks hääbunud; poed olid kinni, kõik oli inimtühi. See-eest värvikirev ja mõnusat jõulumuusikat täis. Nautisime meeleolu ja plõksutasime pilte. Päris lahe. Kas raha eest sinna spetsiaalselt minna tahaks, vaevalt.  Lastega ilmselt küll. Lastel oleks seal nii mõndagi teha: lumelinnakud, põdrasõidud, jõuluvana jne. Aga ilus oli see tulesära. Fotod tehtud, raha jäetud kohalikku suveniiripoodi ning kohvikusse ning algas piinarikas tagasisõit kodu poole…. Hommikuks kella 10ks olime Viking Line sadamas, ootamas viimast tõuget Tallinnani… 
Reisil on hea, kodus veel parem. Siiski soovitan minna, Lapimaa on ilus, tal on sulle väga palju pakkuda: sporti, rahu, toredaid inimesi, loomi, lund, virmalisi (kui veab)…. Head reisi!

4 kommentaari “Autoga Lapimaale

  1. Väga vahva kirjeldus! Tore reis ja kindlasti palju, mida hiljem meenutada! Pildid lumistest lapimaa metsadest on väga ilusad. Kindlasti jõuan ka ise kunagi sinna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s